Mina, meie ja fotograafia

2015 ehk arengu aasta

Olen pikalt mõelnud oma 2015 aasta üle ja omaette arutlenud, kuidas ma seda hindaksin. Ei saa öelda, et kõik on nii must ja valge, et võiks tituleerida aasta heaks või halvaks. Pigem võiks öelda, et on olnud arengu aasta.

Aasta algus oli Eestis, elasime terve esimese poole aastast vaimus, et varsti kolime Saksa minema. Algul ei tahtnud kellelegi rääkida ja nii istusime oma saladusega omaette. Kadus motivatsioon Keila maja ehitada ja üldse kuidagi seda sealset elu edendada. Tundus justkui mõttetu pingutus – niikuinii lähme minema. See oli omamoodi imelik aeg – üks pidev ootamine. Ja minusugusele kannatamatule on see ikka õudne – oota ja oota.

Teises pooles hakkas pakkimine ja reaalselt kolimisega tegelemine. Kõik see oli nii ärevust tekitav, hirmus ja samas põnev. Hästi positiivne ja omamoodi kurb. Kogu kolimise protsessi ajal olid kõiksugu vastakad tunded. Uus ja põnev ootas ees aga nii kahju oli kõiki ja kõike maha jätta.

Kunagi rääkis õde mulle, et selliste suurte elu muutuste puhul tekib vahele paus, mil uus pole jõudnud veel tulla ning vana on maha jäetud. See paus ei kestnud mul nädal, kaks või kuu aega isegi mitte. See paus hakkas alles nüüd mõni aeg tagasi vaikselt otsa saama. Ja see aeg on olnud kohutavalt raske. Mu tutvusringkond on hääbunud võrreldes varasemaga üsna pisikeseks. Järgi ilmselt ongi jäänud just need kõige lähedasemad. Hüljatud oma endisest tuttavast maailmast. See tunne polnud hea! Mul võttis tükk aega enne kui leppisin selle mõttega, et eks elu ongi nii – osa inimesi tuleb ja läheb. Sinna polegi midagi teha. Tänu sellele hindan neid, kes jäänud on tunduvalt kõrgemalt. Nad on mulle tõesti kallid.
Samuti olen pidanud harjuma kogu uue riigiga ning siinsete elukorralduslike asjaoludega. Auto paranduse koha otsingutest kuni paremate mänguväljakute leidmisega. Vahel tahaks hirmsasti tagasi oma vanasse, mugavasse ellu aga samas, see uus saab ka omaseks üks hetk. Ja nii nüüd ongi, kogu uus on vaikselt hakanud omaseks saama. Tühimik on hakanud asenduma kõige uuega:)

Teiselt poolt tekkis mul juba aasta alguse poole huvi fotograafia vastu. Mida aeg edasi, seda rohkem kogu see maailm mind vaimustas. Kuni sain suvel ise kätt proovid. Ning sain selgeks – see ongi minu tulevik! Kogu oma elu olen väga erinevate asjadega tegelenud, olen olnud finantsjuhi abi, marketingi spetsialist ja haldusjuht. Vahele sekretär ja veel paar ametit. Igat asja tehes tundsin, et see pole SEE. Oli muidugi huvitavamaid ja vähem huvitavamaid tegemisi aga midagi ei paelunud mind nii palju, et oleksin tahtnud sinna valdkonda püsima jääda. Ikka otsisin midagi uut ja huvitavamat. Praeguseks tunnen, et otsingud on lõppenud ning olen leidnud oma tee. See tunne on super! Mu hing on rahul ja süda naeratab:)

Olen oma sees teinud tohutult suure sammu arengus. Lasknud lahti paljust ning õppinud juurde nii mõndagi.

Arvan siiski, et kogu see aasta on teinud minust targema, parema ja sisemuselt ilusama inimese. Hindan kõiki õppetunde kõrgelt ja  olen analüüsinud need põjalikult läbi.

Läbi raskuste tähtede poole!:)

DSCF4056_1

 

Head aega

 



2 thoughts on “2015 ehk arengu aasta”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga