Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Suvel pildistasin esimest korda pulma

Suvel pildistasin esimest korda pulma

Mulle kirjutas suvel Karin ja uuris pulmade pildistamise kohta. Sinnani olin kõigile öelnud, et ma ei pildista pulmi. Mitte, et ma ei tahaks. Tahtsin ja  kohe väga. Pulmad on ju niiiiii ilusad ja valged ja helged ja armastust täis ja…oeh…aga ma lihtsalt ei julgenud omale […]

Beebi #2

Beebi #2

Teretulemast 23 nädal.  Ma ei plaaninud sellest kõigest avatult rääkida, olen seda teinud siiani vaid üksikute väga väga lähedaste inimestega. Aga millegipärast ei lähe see tunne üle, et pean kirja panema kogu teekonna siia jõudmiseni. Nii nagu pani Iti oma tulekuga meie psühholoogilise seisundi kõvasti […]

Emotsioonid. Kodu. Töö.

Emotsioonid. Kodu. Töö.

Siis kui harva kirjutada, on kuidagi keeruline algust teha. See tühi leht on mul juba teist päeva ees lahti ja enam jaolt mõtlen see nina ees mingeid mõtteid. Kõik tunduvad liiga isiklikud, et kirja panna. Või tekitavad tunde, et mind vist liigitatakse hullude hulka kui selliseid asju kirjutan.

Emotsioonid. Olles oma turvalises keskkonnas suhteliselt emotsionaalne, siis tuleb mul hästi tihti ette olukordi, kus pean endale korrutama – kõiki emotsioone on okei tunda. Ükski tunne ei ole vale.
Aga mind tõesti ajab närvi, kui ma lasen häirida ennast liiga palju teistest inimestest. Vahel olen mitmeid päevi endast väljas ja mõtlen, kas peaks rahustite järele hakkama haarama, lihtsalt kellegi teise ütlemisest. Reaalselt ju kui keegi teine ütleb midagi, mis mind häirib siis üldiselt ei tee inimesed seda teadlikult. Igaüks meist räägib oma kogemustele ja tunnetele baseerudes. Ja kui asju öeldakse puhtast õelusest, siis selle kohta arvan ma tegelikult nii – what Susie says of Sally, says more of Susie then Sally. Miks see siis üldse mind häirib? Miks see viib mind endast välja? Miks ma lasen seda endale ligi? Ma peaksin selle kõik laskma nagu tuule endast mööda, mitte kannatama lõpuks selle all oma tervisega. Ju jälle see “tore” ülitundlik mina mängib siin rolli.




Kodu. Jätkuvalt on mul kohati selline kodutu tunne. Ma ei leia seda kohta enam, kus mulle meeldiks. Kus oleks hea. Viimati kui käisin Lagedil pildistamas põldude ja heinapallide vahel, hobused vaatasid pealt, siis seal oli hea. See on mu selle suve kõige mõnusama tundega sessioon. Ma ise tundsin nii suurt sisemist rahu. Pildid tulid ka ilusad mu meelest. 
Aga elada ma ju ei oska põldudude ja hobuste keskel. Ma ei ole muidugi kunagi elanud aga teades kui palju asju ma kardan, siis see ei sobi mulle. 
Korteris elu on ka omamoodi, mul isegi pole otseselt selle vastu midagi. Aga see korter kindlasti ei saa asuda nii mürarikkas kohas, kus me praegu oleme. Ja teisalt tunnen ikkagi jubedalt loodusest puudust. 
Üks päev ma tahtsin sõita mere äärde aga loobusin, sest absoluutselt igas suunas olid ummikud, ma lihtsalt ei viitsinud istuda kuskil ummikus et mere äärde jõuda. 


Töö. See ongi see kummaline teema, mis on mul peas praegu hiigel suur küsimärk aga ma ei taha, seda juttu kirjutada. Sest see pole päris tavaline, vaid nagu Karli armastab öelda – paras mambodzambo.
Eks üks hetk kirjutan veidi sellest teemast ja selgitan. Aga hetkel olen täiesti segaduses, mis ma praegu tegema peaks või ei peaks. 
Minu autismikooli töö jätkub ikka samamoodi nagu ennegi aga lisaks on mul ju muid töid, mida veel teen.

Ja siis on igasugu muud lood, millest ma tahan tulevikus eraldi postituse teha. Veel ei ole õige aeg nendeks kirjutamisteks. 


Väsimusest ja tüdimusest

Väsimusest ja tüdimusest

Vahel ma tunnen, et olen nii väsinud. Kõigest. Saksas olles teadsin kogu aeg, et kui tagasi oleme, siis üks päev ma igatsen rohkem kui ette oskan kujutada seda eemal elu, rutiini, kindlust, stabiilsust ja rahu.  Minu mõte rändab järjest tihemini sellele, et koliks uuesti minema […]

Veidi meie suvest

Veidi meie suvest

Täna läks Iti esimest päeva peale puhkust lasteaeda ja see tundub lausa uskumatu, et saabki istuda arvuti taha ja teha oma plaanitud tööd kuni see on tehtud või kuni kõht läheb tühjaks. Ja see ei toimu öösel. See suvi on meie jaoks olnud täielik kaos. […]

On see ikka mulle?

On see ikka mulle?

Just enne Saksa kolimist käisime Maiduga pildistamas, kes oli selleks hetkeks juba meile sõbraks saanud. Arutasime sessiooni ajal igasugu asju ja tuli jutuks, et mis mina Saksas tegema hakkan, lisaks Itiga kodus olemisele. Ma rääkisin, siis et tahaks hirmsasti proovida pildistamist. Et mulle tundub fotograafia nii põnev ja ehk õnnestuks mul sellest endale tekitada töö. Kui mitte täiskohaga, siis osaliseltki. Ta kindlasti rääkis palju muudki aga lisaks ütles – ole siis valmis, et kõik need ajad, mis teised puhkavad, teed sina tööd. Suvel teised puhkavad, sinul on kõige tihedam tööaeg. Nädalavahetusel on teised vabad, suure tõenäosusega sina mitte.
Ma siis mõtlesin selle peale, et üsna loogiline ta tundub. Aga ma ei jätnud oma mõtet proovida selle peale pooleli.

Tänaseks olen paar aastat seda tööna teinud, mitte küll terve aeg täiskohaga. Ja olin selle jutu täiesti unustanud. Muidugi on mul pildistamisi nädalavahetuseti ja õhtuti. Aga need kestavad umbes tunnike. Ja see pole olnud eriti probleem. Oleme sättinud pigem oma käimised-tegemised, nii et saaksime siiski kõike koos teha. Olen ise mõelnud, et see on ideaalne töö mulle. Ma saan oma pildistamised panna sellele ajale kui Karli kodus on ja nii ei pea Iti kuskil hoida olema. Ta pole peaaegu kunagi kuskil hoida, me mitte kunagi ei eelista seda. Või on ta lasteaias.

Nädalavahetuseks tuli mul broneering ühele väga lahedale sessioonile, kus oli ema oma kolme täiskasvanud tütre peredega ja lisaks ka koerad. Ootasin seda sessiooni väga, sest see tundus mulle paras väljakutse. Aga samas nii nii lahe mõte!

Laupäeval oli super ilus ilm. Ja ma ise pakkusin välja idee minna Pärnusse. Leppisime juba kokku, et ka mehe vanemad tulevad. Iti hüppas vaimustusest. Ja siis mulle meenus, et mul on ju pildistamine ja ma mitte mingit pidi ei jõua. Muidugi ütlesin, et mingu teised ikka ja nii nad läksidki. Jäingi õnnetult üksi koju, valasin suuri krokodilli pisaraid. Ja see hetk tuli mul meelde, mis Mait oli kunagi rääkis. Esimest korda hakkasin mõtlema, kas see on ikka see töö mida ma teha tahan. Seekord oli lihtsalt üks väike puhkuse päev, millest ma jäin ilma. Aga ma ei taha jääda ilma kõigest. Niimoodi dramatiseerisin olukorda üle veidi aega, olin õnnetu omaette.

Aga kell läks edasi ja mul tuligi pildistamine peale. Mis oligi super lõbus ja lahe. Sõitsin sealt tagasi ja mõtlesin, et tegelikult ikkagi mulle meeldib, mis ma teen. Mul on ju muid väljundeid ka, fotograafia pole mu ainukene töö. Mul on juba tekkinud ka uus valdkond, mida tahan õppida kui aega tekib. See, et ma ühe korra mööda plaanisin oma asjad valesti, ei tähenda kohe, et mu karjääri valik olekski halb ja vale. Ja reaalsuses on siiski mu enda määrata, millal ma pildistan või mis aegasid ma pakun pildistamisteks.

 

 

 

Mul oli sünnipäev

Mul oli sünnipäev

30.juuni oli mul juubel, sain 35. Kuna oli juubel, siis paljud nagu ootasid mingit pidu, istumist, olemist, kutset kuhugi aga seda ei tulnudki. Mul polnud see aasta mitte mingit tahtmist üldse midagi teha. Ma juba tundsin ette ammu seda, et see aasta lihtsalt ma ei […]

J&J beebiootus

J&J beebiootus

Kuigi mulle meeldib pildistada erinevaid sessioone, ma ei suudaks ainult pildistada näiteks naisi või paare. Mul on vaja vaheldust, et see ei tunduks nagu liinitöö. Või olen ma lihtsalt nii ebastabiilne ja ilma igasuguse püsivuseta. Aga ikka tekivad mõned lemmik valdkonnad. Üks nendest on minu […]

Aga mida sa siis üldse teed?

Aga mida sa siis üldse teed?

Ükskõik keda ma näen, küsib mu käest seda küsimust. Kes küsib niisama, kuna siiralt tunneb huvi aga vahel jääb mulje, et kuna töötan kodust, siis ilmselgelt ei teegi ma midagi. Ja edasi järgnevad küsimused – miks sul laps lasteaias käib, kui sa seal kodus niisama oled? Ja kuidas sul pole aega igasugu asju teha, kui sa oled ju lihtsalt niisama?

Peale järjekordset frustreerivat kogemust samal teemal, mõtlesin teha postituse – millega ma tegelen?

Esiteks – jah, ma töötan suure osa ajast kodus arvuti taga. Ma ju võiks minna mujale aga kuna mul on laua arvuti, siis kahjuks on see mu ainukene võimalus tööd teha. Ning lisaks mulle meeldib kodus tööd teha. Minu tööpäevad näevad välja nii, et viin Iti lasteaeda. Tulen ise koju, istun arvuti taha ja hakkan tööle. Vahepeal söön lõunat ja siis töötan edasi, kuni peab Itile lasteaeda järgi minema umbes 17 paiku. Minu jaoks ei ole probleem kodust tööd teha. Mind ei ahvatle vahepeal pesu pesemine või mõne muu tegevuse tegemine. Ilmselt mulle meeldib nii väga, mida ma teen, et ükski teine tegevus ei tundu sellest ahvatlevam. Suvel on veel õhtuti pildistamisi, mitte küll palju aga ikka on. Kui juba muu pere on kodus, siis arvuti taga ma tööd enam ei tee. Muidugi vastan kirjadele kogu aeg aga teen seda telefonist jooksvalt.

Osaliselt olen jätkuvalt otsapidi Ivica Mägi Autismikoolis. Teen seal enam jaolt kujundustöid ja proovin turundusvaldkonda arendada aga päris palju olen nõu ja jõuga abiks muudes teemades. Kuna kollektiiv on pisike, siis me ise otsustame ning arendame ettevõtet. Mina kindlasti olen pigem väikse organisatsiooni töötaja kui suure. Mulle meeldib, et saan otsuste tegemisel kaasa rääkida ja väga paljuski on üldse nö vabad käed oma töös. Minu eelnevad töökogemused on pigem suurtes organisatsioonides, nii et võrdluseks on päris huvitav.
Autismikooli ruumid ongi minu kontor. Kui mul oleks normaalne läpakas, siis vast käiksingi seal ka tööd tegemas vahel. Praegu käin pigem koosolekutel kohal ja vahel niisama hüppan läbi.

Lisaks teen veel kujundustöid – sünnipäevakutseid, erinevaid reklaame, alles tegin ühe t-särgi kujunduse jne jne. You name it! Väga suure mahulisi töid ma ei võta omale teha, sest see on lisa tegevus ning ma ei taha liiga palju  aega pühendada sellele osale.

Ning lõviosa minu tööst – fotograafia. Vaatamata sellele, et oman juba pea 3a pildistamise kogemust, siis suurem-avalik pildistamine sai alguse alles maist ning väga palju tegelengi enda turundusega. Samas on tekkinud mul üle ootuste rohkem kliente, mille üle olen ma niii niii õnnelik! Niisiis eelnevalt klientidega suhtlus, pildistamine ja lõpuks piltide töötlemine. Pikemalt seletasin juba ühes eelnevas postituses ühe sessiooni protsessi lahti, seda saad lugeda SIIT.  Tihti töötluse käigus ma pole ühe või teisega rahul ning hakkan lisaks õppima, kas mõnda töötluse teemat või üldse, mismoodi võiks järgmine kord teisiti pildistada.

Selliselt mu tööpäevad lähevad. Jah, mul on paindlik tööaeg ja saan ise planeerida oma aega aga sellist hetke mul nädalas ei ole, kus oleks igav ja midagi teha polegi. Aga ausalt öeldes mulle meeldib nii. Mu tööpäevad küll lõpevad mõni päev alles kell 23 õhtul aga samas kui tahan, siis võin sõbrannaga keset päeva kohvikus rahus istuda 2h ilma, et keegi ütleks midagi. Või kui vaja teen Itile lasteaia vaba päeva ning olengi tema päralt.

 

 

 

 

 

K&K

K&K

Kui nüüd alustada päris algusest, siis üldse see pildistamise jutt algas meil Kaisuga sellest, et nad ostsid pojaga ühesugused tennised. Ma tean küll, et paljude meelest on see liig aga mulle nii meeldib kui emad kannavad lastega samasuguseid riideid-jalanõusid. Igaljuhul ma kirjutasin talle, et seda […]

Sünnipäeva kutse

Sünnipäeva kutse

Millest üldse tekkis minu hinnakirja selline sessioon “Sünnipäeva kutse pakett”, mis sisaldab lapsest 30min pildistamist ja selle tulemusena saab kujundatud kutse (pildi failina) ning 5 järeltöödeldud pilti. Hind on 50eur. Tekkis sellest, et mulle omale meeldis mõte teha mõned spetsiaalsed pildid ning siis kujundada kutse. […]

Minu elu ülitundlikuna

Minu elu ülitundlikuna

Enamus oma elust olen ma tundnud ennast teistmoodi teistest. Mul on alati olnud sõpru ümber ja vähemalt üks inimene, kellele saan kasvõi öösel kell 4 helistada ja muret kurta. Aga kõigele sellele vaatamata olen tundnud väga palju üksinda tunnet.
Ühelt poolt ma arvan, et kõik inimesed tunnevad seda. Ja nii ma olengi seda tegelikult võtnud – absoluutselt kõik inimesed tunnevad ennast vahel üksi ja see on okei. Aga mingid osad minust on alati olnud veidi arusaamatud mu enda jaoks. Ma ei suuda tulla kohati toime emotsioonidega, vaid mattun nende alla. Vahel elan liiga sisse teiste muredesse ja võtan need enda omaks, kuigi üldse ei tahaks seda teha. On veel teisigi asju, mida ma pole mõistnud. Miks ma teen seda? Ma ei tahaks aga kuidagi avastan, et jälle olen sattunud mingisse olukorda, mis ei ole mulle aga kuidagi olen selle võtnud enda omaks.

Umbes paar aastat tagasi, olles jällegi endaga vastuolus endaga ja otsides vastuseid, sattusin lugema iseloomustust ülitundlike inimeste kohta. Ja äkki oleks nagu avanenud mu silmad. See olengi mina!

Pikemalt saab lugeda SIIT aga väike iseloomustus sellest on:

PhD Elanie N. Aron võtab ülitundliku inimese (ÜTI) olemuse kokku lühendiga SÜET (ingl DOES: D=deep, O=overstimulation, E= emphasis on emotional reactions, S= sensitivity).
S tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja järelemõtlemine enne tegutsemist. Nad töötlevad kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas olla sellest teadlik või mitte.
Ü tähistab üle stimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini.
E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muuhulgas märgata ja õppida.
T tähistab tundlikkust ka vaevumärgatavate nüansside suhtes.

Peale selle kõige lugemist olengi õppinud väga palju oma elu korraldama nii, et mul poleks stressitase nii kõrge pidevalt. Minu ärevushood on peaaegu kadunud. Küll aga elan ma sellega igapäev edasi, see ei kao kuskile.

Minu ühed suurimad igapäevased kaaslased on:

  • Ma analüüsin väga palju asju läbi. Ka selliseid asju, mis seda ei vajaks üldse. Vahel analüüsin oma peas jutuajamisi, mis toimusid 3-4 aastat tagasi. Mõtlen sügavalt järele, kas mõni inimene ütles üht või teist mingi negatiivse alatooniga või ei. Või kui ma segasin kellegi jutule vahele tol korral, kas see jättis minust halva mulje. Väga tihti see mõtete jada lõpeb mul mingi ärevusega, millest on väga raske üle saada.
  • Ma võtan asju isiklikult. Ka neid mis ei ole minule suunatud. Näiteks kui kollektiivis olles tekib probleem tunnen tihti ennast süüdi ja mõtlen läbi, kas see on minu põhjustatud. Isegi kui probleem on teises osakonnas 2 inimese vahel. Äkki ütlesin mina midagi, mis seda mõjutas.
  • Müra keskel olemine on minu jaoks täielik õudus. Kui ma olen üksi kodus, siis olen enam jaolt vaikuses. Kui aga perega, siis minu jaoks on see kohutav kui mängib telekas ja keegi otsustab samal ajal telefonist/arvutist hakata mingit häälega videot vaatama. Või ma ei kannata kui pikalt tolmuimeja käib, sest see müra, mis sealt tuleb on nii vastik.
  • Ma hoian kõik negatiivsed emotsioonid ja tunded enda sees. Ma ei talu seda mõtet, et pean ausalt välja ütlema mingeid negatiivseid asju ja veel hullem, et sellest võib tekkida konflikt. Ainukene, kellele ma ausalt asju räägin on Karli. Kahjuks elus ikka tuleb ette igasugu erinevate inimestega negatiivseid juhtumeid ja need on põhjustanud mulle väga tugevaid ärevushooge.

Need on mõned näited minu elust. Ma usun, et kes on ülitundlikud inimesed, need mõistavad väga hästi seda kõike. Teised ilmselt arvavad, et ma olen “peast soe”:)