Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Beebi #2

Beebi #2

Teretulemast 23 nädal.  Ma ei plaaninud sellest kõigest avatult rääkida, olen seda teinud siiani vaid üksikute väga väga lähedaste inimestega. Aga millegipärast ei lähe see tunne üle, et pean kirja panema kogu teekonna siia jõudmiseni. Nii nagu pani Iti oma tulekuga meie psühholoogilise seisundi kõvasti […]

Emotsioonid. Kodu. Töö.

Emotsioonid. Kodu. Töö.

Siis kui harva kirjutada, on kuidagi keeruline algust teha. See tühi leht on mul juba teist päeva ees lahti ja enam jaolt mõtlen see nina ees mingeid mõtteid. Kõik tunduvad liiga isiklikud, et kirja panna. Või tekitavad tunde, et mind vist liigitatakse hullude hulka kui […]

Väsimusest ja tüdimusest

Väsimusest ja tüdimusest

Vahel ma tunnen, et olen nii väsinud. Kõigest. Saksas olles teadsin kogu aeg, et kui tagasi oleme, siis üks päev ma igatsen rohkem kui ette oskan kujutada seda eemal elu, rutiini, kindlust, stabiilsust ja rahu. 

Minu mõte rändab järjest tihemini sellele, et koliks uuesti minema Eestist. Meil on üks kogemus olemas. Me teame, millised olid meie mõtted seal. Mis ei meeldinud, mis meeldis. Oleks palju lihtsam valida uus sihtkoht omale, kus osa raskusi oleks olemata. Näiteks keele probleem oli meil Saksas üks suurimaid. Koliks kuhugi riiki, mis oleks inglise keelne. Muidugi need sisse elamise raskused on ikka, need ei kao kuskile. Eriti kui suurde riiki kolida, siis on see esimeste dokumentide ja asjade ajamine keeruline ning kohutavalt stressirohke. Aga vähemalt saaks aru kõigest ja oskaks vastata. Poes ei keeraks teenindaja selga, sest me ei räägi kohalikku keelt. Ametiasutustes ei saadetaks minema paber näpus, ilma et sellest midagi aru saaks. 
Karli on pool elust tööd teinud inglise keeles. Temal poleks mingit probleemi. Ma arvan, et minul ka poleks. Ei ole siiani suhtlemisel mul inglise keelega probleeme olnud ning mida rohkem rääkida, seda vähem ilmselt on.

Ma tean, et probleemide eest jooksmine ei lahenda neid. Aga eemal elades lihtsalt väga mitmeid teemasid polekski. 

See on omamoodi huvitav, et ma olen tagasi selles punktis mitmete mõtetega, milles enne Saksa kolimist olin. 

Muidugi on siin ka toredaid pooli elul. Aga sellistel väsimuse-tüdimuse hetkedel ma ei näe neid. Tekib tunne, et need ei kaalu üle kõike. 

Alles üks päev jooksin kokku ühe väga kaugest ajast tuttavaga, kes küsis et olete nüüd lõplikult tagasi Eestis? Seda küsimust küsitakse meilt väga tihti kui kohame tuttavaid, keda pole ammu näinud. Ja siiani olen alati vastanud – jaa. Esimest korda mõtlesin, et ei teagi. Ta vastas, et aga Eestis on ju ka hea. Ja ausalt, ma ei tea kas on. Äkki on ja ma olen lihtsalt väsinud. 

Veidi meie suvest

Veidi meie suvest

Täna läks Iti esimest päeva peale puhkust lasteaeda ja see tundub lausa uskumatu, et saabki istuda arvuti taha ja teha oma plaanitud tööd kuni see on tehtud või kuni kõht läheb tühjaks. Ja see ei toimu öösel. See suvi on meie jaoks olnud täielik kaos. […]

On see ikka mulle?

On see ikka mulle?

Just enne Saksa kolimist käisime Maiduga pildistamas, kes oli selleks hetkeks juba meile sõbraks saanud. Arutasime sessiooni ajal igasugu asju ja tuli jutuks, et mis mina Saksas tegema hakkan, lisaks Itiga kodus olemisele. Ma rääkisin, siis et tahaks hirmsasti proovida pildistamist. Et mulle tundub fotograafia nii põnev […]

Mul oli sünnipäev

Mul oli sünnipäev

30.juuni oli mul juubel, sain 35. Kuna oli juubel, siis paljud nagu ootasid mingit pidu, istumist, olemist, kutset kuhugi aga seda ei tulnudki. Mul polnud see aasta mitte mingit tahtmist üldse midagi teha. Ma juba tundsin ette ammu seda, et see aasta lihtsalt ma ei taha. Kui koju kutsuda, siis peab ju ikka ette valmistama, terve aja on sagimist, teiste teenindamist jne. Ma olen seda teinud küll ja enne on see tundunud tore, siis see aasta ei ahvatlenud kohe üldse.

Sain kirja oma lasteaia aegselt sõbrannalt, kas oleksin nõus pildistama 30.06 tüdrukuteõhtul. Ta see hetk ei teadnud, et see on mu sünnipäev. Peale lühikest kaalumist, ütlesin et olen nõus ja vaba. Nii käisingi oma sünnipäeval tööl. Tööks on seda muidugi raske nimetada, sest see oli super tore. Kogu see elevus, rõõm ja positiivne õhkkond, mis neil oli hakkas mulle omale ka külge. Tulin sealt ära nagu oleks ise osaline olnud. Lisaks kingiti mulle sünnipäevaks lilled ja prosecco. Nii, et teinekordki tasub minna sünnipäeval tööle. Saab omale sünnipäevaks sobiva meeleolu:D

Veel enne tööle minekut tõid Iti ja Karli mulle 35 küünlaga pitsa, kuna koogid/tordid mind eriti ei vaimusta. Pitsa vaimustas see eest väga!

Õhtuks käisime veel perega Keilas mu ema juures istumas, kus nad olid õe poistega küpsetanud mulle pirukaid-saiakesi. Ja sellega oligi mu sünnipäev läbi.

Ilmselt enamuse jaoks oleks see täiesti kohutav sünnipäev aga mulle meeldis. Just selline nagu ma tahtsin – mitte midagi väga erilist ei toimunud. Oli täiesti pingevaba päev, kus ma sain kulgeda omas rütmis.

Ma ei tea, kas vanusest, elu muutustest, kogemusest või hoopis jumal teab millest, olen viimasel ajal nii palju analüüsinud ennast. Mitte, et ma seda muidu ei teeks aga võrrelnud ennast nüüd ja näiteks 3-4a tagasi. Kõik hakkas sellest, et tunnen, kuidas olen teatud inimestest lahku kasvanud. Äkki mind jätavad külmaks teemad, mis on kogu aeg vaimustanud või mida olen õhinaga kaasa rääkinud. Tunnen, et olen kuidagi maha rahunenud ja rohkem maa peal. Samas on mul tekkinud eesmärgid, mille poole liikuda ja tean, mida tahan. Kui veel mingid aastad tagasi liikusin suht sihitult ja tegin pigem lühiajalisi plaane tulevikuks.

Ma elan rohkem sisse poole ja vähem välja. Nagu näha on siin blogis ka vaikne, ma ei oska enam kirjutada. Mõtted nagu jooksevad aga välja neid kirjutada ei oska. Olen hakanud pigem märkama enda õnnestumisi ning nendest rahulolu tundma,  kui teiste omi. Minust on kadunud ära kadeduse tunne. See ehk on asendunud mõnikord kurbusega kui näen teiste võimalusi ning tean, et minul neid pole aga kadedust kui sellist mul pole. Mis ei tähenda, et ma seda teiste puhul ära ei tunne. Osa inimesi kadetsevad teise ühe karikakra üle samal ajal kui ise tassides ämbritäit roose.

Vahel satun paanikasse ja muretsen hirmsasti kõige pärast – kas ma olen hea ema, kas ma saan oma eesmärkide saavutamisega hakkama, kas suudame leida oma kodu, kas me suudame otsustada kus see kodu peaks asuma, kas ma olen piisav abikaasa jne jne jne. Siis peale mõnda aega muretsemist, tundub see tobe. Mis see muretsemine aitab? Midagi! Kui ma ei püüdle nende asjade poole, siis tõesti need ei suju aga kui ma annan endast parima, siis see ju ongi väga okei. Ja siiani on elu ikkagi vaikselt läinud üles mäge, küll läheb edasi ka 🙂

Vist tuli päris kummaline postitus kokku. Aga nagu ma ütlesin – ma ei oska kirjutada enam loogilist mõtete kulgu või jada.

Igaljuhul oli mul tore sünnipäev.  Aitäh kõigile õnnesoovide eest ja muude üllatuste!  (Ma imestan, et keegi üldse mulle veel õnne soovib, sest ise olen ma väga kehvaks õnnitlejaks jäänud. Kuidagi magan maha kõigi sünnipäevad.)

 

 

 

 

J&J beebiootus

J&J beebiootus

Kuigi mulle meeldib pildistada erinevaid sessioone, ma ei suudaks ainult pildistada näiteks naisi või paare. Mul on vaja vaheldust, et see ei tunduks nagu liinitöö. Või olen ma lihtsalt nii ebastabiilne ja ilma igasuguse püsivuseta. Aga ikka tekivad mõned lemmik valdkonnad. Üks nendest on minu […]

Aga mida sa siis üldse teed?

Aga mida sa siis üldse teed?

Ükskõik keda ma näen, küsib mu käest seda küsimust. Kes küsib niisama, kuna siiralt tunneb huvi aga vahel jääb mulje, et kuna töötan kodust, siis ilmselgelt ei teegi ma midagi. Ja edasi järgnevad küsimused – miks sul laps lasteaias käib, kui sa seal kodus niisama […]

K&K

K&K

Kui nüüd alustada päris algusest, siis üldse see pildistamise jutt algas meil Kaisuga sellest, et nad ostsid pojaga ühesugused tennised. Ma tean küll, et paljude meelest on see liig aga mulle nii meeldib kui emad kannavad lastega samasuguseid riideid-jalanõusid. Igaljuhul ma kirjutasin talle, et seda peaks pildistama ja nii see edasi läks.

Kui ma ise kipun viimasel ajal väga laisk pildistamiste ette planeerija olema, vaid pigem üritan lihtsamat teed minna kõigega, siis nemad olid nii super hästi ette valmistatud. Fotograafina tahaks rõõmust käsi plaksutada ja pilte tehes ei saa kuidagi pidama.

Kes minu blogi pikemalt on jälginud teavad, et ma ei ole otseselt kuskil koolis õppinud pildistamist. Olen läbinud väga väga mitmeid e-kursusi, nii eesti kui inglise keelseid. Ja vaadanud vist sadu tunde youtube õpetusi kõigest. Ja kuigi ma näen alati arengut oma piltides, siis olen alati tundnud, et vajan veel teadmisi, veel oskusi, veel harjutamist, veel….
See sessioon on tõesti üks nendest, mille üle ma olen uhke. Ma ise näen, et see on jällegi suur samm edasi minu töös. Ma hakkan jõudma sinna oma stiiliga, kuhu olen alati püüelnud. Aga muidugi õppimine ei lõppe päriselt kunagi.

 

Sünnipäeva kutse

Sünnipäeva kutse

Millest üldse tekkis minu hinnakirja selline sessioon “Sünnipäeva kutse pakett”, mis sisaldab lapsest 30min pildistamist ja selle tulemusena saab kujundatud kutse (pildi failina) ning 5 järeltöödeldud pilti. Hind on 50eur. Tekkis sellest, et mulle omale meeldis mõte teha mõned spetsiaalsed pildid ning siis kujundada kutse. […]

Minu elu ülitundlikuna

Minu elu ülitundlikuna

Enamus oma elust olen ma tundnud ennast teistmoodi teistest. Mul on alati olnud sõpru ümber ja vähemalt üks inimene, kellele saan kasvõi öösel kell 4 helistada ja muret kurta. Aga kõigele sellele vaatamata olen tundnud väga palju üksinda tunnet. Ühelt poolt ma arvan, et kõik […]

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

See väljend on mul absoluutselt igal pildistamisel, kus ma olen ise kaamera ees. Olgugi, et ma olen ju fotograaf ja tean, kuidas poseerida, mismoodi olla, siis ikkagi tunnen ma ennast kohutavalt kohmetult ja ebamugavalt kaamera ees. Mulle tundub, et äkki jääb mul kõht liiga paks kui küljega seisan või äkki jääb mu tagumik liiga suur või jalad tunduvad lühikesed. Enamus kordi mõtlen pildistamisel, et olen täiesti vale riiete valiku teinud.  Sellised tunded ja mõtted tiirlevad mu peas terve selle sessiooni. Nii, et kui kellelgi veel on sellise hirmu pärast pildistamas käimata, siis teadke, et seda tunnet tunnevad enamus inimesi:)

Mõtlesin, et 10 nõuannet, mida mina ise alati jälgin. Toon need välja suvalises järjekorras, nii nagu meelde tuleb.

Kõik need nö nipid ei ole mul sugugi tulnud kiirelt ja pinteresti või teiste pilte vaadates. Me oleme tänaseks päevaks käinud 8 aastat järjest umbes 2-3 korda aastas pildistamas ja selle kõik olen õppinud sessioonidelt ja hiljem pilte vaadates ning ennast analüüsides. Tean enda komplekse ja arvestan nendega. Aga ma pole seda alati teinud. Olen ikka väga palju valesid valikuid ka teinud nende aastate jooksul ja sealt ka enda jaoks mitte üldse ilusaid pilte saanud. Asi pole fotograafis olnud, vaid täielikult minu enda probleemides.

1. Et mu jalad paistaks pikemad – kuigi ma tavaelus eriti kontsi ei kanna ja kui kannan, tunnen ennast päris kohmakalt, siis pildistama minnes enam jaolt siiski eelistan kontsi. Aga on ka olnud neid sessioone, kus olen kontsadeta ning siis püüan seista kikivarvul või jälgin, et ma ei oleks liiga palju mõlema jalaga täis talla peal. Istudes hoian jalad sirgelt välja sirutatud või kõverdan ühe jala.

 

2. Jälgin, et oleksin sirge seljaga – istudes ei vajuks kössi, õlad oleksid all ja kael ilusti pikk.

 

3. Hoian kõhu peidus – kuna mul on kohutav kompleks oma “paksu” kõhuga, siis jälgin et hoiaksin seda sees poosides, mis on tehtud profiilis või lihtsalt peidan kõhu koha ära (nt käe või Iti taha). Proovin eelistada riideid sellise lõikega, et seda teemat polekski aga alati ei õnnestu.

 

4. Valin hoolikalt riideid – see on üks olulisemaid osi. Tuleks arvestada oma keha iseärasustega ja valida vastavalt sellele riided. Ja kui perega käime pildistamas, siis mõtlen ühtse stiili välja. Mida paremini valitud riided, seda ilusamad pildid. Minu eelistus on alati pastellsed ja heledad toonid või võimalikult neutraalsed. Kui ideede puudus on, siis pinterest on hea abiline või fotograaf.

 

5. Meik – mina igapäevaselt ei meigi aga pildistama lähen alati päris tugeva meigiga. Ma lihtsalt meeldin endale rohkem meigiga ja juba tean ette, et hiljem meeldivad mulle pildid rohkem kui olen tugevamalt värvitud. Olen päris palju lasknud meikaritel teha meiki aga viimased korrad olen ise hakkama saanud.

 

6. Otsin erinevaid poose – ma lappan väga palju Pinteresti enne pildistamist. Salvestan väga palju pilte omale telefoni ja vajadusel vaatan neid isegi keset sessiooni.

7. Proovin mitte seista lihtsalt otse (kahjuks mul pole endast väga head näidis pilti, panen siis ühe internetist leitud)

 

8. Hoian lõua all – kuna mul on tunne, et mu silmad jäävad jube väiksed, siis proovin hoida lõua natukene all (mitte palju) ja vaadata kaamerasse veidi nagu alt üles. Muidugi seda peab veidi peegli ees katsetama, sest kui liiale minna siis võib tekkida topeltlõug.

9. Küsin fotograafilt – kuna fotograaf on ju tegelt see, kes näeb mismoodi midagi jääb ja mina see hetk ei näe, siis küsingi kogu aeg, et kas nii või naa on okei? Kas mul on kõht paks nii? Kas mul tundub nina liiga pikk? Kas mu juuksed on ok? Ega mu meik pole laiali? jne jne jne.

10. Proovin lihtsalt nautida kogu protsessi ja vahepeal lihtsalt lõdvaks lasta. Lapsega on see super lihtne, sest siis ei olegi aega mõelda, vaid peab enamus ajast teda lõbustama. Need pildid ei tule ehk nii kenad aga need tulevad just väga tõetruud, sellised nagu me oleme oma elus. Ja tagant järgi on neid pilte just kõige lõbusam vaadata.

 

Fotode autorid on Kätlin Käresk ja Mait Jüriado