Mina, meie ja fotograafia

Ainult tüdrukud kodus

Karliga on meie koos olemise ajal päris palju käinud ära. Olen teda oodanud nii missioonilt  kui ka väga paljudelt töölähetustelt. Üksi olemine ei ole mulle võõras. Muidugi on koos lihtsam ning toredam, kuid olen alati lähetuste ajaks teinud omale tiheda ajakava. Nüüd Itiga koos on muidugi keerulisem, enam ei saa ringi seigelda mööda ilma või teha misiganes pähe tuleb. Võib-olla kunagi aga mitte veel. Miks ma seda kõike räägin? Nimelt Karli läheb järgmine nädal Hispaaniasse õppusele ning jääme Iti Kritiga kaheks kuuks kahekesi.

Selle aja jooksul tuleb oktoobris külla õde oma pojaga veidi vähem kui nädalaks ja novembris ema nädalaks. Ülejäänud aja peame iseseisvalt siin hakkama saama. Ja muidugi saamegi! Aga vaatamata kõigele olen mures. Kasvõi näiteks praegu käime poes kolmekesi, üks tegeleb Itiga ja teine ostmisega. Iti lihtsalt ei ole nii püsiv laps, et oleks nõus istuma kärus. Ta tahab kõike krabada ja igas suunas joosta. Nagu olen öelnud, siinsed poed pole väga väiksed. Laupäevased ostlemise käikudel kõnnime maha umbes 3-4km. Kohati lõppevad poes käimised väga dramaatiliselt, kuna üks preili ei saa riiulitelt võtta kõike, mis pihku jääb või näiteks järjekorras eesolevale pikkade juustega onule pai teha. Kahekesi pole see nii suur probleem, üks läheb lapsega eemale ja teine jääb maksma. Kindlasi muretsen üle kõige pärast aga mulle tundub seda liiga palju. Elamine on vaja hoida korras, sest kunagi ei tea millal taas omanik otsustab sisse astuda. Prügi sorteerida, jälgida graafikut kuna mingi konteiner tänavale viia. Süüa peaks tegema, mille ajal tihti Iti nõuab tähelepanu või tahab ka aidata. Koeraga peab tegelema. Kõige ajal on vaja lapsega mängida, jalutada, pesus käia ja igasugu muud toimingud teha. Ning muidugi kõige tähtsam – proovida jääda täie mõistuse juurde kogu asja juures. Olen ammu rääkinud, et ma ei saa aru kuidas üksikemad või naised, kelle mehed töötavad välisriigis vastu peavad. Paljudel on rohkem kui üks laps. Uskumatu kui tublid ikka osad inimesed on.

Kaalusin korra ka Eestisse minemist osaks ajaks aga see tähendaks, et Betti peab üksi siia jääma. Mida ma omakorda jälle ei kujuta ette. Betti on juba 10 aastane, kui ta nädalaks üksi siia jätta, siis sellest tulenev stress võib tervisele väga halvasti mõjuda.

 

DSCF0559

DSCF0557 DSCF0547_BW

 

Head aega

 

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga