Mina, meie ja fotograafia

Kuu: märts 2018

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad. Mul on üks sõbranna, kes kunagi armastas käia lennujaama juures vaatamas, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Ta lihtsalt istus seal ja jälgis neid. Unistas kõigest, mis on tulemas ja kuidas midagi hakkab olema. Omamoodi nagu […]

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kui ma hakkasin oma praktika asju ajama oli üks suur küsimus, milleks sellisel alal praktikat vaja on? Kui on oskused olemas pildistamiseks, siis hakka aga peale, milleks sulle praktikat või koolitusi sellel teemal? Ja need küsimused tegelikult polegi otseselt rumalad küsimused, sest kui inimestel puudub […]

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Seda küsimust on mult hästi mitmeid kordi küsitud kui on jutuks olnud minu praktika. Minu jaoks on fotograafia hästi põnev. Mulle meeldib selle töö olemus – saan töötada üksi, samas on suhtlemist teistega, töö on loominguline ja saan arendada seda just selles suunas nagu ise soovin, enesetäiendamiseks on miljon võimalust. Ühtepidi väga sotsiaalne töö aga teistpidi saab “kapselduda” piisavalt. Ilmselt ei ole kellelegi üllatuseks enam, et ainult üks osa fotograafi tööst on reaalselt piltide tegemine.

Autism ja ath (aktiivsus ja tähelepanu häire) on sotsiaalne puue, see pole välja poole nähtav. Enamus autistlike lapsi näiteks näevad välja nagu iga teine laps, kui vaadata klassi pilti, siis sealt pole eristatav, kes neist on puudega ja kes mitte. Ivica Mägi Autismkooli tugiisikute koolitusel tehti super hea joonis selle kohta, kes siis on need diagnoosiga inimesed.

See tähendab siis seda, et kui joonistada selline mõtteline joon ja jagada selliselt, et ühel pool on raske puudega autistid ja teises otsas täiesti tavalised inimesed, nagu sina ja mina, siis reaalsuses saab meist igaüks ennast sellele joonele kuhugi asetada. Absoluutselt igas inimeses on olemas mõni nö autistlik joon. Me ei pruugi neist ise mõelda nii.
Minu puhul on neid autistlike jooni väga palju, vaatamata et ma pole ju diagnoosiga ja üldjoontes on mul kõik sotsiaalsed käitumise tunnetused olemas. Minu puhul on siis näiteks üks autistlik joon, et ma ei talu plaani muutusi. See ei tähenda, et ma kunagi ei teeks spontaanseid asju, vaid kui mul on konkreetne oma plaan mõeldud, siis mulle ei meeldi seda muuta. Näiteks just olnud olukord oli selline, et mul oli  arsti aeg kell 11. Arst helistas, küsis kas mul on võimalik kell 10 tulla. Siis minu esimene reakstioon on – ei. Isegi kui ma ei tee mitte midagi ja tegelikult mul pole vahet, siis ikkagi olen automaatselt vastu sellele muutusele. Kuna ma olen ise teadlik enda sellisest kiiksust, siis alati enne vastamist paari sekundiga suudan mõelda, kas see oleks tegelt okei mu jaoks või miks ma tahan “ei” vastata. Ja otsus tuleb sealt edasi. Tookord läksin arstile siiski kell 10, sest mulle sobis see tegelikult väga hästi. Sama kehtib ka minu enda poolt tehtavate muudatustega. Kui mul on pildistamine kokku lepitud ja ma jään haigeks vms, mulle ei meeldi seda ära jätta. Teen seda ainult viimases hädas.  Veel üks joon on see, et ma ei maga võõrastes kohtades peaaegu üldse, just teiste inimeste kodudes. Hotellidega on kuidagi lihtsam see asi. Veel meeldib mulle väga tihti kapselduda oma “mulli” sisse. Mind hakkab jubedalt ahistama, kui mul on liiga palju sotsiaalsust ja ma ei saa mingit enda üksi olemise aega. See tähendab siis seda, et ma eelistangi väga palju tööd teha üksi, vaikuses. Ma ei kuula eriti töö tegemise kõrvale muusikat või raadiot, see on segav müra. Selliseid näiteid ma võiks siia veel kirjutada palju aga jätame siin kohal selle pooleli:)

