Mina, meie ja fotograafia

Autor: inca

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle […]

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Eile tegin instagramis küsitluse, kas peaks uue postituse tegema. Ja 100% vastustest tuli – JAA:) Tegin jälle Iti Kritist roosa-valgega pilte ja kirjutan veidi pildi tagamaadest. Minu meelest on super lahe selliseid pilte teha ja panna kõrvuti. Ma saan niisamagi aru, et ta on kasvanud […]

Elust nii nagu ta on

Elust nii nagu ta on

Elu keerleb sellise pöörase hooga, et puhkamiseks pole aega ja alles nüüd, kui oleme üle 20 päeva Eestis olnud, olen näinud osasid sõpru, kellega ma jätkuvalt pean sidet läbi Facebooki. Ma ikka naersin, et ilmselt näen Saksas elades rohkem oma tuttavaid kui Eestis, sest siin lihtsalt on nii keeruline leida ühist vaba aega kokku saamiseks. Ja umbes nii ta ongi läinud.

Meilt ikka küsitakse päris palju, et kas oleme ära harjunud siinse eluga. Ma pean tunnistama, et ega me nagu ei võõrdnudki sellest otseselt ära. Aga praeguse olukorraga, uue eluga, selle paika loksumine ilmselt võtab veel kaua aega. Tundub nagu elu oleks paras kaos ja puudub igasugune kontroll kõige üle, millega peaks tegelema. Pidevalt meenub üht tehes, et kolm teist asja oli vaja eile juba teha.

Ma arvan, et üks väga suur elu muutuse osa on Iti lasteaeda minek. Hetkel ta ise ootab seda pikisilmi. Juba tutvmisel oli valmis sinna jääma ja ei saanud sugugi aru, miks ei või. Minu hingele on see puhas muusika. Päris palju pean endale sisestama mõtet, et minu lasteaia kogemus ei ole Iti oma ja sellel polegi mingit pistmist üldse Itiga. Ükskõik kui kohutav ja traumeeriv see oli mulle, siis temale ei saa see kohe kindlasti selline olema. Tema on juba oma olemuselt täiesti teistmoodi laps juba kui olin mina. Ja meie lapsepõlved on ka nagu öö ja päev. See on põnev uus ajajärk minu meelest.

Väljas on sügis. Need ilmad on muidugi paras nuhtlus, aknast tundub nagu päris okei ja õues selgub vastupidine, tahaks kindaid, mütsi ja salli. Järgmine päev lähed siis mütsi, salli ja kinnastega ning selgub, et saabunud on uus suvi. Aga vaatamata ilmadele on lihtsalt super ilus! Saksas tuli sügis kuu hiljem kui Eestis, nii et kui kõik panid värvilisi pilte, siis mina vaatasin neid ainult suure igatsusega ning “nautisin” soojemate kraadidega vihma edasi. See on ikka imelik, mida kõike märkab eemal olles. Näiteks minu suured lemmikud on hetkel pihlakad. Mind on tabanud täielik ahvi vaimustus nende vastu. Mitte, et Saksas poleks pihlakaid olnud aga seal polnud need üldse nii ilusad. Jumal tänatud olen saanud teha ka 2 pihlaka sessiooni. On hea omada õde ja sõbrannasid, kes tulevad kaasa ideedega:)
Juba vaikselt lähevad lehed ka värviliseks ja saabki kohe täitsa päris sügise pilte teha. Võtke aga julgelt muga ühendust, kui huvi on inca.ojamae@gmail.com, ma ei hakka oma telefoni kuhugi panema, sest sellelt on mind täiesti võimatu kätte saada.

Positiivseks üllatuseks oleme avastanud, et ka Eestis on muutunud inimesed üldjoontes avatumaks ja sõbralikumateks. Näiteks käisime eelmine nädalavahetus K-Rautas ja kui kunagi pidi seal müüjaid tiku tulega taga otsima ning kedagi ei huvitanud kliendi abistamine, veel vähem suhtlemine, siis nüüdseks oli pood nagu ära vahetatud, igas mõttes. Müüjad on väga sõbralikud. Käisime küsisime kardinate kohta, olime suhteliselt rumalad selles valdkonnas. Müüja seletas pikalt, kuidas mõõtma peame ja hiljem õmblema. Lõppu jutustas natukene veel Itiga ka. Kogu aeg oli väga rõõmsameelne, ei mingit pahurust. Edasi õues keeldus Iti lahkumast liumäelt. Karli istus sinna ühele toolile ja ootas. Seejärel saabus vanadaam ning palus ta abi, nimelt oli segadus lille hindadega. Karli aitas selle ära lahendada ning mõni hetk hiljem tuli too sama vanadaam veel meiega jutustama, arutasime taga kaua need lilled võiks ilusad püsida ja kuidas lillepoodides on hinnad kallimad. Iti muidugi uuris nime ja tutvustas ka ennast viisakalt. Jällegi ei mingit vastikut, kurja pensionäri. Kassa juures selgus, et oleme oma kardinapuud kuhugi maha unustanud, Karli jooksis neid otsima ruttu. Müüja naeris ainult selle peale, minu vabandamise peale vastas, et sellest pole midagi. Lõpuks sooviti ilusat päeva ja lehvitati Itile. Sealt tulles hakkasin juba kahtlema, kas me ise olime need tigedate nägudega eestlased, kellega keegi ei julgenud suhelda:)

Ja kui küsitakse, mis me Saksast taga igatseme, siis on vastus alati sama – siin Eestis on schinkenwurst pakis jube õhukeste viiludena ja lahtiselt ostes, ei paku keegi Itile tasuta viilu! 😉

Mõnusat nädalavahetust!:)

 

 

 

 

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Ja olemegi tagasi Eestis! Kogu see kolimise virr-varr on olnud nii kohutavalt kiire ja intensiivne, et vaevalt üksikud korrad olen saanud arvuti taha. Eile pakkisime veel viimased kastid lahti ja nüüd tuleks vaadata, kuhu osa sellest kraamist panna. Arvasin kogu aeg, et lahistan Saksas nutta […]

10 viimast pilti minu telefonist

10 viimast pilti minu telefonist

Vahepeal oli erinevates blogides postitusi teemal 10 viimast pilti minu telefonist. Mõte oli siis ausalt panna 10 viimati tehtud pilti, mitte valida ilusamad või viisakamad. Minusugusele uudishimulikule meeldis näha, mida teised inimesed pildistavad. Sellega saab kuidagi rohkemat natukene teada, mis teisele inimesele huvi pakub ja […]

Suuuured uudised!

Suuuured uudised!

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis on valmis minu hinnakiri, mida kõigile soovijatele jagan suurima heameelega. Hinnakirja küsimine ei kohusta millekski, niisama uudishimust võib ka küsida:)

Aga hinnakirja ei koostanud ma üldse mitte niisama, vaid alates septembri keskelt oleme tagasi Eestis ja pildistamise broneeringuid saab teha juba septembri teiseks pooleks. Kuna hetkel olen Itiga kodune, siis aeg on veidi piiratud aga usun, et leian igale soovijale koostöös parima lahenduse meile mõlemale.

Sügis on pildistamiseks lausa super aeg! Minu meelest on see üks ilusamaid aastaaegu. Kõik on nii kena ja värviline. Samas on millegipärast sügise juurde kuulunud alati veidi mõru/nukker alatoon. Aga selle võikski enda jaoks ringi keerata.

Kunagi ammu käisime Karli ja Bettiga pildistamas sügisel. Teadsin täpselt, et tahan ilusaid värvilisi looduspilte ja meie Betti peab olema kaasatud. Otsisin tundide viisi fotograafi ja kuidagi ei leidnud seda õiget. Kuni täiesti kogemata sattusin Mait Jüriado kodulehele. Ma armusin ta piltidesse kohe. See oligi meie esimene pildistamine Maiduga. Ja sellel hetkel ei osanud meist keegi aimata, et järgmiseks on ta meie pulmas fotograaf. Aga need sügise pildid tulid niii niii super ilusad, see muutis tervet minu suhtumist sügisesse. Kusjuures peale pildistamist järgmisel päeval sadas lumi maha. Ilm polnud pildistamise päeval üldsegi mitte ilus, vaid hommiku otsa oli sadanud vihma, õhk oli rõske, niiske ja üsna jahe. Peale seda pildistamist muutusin ise avatuks igasugu erinevatele ilmastiku oludele. Pole absoluutselt oluline, et õues oleks suvi ja päiksepaisteline ilm. Pigem ongi lahedam kui ei ole kõik pildid samasugused. Suvise päiksega kipuvad kõik kissitama silmi ja fotograafile on see ka paras väljakutse.

Ainukesena on meil veel tegemata sessioon paksu lumega aga see plaan jäigi sellesse aega kui tagasi Eestis oleme. Nüüd saabki plaani võtta:)

Mõned meenutused sellest sessioonist. Fotograaf Mait Jüriado

 

 

Üks päev sain kingiks gladioolid

Üks päev sain kingiks gladioolid

Häbiväärselt pikalt pole siia ühtegi postitust enam ilmunud. Üritan nüüd uuesti blogile elu sisse puhuda ja proovida endale sisse harjutada jälle seda kirjutamise harjumust. Ma ei kujuta ette, kuidas teised blogijad nii stabiilselt ja palju suudavad kirjutada. Nii kui mul jääb paus sisse olen justkui […]

Ma tahan olla armastatud

Ma tahan olla armastatud

15.juuni oli meil neljas pulma aastapäev. Praegu juurdlesin selle üle pikalt, kas oli kolmas või neljas. Võtsin siis sõrmuse ja vaatasin et 15.06.2013. Aga see päev ei tundu nagu 4 aastat tagasi, see tundub hoopis nagu heal juhul 2 aastat tagasi. Ma ei taha sellest […]

Mõõnad on selleks, et õppida

Mõõnad on selleks, et õppida

See on ikka huvitav aeg mu elus. Ma õpiks nagu alles nüüd ennast tundma ja saaks aru, kes ma päriselt olen. Ehk selleks, et enamus oma elust olen surunud ennast kuskile raamidesse ja proovinud sobituda, kuhugi kuhu ei sobi või proovinud pookida endale külge omadusi, mida pole.

Seekordne see Eestis olemine on ühest sündmusest teiseni, ei mingit kiiret tempot või tihedat graafikut. Iga mingi aja tagant on lihtsalt uus sündmus.

Peale pildistamist ootas ees mind meditsiiniline väiksemat tüüpi operatsioon. Millest mul oli ettekujutus, et see saab olema väga kerge ja juba järgmisel päeval kõnnin rõõmsalt ringi. Reaalsuses see nii päris ei läinud. Järgmine päev sain küll haiglast välja aga olemine oli üsna kehva ning psüühiliselt olin veel kehvemas seisus. Ilmselt muidugi mõjutas seda ka asjaolu, et sama päev kui sain koju läks Karli Leetu tööle paariks nädalaks. Mind ootasid keerulised päevad ees ja sellel hetkel polnud aimugi, kuidas ma päriselt need üle elan. Ma tahtsin palju pikali olla, samal ajal käis Iti ja tahtis mängida, mürada, joosta, naerda, teha kõike nagu seda teeme. Ja mul polnud jõudu, kõik oli valus ja õhtuti lihtsalt nutsin oma stressi välja. Avastasin, et ma ei oska abi paluda ega seda ka vastu võtta.

