Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Minu praktika

Minu praktika

Lõpuks siis sai alguse minu praktika. Olen seda oodanud juba päris kaua ja asju ajanud selles suunas ka. Pean tunnistama, et olen nii elevil sellest kõigest ja sellist uut energiat täis. Ma nii väga loodan, et kõik eesmärgid saavad täidetud, mis ma omale seadnud olen. […]

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle […]

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Eile tegin instagramis küsitluse, kas peaks uue postituse tegema. Ja 100% vastustest tuli – JAA:)
Tegin jälle Iti Kritist roosa-valgega pilte ja kirjutan veidi pildi tagamaadest. Minu meelest on super lahe selliseid pilte teha ja panna kõrvuti. Ma saan niisamagi aru, et ta on kasvanud ja muutunud aga pildil tuleb see eriti välja. Lisaks on mul iga pildistamine meeles ja see emotsioon, kuidas me neid tegime. Kui keeruline või lihtne see oli.

Esimese pildi tegin ainult selleks, et tahtsin nii väga oma uut kaamerat proovida. Mõtlesin, et pilt võiks olla roosa ja valgega Itist. Korjasin maja pealt erinevaid asju kokku, mis oleks õiget värvi ja tassisin keldrisse. Sinna kus hiljem oli mõnda aega mul stuudio nurk. Karli oli siis Hispaanias ära ja nii me Itiga tegime sellise pisikese sessiooni. Ta eriti koostöö aldis polnud, tahtis minema joosta ja loopida kõiki neid asju. Näiteks lükkas ta maha selle laterna, mille klaasi tuli mõra sisse. Edasi seisis see meil kapi otsas.

Aasta hiljem avastasin arvutist pildid ja kuna oli jälle novembri algus mõtlesin, et kordaks sessiooni. Itile mahtusid veel samad riided isegi selga. Aga enam me keldrisse ei viitsinud minna, vaid läksime lihtsalt oma söögitoa seina äärde, kus oli super hea naturaalne valgus. See polnud meelega tehtud, et ta samamoodi küljele vaataks, vaid lihtsalt seal pool oli telekas ja ta vaatas multikat.  Eriti midagi ta teha ei tahtnud, kallistas oma loomi ja täielikult ignoreeris mind. Lõpuks tõusis püsti ja läks minema.

Nüüd kolmandat pilti ma juba plaanisin, tundus tore traditsioon. Riided küll enam samad selga ei läinud aga see ei häirinud mind. Mis aga sai probleemiks oli koht. Käisin nädal aega mööda tuba ja mõtlesin, millise seina ma mööblist tühjaks peaks lohistama pildi tegemiseks. See koht, kus on naturaalne valgus hea, oli sein valet värvi või liiga suur mööbliese ees. Kus sein õiget värvi, seal polnud valgust. Kaalusin juba kõiki erinevaid variante. Mul on ju valgustused ka olemas aga kuidagi ei viitsinud neid Keilast siia tuua. Ruumi niikuinii pole nende hoidmiseks. Niisiis tundus lõpuks kõige lihtsam oma kraam kaasa võtta ja minna A-Akadeemia ruumidesse,  kus on olemas tühi valge sein ja valgust ka. Seekord siis pidin tassima kõik asjad kaasa ja selleks ongi pildil ainult 1 tool, kuna mul lihtsalt ei mahtunud kätte 2. Iti tunneb seal ennast nagu kodus ja tema lemmik tegevus on mööda suurt ruumi ringi ratast jooksmine. Nii kulges meie pildistamine ka, 3 ringi ruumile peale joostus, siis oli nõus korra istuma. Õnneks oli mul õde ka seal, kes aitas kaasa. Ja just istus ta seal pool, kuhu poole ta vaatab kõigil eelnevatel piltidel. Kodus avastasin, et ühtegi lähedalt pilti ei teinudki. Ja pidi uuesti kleidi selga panema ja ikka seda heledat kohta otsima. Õnneks sobiks aknalaud selleks.

Jään põnevusega ootama, kuidas kulgeb järgmise aasta pildistamine:)

Elust nii nagu ta on

Elust nii nagu ta on

Elu keerleb sellise pöörase hooga, et puhkamiseks pole aega ja alles nüüd, kui oleme üle 20 päeva Eestis olnud, olen näinud osasid sõpru, kellega ma jätkuvalt pean sidet läbi Facebooki. Ma ikka naersin, et ilmselt näen Saksas elades rohkem oma tuttavaid kui Eestis, sest siin […]

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Ja olemegi tagasi Eestis! Kogu see kolimise virr-varr on olnud nii kohutavalt kiire ja intensiivne, et vaevalt üksikud korrad olen saanud arvuti taha. Eile pakkisime veel viimased kastid lahti ja nüüd tuleks vaadata, kuhu osa sellest kraamist panna. Arvasin kogu aeg, et lahistan Saksas nutta […]

10 viimast pilti minu telefonist

10 viimast pilti minu telefonist

Vahepeal oli erinevates blogides postitusi teemal 10 viimast pilti minu telefonist. Mõte oli siis ausalt panna 10 viimati tehtud pilti, mitte valida ilusamad või viisakamad. Minusugusele uudishimulikule meeldis näha, mida teised inimesed pildistavad. Sellega saab kuidagi rohkemat natukene teada, mis teisele inimesele huvi pakub ja mis on tema meelest nii lahe, et peab pilti tegema. Minu enda telefoni fotoalbum sisaldab print screene või Itist pilte/videosid. Teengi siis nii, et panen need print screenid ka. Natukene saab siis näha, mida mu telefon sisaldab ja mis mulle huvi pakub või milline ma siis olen:)

Nonii siit nad tulevad:

Mingist Facebooki grupist hästi lihtne “pirukas”. Selliseid print screene teen ma pidevalt aga kahjuks enamusega ma tegudeni ei jõua.

Pidin ikka ka proovima, kuidas on siis olla kass. Pean tunnistama, et kassina olen ma tunduvalt kobedam 😀

Ma vist pildistaks kõiki puuvilju, mis me ostame

Iti sai uue kombe sügiseks

Siis kui mul on mingi madal seis, istun tihti Pinterestis ja loen erinevaid mõtteterasid. Teen nendest jälle print screenid ja mingi hetk kustutan ära.

Niikui keegi kingib vildikad, siis on tulem selline – Iti “lakib” küüned ära. Selleks ei ole meie majas nähtavalt mitte kunagi vildikaid.

Siis kui su lapsel kasvavad alles 3 aastaseks saades pikad juuksed, oled nendest nii vaimustuses et pildistad seda sasipead pidevalt.

“Emme, vaata ma olen sina!”

Onju õige ja väga armsalt öeldud:)

Ja nii see pakkimine algas

 

 

 

Suuuured uudised!

Suuuured uudised!

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis on valmis minu hinnakiri, mida kõigile soovijatele jagan suurima heameelega. Hinnakirja küsimine ei kohusta millekski, niisama uudishimust võib ka küsida:) Aga hinnakirja ei koostanud ma üldse mitte niisama, vaid alates septembri keskelt oleme tagasi Eestis ja pildistamise broneeringuid […]

Üks päev sain kingiks gladioolid

Üks päev sain kingiks gladioolid

Häbiväärselt pikalt pole siia ühtegi postitust enam ilmunud. Üritan nüüd uuesti blogile elu sisse puhuda ja proovida endale sisse harjutada jälle seda kirjutamise harjumust. Ma ei kujuta ette, kuidas teised blogijad nii stabiilselt ja palju suudavad kirjutada. Nii kui mul jääb paus sisse olen justkui […]

Ma tahan olla armastatud

Ma tahan olla armastatud

15.juuni oli meil neljas pulma aastapäev. Praegu juurdlesin selle üle pikalt, kas oli kolmas või neljas. Võtsin siis sõrmuse ja vaatasin et 15.06.2013. Aga see päev ei tundu nagu 4 aastat tagasi, see tundub hoopis nagu heal juhul 2 aastat tagasi.

Fotograaf Mait Jüriado

Ma ei taha sellest postitusest pikka kiidulaulu oma abikaasale tekitada. Kuigi ma hindan teda kõrgelt ja sama kõrgelt hindab ka tema mind. Ma olen uhke meie üle! Olen uhke, et me püüdleme mõlemad ühise arengu suunas. Meil on ühised eesmärgid ning kummalgi oma isiklikud lisaks. Käisime läbi mõõnast ja tulime sellest välja tugevamana. Vaatamata igasugu erinevatele eluraskustele, mis meie teele hetkel tuleb, ei lase me nendel ennast ja oma abielu häivitada.

Ei tasu arvata, et see ongi kõik nii lihtne. Ei ole! Meil on olnud palju magamata öid, nutetud õhtuid ja üksteisele halvasti ütlemisi. Aga peale kõike seda tuleb siiski vaadata sügavale enda sisse ja mõelda, kuidas saan MINA muuta meie elu paremaks. Iga muutus algab ju endast ja kui mina olen avatud meelega ning valmis arenema, on ka tema. Ja nii olemegi jõudnud tänasesse, kus proovime kumbki olla parem mina ning olla avatud nii enda kui koos, ühisele, arengule.

Olen tänulik, et ma pole kinni jäänud oma vaatenurkadesse. Olen suutnud astuda välja neist ja näha ka asju teisest vaatenurgast. Küll aga oleks see täiesti kasutu, kui poleks Karli seda sama teinud.

Mulle meeldib elada armastuses. Kellele ei meeldiks eks. Aga ma tõesti annan endast rohkem kui kõik, et mu elu oleks täis armastust, hoolivust, turvatunnet ja headust. Ma tahan nautida oma elu just sellisena nagu me seda üles ehitame. Kui ma varem jäin tihti kinni nö süüdlase otsimise juurde ja ikka korrutamisele, mis ühes või teises olukorras valesti on, siis tänaseks olen orienteeritud lahenduse leidmisele. Isegi kui olukord on väga halb, siis siiski ei too sellest välja mitte miski muu kui lahendus.

 

Fotograaf Kätlin Käresk

 

 

 

Mõõnad on selleks, et õppida

Mõõnad on selleks, et õppida

See on ikka huvitav aeg mu elus. Ma õpiks nagu alles nüüd ennast tundma ja saaks aru, kes ma päriselt olen. Ehk selleks, et enamus oma elust olen surunud ennast kuskile raamidesse ja proovinud sobituda, kuhugi kuhu ei sobi või proovinud pookida endale külge omadusi, […]

Perega pildistamas

Perega pildistamas

Igal aastal käime perega pildistamas, nii ka see aasta. Karli on alati nõus pildistamistega ja kui ma tahaks 5 pildistamist teha, siis tuleks ta kõigile neile, mingit kaamera ees olemise probleemi tal pole. Küll aga ei viitsi/taha tema tegeleda selle korraldamisega. Niisiis kogu visuaalne ja […]

Puhkus keset puhkust

Puhkus keset puhkust

Peale sünnipäevi järgnes külas käikude jada ja mõned mitte nii toredad emotsionaalsed seigad. Iti uned olid juba jube kaootilised, me ise olime magamata ja väsinud. Ilmselgelt oli vaja puhkust. Nii tekkis mõte minna üheks ööks kuhugi spasse. Me eriti suured spas käiad pole olunud, nii puudusid täielikult isiklikust kogemusest teadmised, mis on hea ja mis mitte. Tekkisid ainult paar tingimust – 1. seal peaks olema mingigi veekeskus, kus Itil oleks tore ja 2. See koht ei tohiks väga kaugel olla (Narva sõita ei viitsinud).

Karli vaatas kiirelt järgi ja sõelale jäid Viimsi SPA ning Pärnu Terviseparadiis. Viimsi oli lähemal ja nii, see osutus valituks. Ei mingit pikka googeldamist või mõtlemist nagu tavapäraselt me seda teeme.

Pakkisimegi oma pisikese kohvri kokku üks hommik ja sõitsime Viimsisse. Üldiselt on seal ilus minu meelest ja ma täitsa isegi näeks ennast seal elamas. Ainuke jama on see sõit tipp tunnil sinna.
Esimeseks tegime check in-i hotelli ära, sõitsime rõõmsalt liftiga üles ja tuba nägi välja veidi naljakas, sest seal oli metallist nari, mis käis seina peale kokku nagu laevakajutites aga ei midagi erilist, nagu tüüpiline odavama poolne hotellituba. Täiesti kohutav oli aga see hais, mis seal sees oli/on! See tuba haises nagu vanadekodu. Teate seda vanainimeste “lõhna”, kui neil juhtub vahel õnnetusi ka. Kuna terve hotell oli Soome pensionäre täis eeldasime, et ehk keegi on alles sealt toast lahkunud ja endast sellise mälestuse maha jätnud. Karli käis all uurimas ehk saaksime uue toa. Seepeale saadeti meile 2 koristajat. Üritasin viisakalt seletada, et siin toas on veidi ebameeldiv lõhn. Iti aga ütles konkreetselt selle peale  – siin HAISEB!:D Koristajatest üks läks täiesti paanikasse meie kurtmise peale, teine algul kuulas vaikides ning lõpuks ütles, et teate uuest toast pole kasu, terve hotell haiseb nii. Oh jah, mis siis ikka. Otsustasime sellele mitte süveneda rohkem. Tegime akna lahti ja läksime veekeskusesse ära. Ei tasu lasta sellisel asjal rikkuda tervet oma olemist. Tähtis oli, et tulime oma perega aega veetma.

Veekeskus oli super tore! Iti oleks sinna vist jäänudki aga peale 3h ta jaks hakkas otsa saama ning meelitasime ta ära jutuga, et lähme pannkooke sööma. Käisimegi söömas, söök oli super hea ja edasi suundusime tagasi hotelli – jälle rõõmsalt positiivset energiat täis ja mõnusalt väsinuna.
Isegi see toa hais ei häirinud enam nii palju:D Vaatasime veel Karliga Eurovisiooni ja veendusime taaskord, kuidas meie muusika maitse on väga erinev nendest favoriitidest seal.

Hommikusöögil tekkis tunne nagu oleks justkui Soome sattunud, eesti keelt polnudki kuulda.

Igal juhul oli üldiselt meil väga tore ja pisike puhkus täitis oma eesmärgi, mis oligi kõige tähtsam.


My Diary

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle lihtsalt meeldib omal moel aasta kokku võtta ja nö punkt panna sellele.

See postitus on hakanud väga erinevalt näiteks esimeseks mõtlesin, et kirjutan ainult pildistamise poolest, siis jällegi plaanisin teha üliemotsionaalse postituse, et see asi endast välja saada, rahunedes mõtlesin et ehk ei kirjutaks midagi, ühel emotsionaalsemal hetkel plaanisin blogi kinni panna ja ära lõpetada üldse kirjutamise jne jne. Alustan siis otsast ja vaatame mis tuleb:)

Iti pildistas ja ütles, mismoodi poseerima peab

2017 aasta oli kõike muud kui hea või helde meie vastu. Aasta esimest poolt ma ei mäletagi. Ilmselt oli elu rahulik-stabiiline ja kõik oli nii enam-vähem kontrolli all. Minu mälestused hakkavad alates aprillist. Mai ja pool juunit pidime olema Eestis, osa aega Itiga kahekesi ja osa kõik koos. Mul oli plaanitud väike arv pildistamisi juunisse. Mai alguses Iti ja Karli sünnipäevad ning minu väike operatsioon. Kui seda plaani tegime, tundus mõte hea ja kõik super. Aga juba aprilli alguses tundsin, et ma ei taha Eestis olla nii kaua. Tahtsin olla kodus, isegi kui Karli ära on mitu nädalat, ikkagi oleksin eelistanud Saksa kodu. Kuid plaan oli tehtud, kõik piletid broneeritud ja op oli mul vaja ära teha. Mis tegelikult nagu polnudki päris opetaratsioon, vaid laparoskoopia ehk mulle tehti 2 auku, üks naba alla ja teine vasakule poolele. Taastumine võttis umbes paar nädalat, sellest kirjutasin kunagi juba ka.  Aga see selleks.
Ja vaatamata kõigele tulime Eestisse. Ma ei kahetse oma elus palju asju, sest niikuinii muuta ei saa enam neid. Proovin ikka õppida negatiivsest ja ennast tagasi “jalule” ajada ning edasi minna, targemana. Aga seda Eestisse tulemist kahetsen ja mõtlen tihti, et mis siis oleks kui me poleks tulnud. Alates sellest hakkas meie allakäigu trepp peale.

Saksast tagasi tulemine oli meie jaoks kohutavalt raske. Me pole päriselt sellest siiani taastunud, igal ühel meist (Karlil, Itil ja minul) on omad haavad. Ma ei suuda vaadata sealseid pilte ilma, et pisarad voolama hakkaks. Üldiselt ei taha ma sellele kõigele mõeldagi ja proovin elada rohkem tänases. See kõik teeb lihtsalt haiget.

 

Kogu tagasituleku aega ja asjade kulgu teavad, vaid üksikud inimesed. On asju, millest ma ei ole valmis rääkima aga ometi, tunnen praegu, et oleme hästi suure osa oma sõpru ja perekonnast jätnud enda elust kõrvale. Ja me nagu peaks veidi selgitama olukorda või enda käitumist. Ega ma ei tea, kes seda blogi loeb üldse.

Sellel keeristormil, mis meie elu laastas teises aastapooles oli hästi palju erinevaid suundi – Karli töö, Betti magama panemine, minu töö, Iti lasteaed, rahaline olukord, uue elamise korraldus, auto mootori karki minek jpm ning minu “tervis”. Enamus need teemad on sellised, millest me ei räägi. Mitte selleks, et need oleks nii suured saladused, vaid need on kõik hellad teemad, et me ei taha nendest rääkida.

Hästi paljud on uurinud, minu töö kohta. Ja ma olen alati vastanud, et ma ei ole saanud tööle minna, kuna olen pidanud oma tervisega tegelema. Ilma edasi seletamata.  Ma ei oska praegu siiagi seda kirja panna. Olen umbes 10 korda alustanud lauset ja siis selle kustutanud.
2018 a märtsis pidi Itist saama suur õde. Alustasime tagasi sõitu Saksast teadmisega, et ükskõik kui pöörane kõik muu on, siis on ootamas meid vähemalt üks suur suur positiivne elumuutus. See tundus sama aegselt hea aga ka hirmus, kuna kogu edasine elu oli see hetk täielik teadamatus.  Kahjuks aga oli meie esimene sõit Eestis otse sadamast ITK EMOsse, kus saime teada, et meie beebit pole enam. Meie beebi, kes oli see positiivsuse kiir kõige vahel. Teda polnud enam. Minu keha oli jälle meid alt vedanud ja ma ei saanud hakkama. Ma ei hakka seda süüdistuste rida siia kirja panema, mida kõike mõtlesin. Aga kahjuks see ei lõppenud sellega. Järgmiseks avastati mul elus emakaväline rasedus ehk minus olid korraga peetunud emaka sisene rasedus ja elus emaka väline. Sellest oli saanud täielik õudusunenägu. Liikudes edasi tänasesse, siis kõik okei nüüd. Olukorra lahendamine kestis kokku mõned kuud aga füüsiliselt on mu keha korras. Psüühiliselt hakkab ka saama vaikselt.

 

Sai selline natukene isiklikumat laadi postitus aga las ta siis olla nii seekord – veidi emotsionaalsemat laadi jäämäetipp meie elust.

Ma siiralt loodan, et 2018 aasta tuleb parem.

Vaatasime aasta lõpus mingit saadet, ma enam isegi ei tea mis saade see oli. Igatahes oli intervjuu Rasmus Puuriga ja ta ütles nii tabavalt:” Mida kõrgemad on tõusud, seda madalamad on langemised” Ma tahakski loota, et sellest sügavast mõõnast kujuneb välja üks suur tõus.

Aitäh teile, kes toetavad meid kaugemalt ja lähemalt. Aitäh teile, kes te olete meil olemas. Aitäh teile, kes te annate aega.

Minu õepoja, Fredi tehtud pilt