Niisiis on selge, et ma ei ole ise diagnoosiga inimene aga ma saan aru sellest hingemaailmast. Mulle on põnev seda juurde õppida ja teada, mismoodi nende aju töötab. See kõik tundub mulle huvitav, midagi väljakutsuvat aga samas ka nende perede jaoks toetav.
Kui ma just olin emaks saanud ja Iti oli päris beebi, siis ma jubedalt kartsin minna kuskile, sest äkki ta hakkab nutma ja ei rahune. Läheksin ise sellest nii ärevaks, et ei suuda oma last rahustada ja teised vaatavad kõik. Usun, et ma pole ainukene, kes sellist tunnet on tundnud. Tavaliselt mina jätsin kõik sinna paika, võtsin oma beebi ja suundusin autosse. Istusime seal kahekesi, andsin talle süüa, vahetasin mähkme, hoidsin kaisus jne. Ta rahunes tegelt kiirelt aga ma muidugi alati reageerisin sellele, ma ei ole olnud kunagi seda tüüpi ema, kes laseks oma lapsel nutta. Aga ma ei kujuta ette, kui elu olekski selline, kui absoluutselt iga uus ettevõtmine võib lõppeda katastroofiga? Kui poodi minnes laps kardaks ise avanevaid uksi, palju te teate näiteks avatavad uksega poode?  Minusugune ema teekski ilmselt nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik. Ma ei julgeks mõeldagi pildistama minemisele, sest ma ju ei tea mis mind ees oodata võib. Ja fotogaafi ju ka ei tea, osa läheb närvi sellest, et kui laps kisab ja maha ei rahune ning aeg jookseb. Ma tean, et paljud need vanemad on julged ja lase ennast kõigutada aga kindlasti on selliseid minumoodi tagasihoidlikke ka, kes pole nii julged. Siis oleks ju tunduvalt mugavam tulla fotograafi juurde, kes on kõigist eripäradest teadlik ja lausa arvestab nendega.

Minu kõige lähem kokku puude autismiga on läbi oma õe poja. Ühel Ivica Mägi Autismikooli jõulu üritusel tegin ma pisikese pildistamise nurga ning Fredi oli ka seal. Tal oli suur huvi mu kaamera vastu. Kahjuks pole mina eriti hea tehniliste näitajate seletaja, mis teda enim huvitas aga näitasin siiski, kuidas pildistamine ise käib. Milliseid seadeid ma muudan ja kuidas. Ta oli väga vaimustuses. Proovime siis pilti teha nii, et tegin temast mõned pildid ja prooviks sai ka tema minust teha. Pean ütlema, et see pilt, mis tema minust seal tegi, on mul tänaseni üks lemmik pilte endast.

Ma olen pildistanud üsna mitmeid autistlike lastega peresid. Siiani on kõik pildistamised õnnestunud super hästi ja absoluutselt igast perest on mul mingi oma mälestus. Selline eriline, millele mõeldes tuleb mul siiani naeratud näole. Näiteks ühe perega pildistamas käies rääkis pereema, et lapsel pole koolis sõpru ja sotsiaalne pool on kahjuks veidi üksik. Me pildistasime looduses ja ühel hetkel kui jalutasime, siis tuli see poiss ja võttis mul käest kinni, hakkas rääkima mitmendas klassis ta käib ja lihtsalt jutte. See oli kirjeldamatult armas tunnustus. Ja ma arvan, et ma ei unusta seda kunagi.

Läbi selliste kokkupuudete ongi tekkinud mul tunne, et ma tahaks, et mitte ükski pere ei jätaks sellepärast oma perepilte tegemata, et nad kardavad seda uut olukorda. Sellest milline näeb välja erilise lapsega pildistamise sessioon või kas see üldse on teistsugusem, sellest kirjutan eraldi postituse.

Ootan kõiki autistlike lastega peresid enda juurde pildistama väga soodsa hinnaga (15eur). See hind kehtib kuni märtsi lõpuni olevatele sessioonidele. Märtsiga lõpeb minu praktika Ivica juures.

 

Fredi tehtud pilt