Ma usun, et minu ümber on väga väga mitmeid inimesi, kes oleks mulle kohe appi tulnud, kui vaid oleks palunud. Aga ma ei oska paluda. Ma olen harjunud ise hakkama saama oma lapsega ja endaga. Lisaks tundub, et teistel on kõigil omad elus, probleemid, tegemised, neil pole tegelikult aega minu jaoks.
Ema oli mul puhkuse võtnud sellel ajal, nii oli tema lihtsalt olemas meil. Kuna Iti tahab taga koos palju mängida, siis viibisime tema juures osa aega. See oli mulle jube suureks abiks ja teisiti ma ei kujuta ettegi, kuidas see aeg oleks saanud mööda. Kuid isegi temalt ei palunud ma abi, vaid ta lihtsalt oli olemas.
Ja muidugi oli moraalseks toeks veel Karli ja veel mõned minu inimesed aga ometi, ei osanud kellelegi öelda seda, et tuleks siia ja aitaks mind.

Olen ülimalt tänulik, et meile on tulnud just selline laps nagu Iti. Ma nägin kui kurb ta oli igakord kui sai vastuseks – emme ei saa mängima tulla või emmel valud ning ei saa üht või teist teha. Ta tuli nukralt puges mulle kaissu, tegi mulle pai ja pikutas koos minuga. Oh ma tundsin ennast kehvasti ja nii abitult.

Tänaseks, täpselt kaks nädalat hiljem, on mu olemine okei. Haavad paranenud ja tunnen ennast taas inimesena. Kuu aega kestab küll see taastumise aeg aga ma ise ei saa enam midagi aru. Sain taaskord ennast paremini tundma ja mõtteainet, millises suunas vajan natukene oma peas asjade lahti harutamist.

 

Perega pildistamas

Perega pildistamas

Igal aastal käime perega pildistamas, nii ka see aasta. Karli on alati nõus pildistamistega ja kui ma tahaks 5 pildistamist teha, siis tuleks ta kõigile neile, mingit kaamera ees olemise probleemi tal pole. Küll aga ei viitsi/taha tema tegeleda selle korraldamisega. Niisiis kogu visuaalne ja […]

Puhkus keset puhkust

Puhkus keset puhkust

Peale sünnipäevi järgnes külas käikude jada ja mõned mitte nii toredad emotsionaalsed seigad. Iti uned olid juba jube kaootilised, me ise olime magamata ja väsinud. Ilmselgelt oli vaja puhkust. Nii tekkis mõte minna üheks ööks kuhugi spasse. Me eriti suured spas käiad pole olunud, nii puudusid […]

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iga aasta mai alguses on meie aasta ja elu kõige tähtsam sündmus ehk Iti Kriti sünnipäev. Iti sünnipäev on 5.mai ja otsa kohe Karli 6.mai.

Aasta kõige olulisem sündmus on meie peres kindlasti Iti sünnipäev. Oma sünnipäevad pole meile kummalegi olnud väga olulised, küll aga on 5.mai meie pere aasta sündmus nr 1.
Nii nagu eelmine aasta, tulime ka see aasta spetsiaalselt Eestisse, et seda koos oma pere ja sõpradega tähistada. Umbes nagu pulmad, mida me ei oleks suutnud teha kuskil kahekesi, sest see on nii nii oluline hetk, mida tahame tähistada kõigi oma kallite inimestega:) Niisiis sai meie pisike preili 3 aastaseks ja tähistasime seda õigel päeval oma perega ja järgmisel päeval, mis oli ühtlasi ka Karli sünnipäev, oli siis Iti pidu.

Iti Kriti sünnipäeval käisime Lotte kohvikus. Jällegi – ka eelmine aasta tegime sama. Aasta tagasi olin kuulnud vaid laitvaid kommentaare kui kallis seal on ja enamusele ei meeldivat. Meile jällegi väga meeldis ja minu jaoks olid tookord negatiivsed hinnanguid täiesti arusaamatud. Sellel aastal pettusime ise ja vaevalt enam järgmine aasta uuesti sinna lähme. Söökidest valisime täpselt samad söögid. Eelmine aasta sõime ja kiitsime, see aasta mõtlesin, et nii kohutavat toitu pole enam ammu saanud. Ja ma pole väga pirts sööja. Minu poolt jäi enamus söögist söömata. Sama ütles Karli ka enda toidu kohta.
Koht ise oli mänguasjadest tühi. Ma ei tea, kuhu olid kadunud kõik mänguköögi mänguasjad, mänguasjakastidest mänguasjad ja kärud, millega sai sõita jne. Olid vaid suured puidust kruvid ja meisterdamise asjad. Lisaks olid järgi istumise kummid, millel on kootud katted ning need haisesid lausa kohutavalt.
Tore traditsioon jätkuvalt on, et sünnipäevaline saab kohviku poolt tasuta koogitüki ning Lotte ema Anna tuleb laulab paari lisa tegelasega sünnipäeva laulu. Koos puhutakse ära küünal ning saab pilti teha.
Iti õnneks jäi rahule ja tal tundus tore olevat kokkuvõttes aga kui eelnevalt oleme pidanud lahkuma pika veenmise tulemusel, siis see aasta polnud ära tulekuga probleemi. Ju siis koht ammendas ennast.

Sünnipäeva aitas seekord korraldada minu sõbranna Mailiis, kes siis mõtles alates stiilist kuni kõigi pisi detailideni. Jälgis, et kogu stiil tuleks ühtlane ja mida kõike vaja oleks. Tegi külalistele tänukingitused ja veel küpsetas ise viineripirukad, tegi südame kujulised võileivad ning  Meie koostöö sujus ilusti, osaliselt tegin asju ise aga kogu peo aja oli ta väga abiks. Meie saimegi oma külalistega suhelda ja ei pidanud üldse muretsema, mis ja kus laual on või kas on aeg juba tordiks. Kui keegi tema abi tahab kasutada, siis küsige julgelt 😉

Teemaks olid roosad pojengid. Kutsed tegin algusest lõpuni ise, lisaks kujundasin veel sildid. Igal aastal kui neid kutseid teen, mõtlen kuidas see kogu protsess on nagu maiuspala mu jaoks. Mulle meeldib visuaalselt mõelda enne, milline see kutse peaks olema. Teha Itiga väike fotosessioon selle tarvis, töödelda pildid just selliseseks nagu mul vaja. Otsida kõik elemendid kokku ning lõpuks istuda tundide viisi ja nokkida selle disaini kallal. Ilmselt hakkan tulevikus pakkuma just sellist paketti, mis ongi kutse tegemine. Sisaldab eelnevalt fotosessiooni ning hiljem saab kujundatud digitaalse kutse.


Aga sünnipäevast veel, kujundasin mõned sildid ja siis unustasin need kujundused kõik kuhugi tõsta, kust saaks neile ligi Eestis eemal oma lauaarvutist. Õnneks olin ühe sildikese saatnud Mailiisile ja saimegi seda siis kasutada aga oi ma olin kuri enda peale. Õppetund tulevikku – kasuta välistkõvaketast!
Mulle jubedalt meeldivad need võrdlus pildid lastest. Tegin seekord 12 kuud piltidena ka.

Peo pidasime see aasta Nõmmel Bibi Mängumaal. Kui esimeseks veidi kahtlesin koha valikul, siis tegelikult Itile meeldis seal väga. Ja see ongi kõige olulisem tegelikult:)
Tordi puhul otsustasin see aasta loobuda suhkrumassi kattest ja uhketest korrustest. Soovisin vahukoore-kohupiima torti, mis oleks lihtsalt maitsev. Ja nii oli – tort oli super maitsev! Kuna Karliga me ise seal süüa ei jõudnud, siis saimegi oma tükid koju, ülejäänud sai kõik otsa. Tort oli tellitud ikka minu lemmik torditegija käest – Tordipidu.

Karli kahjuks see aasta ei saanud mingit oma üritust, küll aga nägi ta päris palju oma sõpru ära ja ta ise oli väga rahul just sellise lahendusega. Kõik laulsid sünnipäeva laulu talle ka ja Tordipidu kinkis pisikese tordikese ka talle.

Kogu üritus läks väga korda ja terve pere oli õnnelik! Aitäh kõigile, kes tulid ja olid osa sellest tähtsündmusest!:)