Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Sünnipäeva kutse

Sünnipäeva kutse

Millest üldse tekkis minu hinnakirja selline sessioon “Sünnipäeva kutse pakett”, mis sisaldab lapsest 30min pildistamist ja selle tulemusena saab kujundatud kutse (pildi failina) ning 5 järeltöödeldud pilti. Hind on 50eur. Tekkis sellest, et mulle omale meeldis mõte teha mõned spetsiaalsed pildid ning siis kujundada kutse. […]

Minu elu ülitundlikuna

Minu elu ülitundlikuna

Enamus oma elust olen ma tundnud ennast teistmoodi teistest. Mul on alati olnud sõpru ümber ja vähemalt üks inimene, kellele saan kasvõi öösel kell 4 helistada ja muret kurta. Aga kõigele sellele vaatamata olen tundnud väga palju üksinda tunnet. Ühelt poolt ma arvan, et kõik […]

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

See väljend on mul absoluutselt igal pildistamisel, kus ma olen ise kaamera ees. Olgugi, et ma olen ju fotograaf ja tean, kuidas poseerida, mismoodi olla, siis ikkagi tunnen ma ennast kohutavalt kohmetult ja ebamugavalt kaamera ees. Mulle tundub, et äkki jääb mul kõht liiga paks kui küljega seisan või äkki jääb mu tagumik liiga suur või jalad tunduvad lühikesed. Enamus kordi mõtlen pildistamisel, et olen täiesti vale riiete valiku teinud.  Sellised tunded ja mõtted tiirlevad mu peas terve selle sessiooni. Nii, et kui kellelgi veel on sellise hirmu pärast pildistamas käimata, siis teadke, et seda tunnet tunnevad enamus inimesi:)

Mõtlesin, et 10 nõuannet, mida mina ise alati jälgin. Toon need välja suvalises järjekorras, nii nagu meelde tuleb.

Kõik need nö nipid ei ole mul sugugi tulnud kiirelt ja pinteresti või teiste pilte vaadates. Me oleme tänaseks päevaks käinud 8 aastat järjest umbes 2-3 korda aastas pildistamas ja selle kõik olen õppinud sessioonidelt ja hiljem pilte vaadates ning ennast analüüsides. Tean enda komplekse ja arvestan nendega. Aga ma pole seda alati teinud. Olen ikka väga palju valesid valikuid ka teinud nende aastate jooksul ja sealt ka enda jaoks mitte üldse ilusaid pilte saanud. Asi pole fotograafis olnud, vaid täielikult minu enda probleemides.

1. Et mu jalad paistaks pikemad – kuigi ma tavaelus eriti kontsi ei kanna ja kui kannan, tunnen ennast päris kohmakalt, siis pildistama minnes enam jaolt siiski eelistan kontsi. Aga on ka olnud neid sessioone, kus olen kontsadeta ning siis püüan seista kikivarvul või jälgin, et ma ei oleks liiga palju mõlema jalaga täis talla peal. Istudes hoian jalad sirgelt välja sirutatud või kõverdan ühe jala.

 

2. Jälgin, et oleksin sirge seljaga – istudes ei vajuks kössi, õlad oleksid all ja kael ilusti pikk.

 

3. Hoian kõhu peidus – kuna mul on kohutav kompleks oma “paksu” kõhuga, siis jälgin et hoiaksin seda sees poosides, mis on tehtud profiilis või lihtsalt peidan kõhu koha ära (nt käe või Iti taha). Proovin eelistada riideid sellise lõikega, et seda teemat polekski aga alati ei õnnestu.

 

4. Valin hoolikalt riideid – see on üks olulisemaid osi. Tuleks arvestada oma keha iseärasustega ja valida vastavalt sellele riided. Ja kui perega käime pildistamas, siis mõtlen ühtse stiili välja. Mida paremini valitud riided, seda ilusamad pildid. Minu eelistus on alati pastellsed ja heledad toonid või võimalikult neutraalsed. Kui ideede puudus on, siis pinterest on hea abiline või fotograaf.

 

5. Meik – mina igapäevaselt ei meigi aga pildistama lähen alati päris tugeva meigiga. Ma lihtsalt meeldin endale rohkem meigiga ja juba tean ette, et hiljem meeldivad mulle pildid rohkem kui olen tugevamalt värvitud. Olen päris palju lasknud meikaritel teha meiki aga viimased korrad olen ise hakkama saanud.

 

6. Otsin erinevaid poose – ma lappan väga palju Pinteresti enne pildistamist. Salvestan väga palju pilte omale telefoni ja vajadusel vaatan neid isegi keset sessiooni.

7. Proovin mitte seista lihtsalt otse (kahjuks mul pole endast väga head näidis pilti, panen siis ühe internetist leitud)

 

8. Hoian lõua all – kuna mul on tunne, et mu silmad jäävad jube väiksed, siis proovin hoida lõua natukene all (mitte palju) ja vaadata kaamerasse veidi nagu alt üles. Muidugi seda peab veidi peegli ees katsetama, sest kui liiale minna siis võib tekkida topeltlõug.

9. Küsin fotograafilt – kuna fotograaf on ju tegelt see, kes näeb mismoodi midagi jääb ja mina see hetk ei näe, siis küsingi kogu aeg, et kas nii või naa on okei? Kas mul on kõht paks nii? Kas mul tundub nina liiga pikk? Kas mu juuksed on ok? Ega mu meik pole laiali? jne jne jne.

10. Proovin lihtsalt nautida kogu protsessi ja vahepeal lihtsalt lõdvaks lasta. Lapsega on see super lihtne, sest siis ei olegi aega mõelda, vaid peab enamus ajast teda lõbustama. Need pildid ei tule ehk nii kenad aga need tulevad just väga tõetruud, sellised nagu me oleme oma elus. Ja tagant järgi on neid pilte just kõige lõbusam vaadata.

 

Fotode autorid on Kätlin Käresk ja Mait Jüriado

 

 

Mul on ülilahe sõbranna tütar

Mul on ülilahe sõbranna tütar

Üle pika aja oleks aeg lisada üks foto postitus, vaikselt nagu hakkaks see osa siit välja surema. Kes mu Instagrami jälgib, on rohkem kursis selle osaga või üldse kogu mu eluga. Eelmine nädal rääkisime sõbrannaga ja tekkis koos super hea mõte sessiooniks. Ta tütar käib […]

TASUTA aprilli kalender

TASUTA aprilli kalender

Mõtlesin, et kuna mulle neid kujundusi meeldib teha, siis võiks ju hakata pakkuma midagi tasuta oma lugejatele. Midagi vajalikku, ilusat ja lihtsat. Ja nii tuligi idee kujundada iga kuu alguseks kalender. Siin on esimene, salvesta SIIT omale fail ja prindi välja, pane arvuti tausta pildiks […]

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad. Mul on üks sõbranna, kes kunagi armastas käia lennujaama juures vaatamas, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Ta lihtsalt istus seal ja jälgis neid. Unistas kõigest, mis on tulemas ja kuidas midagi hakkab olema. Omamoodi nagu mediteerimine.

Üks õhtu panin Itit magama ja olles ka voodis pikali vaatasin jälle aknast paistvaid lennukeid. Ja mul tuli nii selgelt meelde see tunne, kui me siit Eestist läksime tagasi koju Saksa. Need siin käimised olid alati ühtepidi toredad aga väga väsitavad ja mul tuli alati koduigatsus peale. Viimane päev pakkisime oma asjad, ostsime mis tahtsime veel kaasa, tihti saatsime omale pakiga pooled asjad ja siis oli sõit lennujaama. Mu hing oli täiesti kaheks, mul oli nii kahju minna nende inimeste juurest ära aga samas tahtsin hirmsasti koju. Kui lennud läksid õhtul hiljem, siis jõudsime koju öösel. Iti oli autos magama jäänud juba. Viisin ta süles voodisse. Mingi kord tegi ta korra silmad lahti, tõusis istuli ja vaatas ringi. Siis naeratas suuresti ja ütles:”Me olemegi lõpuks kodus jälle” ja jäi õndsa näoga uuesti magama. Majja sisse astudes ma alati korra jäin seisma, nuusutasin seda oma kodu lõhna. See oli super tunne jõuda koju.

Mulle meeldib, kuidas vaadates mõnda asja, tundes lõhnasid, kuulates muusikat läheb mõte rändama. Sellest samast lennuki vaatamisest tuli mul nii palju emotsioone ja mälestusi. Me oleme nüüd tagasi olnud pool aastat. See aeg tundub pikemana kui reaalselt on. Mul on jätkuvalt hing kaheks, üks osa igatseb seda kodu – just SELLE kodu lõhna, neid naabreid, seda aeda, seda olemist seal. Teine pool minust on õnnelik siin. Mul on ka meeles kõik see ahastuse tunne, mis mul oli sellest, et ma ei saanud midagi teha. Ma jumaldan seda, et ma saan siin seada omale eesmärke ja nende poole liikuda, mu elu liigub, areneb. Karli töö seal ei vastanud kohe üldse mitte nendele ootustele, mis algselt oli. Nii ei saa öelda, et seal oleks ainult hästi olnud kõik või me oleks seal olnud õnnelikumad kui siin.

 

 

Praegune elu on meil Tallinnas. See on küll jube mugav, et kõik on siin samas 10-15min sõita aga ma igatsen vaikust ja rahu, sellist hetke kus ei sõida autod, et midagi ei toimuks. Ma ei taha, et poed oleks öösel lahti, ma eelistan, et ka pühapäeval oleks need kinni. Muidugi pole mul mõtet võrrelda Eesti pealinna Tallinnat ja Saksa väikelinna Bocholtit omavahel, see oleks ebaõiglane. Aga selle olen selgeks saanud, et ma ei ole suurlinna tüdruk, mind ahistab see kõik. Karli ikka arvab jätkuvalt, et me võiks maale kolida ja hakata lambaid kasvatama aga ma nii maa tüdruk ka pole:)

Mis siis tulevik toob meile? Ausalt öeldes ei teagi. Minul on selgem nägemus oma tööst. Praegusel hetkel olen veel märtsi lõpuni praktikal, siis käin ühe koolituse läbi ja seejärel ilmselt ongi aeg nii kaugel, et hakkan suuremalt pildistama ja muid töid tegema. Lisaks pildistamisele teen veidi ka graafilist disaini.
Kodu mõttes ei ole meil kummalgi Karliga aimugi, milllal midagi saab. Praegu püsime siin korteris, Tallinnas, aga mitte igaveseks. Hiljemalt 2019 sügiseks kolime minema. Kuhu? Eks see siis paistab:)

 

 

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kui ma hakkasin oma praktika asju ajama oli üks suur küsimus, milleks sellisel alal praktikat vaja on? Kui on oskused olemas pildistamiseks, siis hakka aga peale, milleks sulle praktikat või koolitusi sellel teemal? Ja need küsimused tegelikult polegi otseselt rumalad küsimused, sest kui inimestel puudub […]

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Seda küsimust on mult hästi mitmeid kordi küsitud kui on jutuks olnud minu praktika. Minu jaoks on fotograafia hästi põnev. Mulle meeldib selle töö olemus – saan töötada üksi, samas on suhtlemist teistega, töö on loominguline ja saan arendada seda just selles suunas nagu ise […]

Minu praktika

Minu praktika

Lõpuks siis sai alguse minu praktika. Olen seda oodanud juba päris kaua ja asju ajanud selles suunas ka. Pean tunnistama, et olen nii elevil sellest kõigest ja sellist uut energiat täis. Ma nii väga loodan, et kõik eesmärgid saavad täidetud, mis ma omale seadnud olen.

 

 

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle […]

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Eile tegin instagramis küsitluse, kas peaks uue postituse tegema. Ja 100% vastustest tuli – JAA:) Tegin jälle Iti Kritist roosa-valgega pilte ja kirjutan veidi pildi tagamaadest. Minu meelest on super lahe selliseid pilte teha ja panna kõrvuti. Ma saan niisamagi aru, et ta on kasvanud […]

Elust nii nagu ta on

Elust nii nagu ta on

Elu keerleb sellise pöörase hooga, et puhkamiseks pole aega ja alles nüüd, kui oleme üle 20 päeva Eestis olnud, olen näinud osasid sõpru, kellega ma jätkuvalt pean sidet läbi Facebooki. Ma ikka naersin, et ilmselt näen Saksas elades rohkem oma tuttavaid kui Eestis, sest siin lihtsalt on nii keeruline leida ühist vaba aega kokku saamiseks. Ja umbes nii ta ongi läinud.

Meilt ikka küsitakse päris palju, et kas oleme ära harjunud siinse eluga. Ma pean tunnistama, et ega me nagu ei võõrdnudki sellest otseselt ära. Aga praeguse olukorraga, uue eluga, selle paika loksumine ilmselt võtab veel kaua aega. Tundub nagu elu oleks paras kaos ja puudub igasugune kontroll kõige üle, millega peaks tegelema. Pidevalt meenub üht tehes, et kolm teist asja oli vaja eile juba teha.

Ma arvan, et üks väga suur elu muutuse osa on Iti lasteaeda minek. Hetkel ta ise ootab seda pikisilmi. Juba tutvmisel oli valmis sinna jääma ja ei saanud sugugi aru, miks ei või. Minu hingele on see puhas muusika. Päris palju pean endale sisestama mõtet, et minu lasteaia kogemus ei ole Iti oma ja sellel polegi mingit pistmist üldse Itiga. Ükskõik kui kohutav ja traumeeriv see oli mulle, siis temale ei saa see kohe kindlasti selline olema. Tema on juba oma olemuselt täiesti teistmoodi laps juba kui olin mina. Ja meie lapsepõlved on ka nagu öö ja päev. See on põnev uus ajajärk minu meelest.

Väljas on sügis. Need ilmad on muidugi paras nuhtlus, aknast tundub nagu päris okei ja õues selgub vastupidine, tahaks kindaid, mütsi ja salli. Järgmine päev lähed siis mütsi, salli ja kinnastega ning selgub, et saabunud on uus suvi. Aga vaatamata ilmadele on lihtsalt super ilus! Saksas tuli sügis kuu hiljem kui Eestis, nii et kui kõik panid värvilisi pilte, siis mina vaatasin neid ainult suure igatsusega ning “nautisin” soojemate kraadidega vihma edasi. See on ikka imelik, mida kõike märkab eemal olles. Näiteks minu suured lemmikud on hetkel pihlakad. Mind on tabanud täielik ahvi vaimustus nende vastu. Mitte, et Saksas poleks pihlakaid olnud aga seal polnud need üldse nii ilusad. Jumal tänatud olen saanud teha ka 2 pihlaka sessiooni. On hea omada õde ja sõbrannasid, kes tulevad kaasa ideedega:)
Juba vaikselt lähevad lehed ka värviliseks ja saabki kohe täitsa päris sügise pilte teha. Võtke aga julgelt muga ühendust, kui huvi on inca.ojamae@gmail.com, ma ei hakka oma telefoni kuhugi panema, sest sellelt on mind täiesti võimatu kätte saada.

Positiivseks üllatuseks oleme avastanud, et ka Eestis on muutunud inimesed üldjoontes avatumaks ja sõbralikumateks. Näiteks käisime eelmine nädalavahetus K-Rautas ja kui kunagi pidi seal müüjaid tiku tulega taga otsima ning kedagi ei huvitanud kliendi abistamine, veel vähem suhtlemine, siis nüüdseks oli pood nagu ära vahetatud, igas mõttes. Müüjad on väga sõbralikud. Käisime küsisime kardinate kohta, olime suhteliselt rumalad selles valdkonnas. Müüja seletas pikalt, kuidas mõõtma peame ja hiljem õmblema. Lõppu jutustas natukene veel Itiga ka. Kogu aeg oli väga rõõmsameelne, ei mingit pahurust. Edasi õues keeldus Iti lahkumast liumäelt. Karli istus sinna ühele toolile ja ootas. Seejärel saabus vanadaam ning palus ta abi, nimelt oli segadus lille hindadega. Karli aitas selle ära lahendada ning mõni hetk hiljem tuli too sama vanadaam veel meiega jutustama, arutasime taga kaua need lilled võiks ilusad püsida ja kuidas lillepoodides on hinnad kallimad. Iti muidugi uuris nime ja tutvustas ka ennast viisakalt. Jällegi ei mingit vastikut, kurja pensionäri. Kassa juures selgus, et oleme oma kardinapuud kuhugi maha unustanud, Karli jooksis neid otsima ruttu. Müüja naeris ainult selle peale, minu vabandamise peale vastas, et sellest pole midagi. Lõpuks sooviti ilusat päeva ja lehvitati Itile. Sealt tulles hakkasin juba kahtlema, kas me ise olime need tigedate nägudega eestlased, kellega keegi ei julgenud suhelda:)

Ja kui küsitakse, mis me Saksast taga igatseme, siis on vastus alati sama – siin Eestis on schinkenwurst pakis jube õhukeste viiludena ja lahtiselt ostes, ei paku keegi Itile tasuta viilu! 😉

Mõnusat nädalavahetust!:)