Mina, meie ja fotograafia

4 kuud Saksamaad

Minusugune inimene on ülimalt mugav ning oma harjumuste ohver. Ma olen küll alati vaadanud teisi kadedusega, kes on teinud elus suuri põnevaid muutusi. Siiani olen ise pigem eelistanud jääda oma vanadesse radadesse. Isegi kui tunnen, et need rajad pole mulle, siiski olen tahtnud püsida nö turvalisel teel.

Peale kolimist oli kohanemine ikka omamoodi keeruline. Igatsesin palju oma lähedasi ja kohati pidin pikalt juurdlema, miks ometi me nii väga unistasime siia kolimisest. Muidugi olles mõni aeg eemal, ununeb kõik negatiivne ja nii muutubki maha jäänud elu justkui õnnelikkuse tipuks.
Tänaseks oleme olnud Saksas veidi üle 4 kuu ja nüüd võin öelda, et olen rõõmuga siin. Tunnen, kuidas olen siin rohkem mina ise kui kunagi enne olen olnud. Mul on tekkinud tahtmine ennast proovile panna ning uued eesmärgid. Kogu mu mõttemaailm oleks teinud nagu värskenduse läbi. Muidugi igatsen jätkuvalt oma pere ja sõpru aga see igatsus on hea. Nendele mõeldes on soe tunne sees, mul on inimesed kes armastavad mind ja mu pere. Keegi kellele oleme meie kallid ja nemad meile ka, vaatamata vahemaale.
Mul on heameel, et julgeme unistada suurelt ja astuda välja oma raamidest. Seda julgust tahan süstida kindlasti ka Iti Kriti. Et ta ei jätaks  kunagi midagi tegemata hirmu pärast, vaid julgelt täidaks oma unistusi (va kui see unistus peaks olema missioonile minemine, siis ma teen selle maha:D).

 

e98e1bdff5c1cf3780a2105c918b2b97

Head aega

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga