Mina, meie ja fotograafia

Autor: inca

Minu elu ülitundlikuna

Minu elu ülitundlikuna

Enamus oma elust olen ma tundnud ennast teistmoodi teistest. Mul on alati olnud sõpru ümber ja vähemalt üks inimene, kellele saan kasvõi öösel kell 4 helistada ja muret kurta. Aga kõigele sellele vaatamata olen tundnud väga palju üksinda tunnet. Ühelt poolt ma arvan, et kõik […]

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

See väljend on mul absoluutselt igal pildistamisel, kus ma olen ise kaamera ees. Olgugi, et ma olen ju fotograaf ja tean, kuidas poseerida, mismoodi olla, siis ikkagi tunnen ma ennast kohutavalt kohmetult ja ebamugavalt kaamera ees. Mulle tundub, et äkki jääb mul kõht liiga paks […]

Mul on ülilahe sõbranna tütar

Mul on ülilahe sõbranna tütar

Üle pika aja oleks aeg lisada üks foto postitus, vaikselt nagu hakkaks see osa siit välja surema. Kes mu Instagrami jälgib, on rohkem kursis selle osaga või üldse kogu mu eluga.

Eelmine nädal rääkisime sõbrannaga ja tekkis koos super hea mõte sessiooniks. Ta tütar käib hiphopi trennis. Ka mina olen kunagi sellises käinud ja siiani on see kuidagi südame lähedane teema mulle. Niisiis tegimegi hiphop tantsust pildistamise.
Sessioon kestis kokku meil umbes 30min. Nii et ei pidanud tundide viisi tantsima, saab suht lühikese ajaga väga lahedaid pilte.

PS! Ja ma ei tea, miks mu blogi piltide kvaliteedi “ära sööb”

 

 

TASUTA aprilli kalender

TASUTA aprilli kalender

Mõtlesin, et kuna mulle neid kujundusi meeldib teha, siis võiks ju hakata pakkuma midagi tasuta oma lugejatele. Midagi vajalikku, ilusat ja lihtsat. Ja nii tuligi idee kujundada iga kuu alguseks kalender. Siin on esimene, salvesta SIIT omale fail ja prindi välja, pane arvuti tausta pildiks […]

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad. Mul on üks sõbranna, kes kunagi armastas käia lennujaama juures vaatamas, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Ta lihtsalt istus seal ja jälgis neid. Unistas kõigest, mis on tulemas ja kuidas midagi hakkab olema. Omamoodi nagu […]

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kui ma hakkasin oma praktika asju ajama oli üks suur küsimus, milleks sellisel alal praktikat vaja on? Kui on oskused olemas pildistamiseks, siis hakka aga peale, milleks sulle praktikat või koolitusi sellel teemal? Ja need küsimused tegelikult polegi otseselt rumalad küsimused, sest kui inimestel puudub kokkupuude teemaga, siis see ongi kõik nö võõras maa.

Kujutage ette olukorda, kus lähed lapsega poodi. Täiesti tavaline päev on olnud, tuleb lihtsalt minna süüa ostma koju nagu absoluutselt kõigil inimestel. Jõuate võtta ära oma leiva-saia ja veel paar asja kui kõlarist algab kõva heliga üle poe mõni reklaam. See kõlab valjemalt kui muu müra. Laps katab kõrvad kätega aga reklaam ei lõppe ja tahaks minema joosta aga kes söögid ostab? Eile said kõik asjad ju kodust otsa. Lapsel aga jookseb aju kokku ja käes on hirmutav tantrum (raevuhoog, kisa, nutu, pikali viskamisega, temaga kontakti saamata jne). Mis näoga möödujad seda vaataks? Tavaliselt on see halb laps, kes kisab keset poodi maas, ema ei oska ennast kehtestada, ilmselgelt pole last kasvatatud korralikult? Reaalselt on see väike inimene autistlik laps, kellel on ülitundlik kuulmine. Kelle kõrvadele teeb kõvem heli nii kõva valu, et ta suuda seda välja kannatada. Ema ei osanud oodata, et poes seekord pannakse reklaami ajaks heli nii kõvasti.  Ta ei karju jonnist, vaid see väike vaeseke jooksis kokku, ta ei oska endaga midagi muud peale hakata ja vajab nö restarti. Et see postitus ei veniks kilomeetriseks, siis pikemalt autismi kohta saab lugeda Autismikooli lehelt.

Aga kas te kujutate ette kui absoluutselt iga käimine võib tähendada, seda et su lapsel tuleb selline hoog peale? Autistlikel lastel jookseb nö aju kokku ja see pikali viskamine, kisa, nutu ja karjumisega ei ole niisama jonn (nagu paljudele meeldib mõelda), vaid see on restart. Nende aju saab äkki nii üle koormatud, et on vaja korra ennast välja lülitada. Ja selle ülekoormuse võib tekitada iga uus olukord või isegi näiteks heli. Ma täiesti mõistan, et selliste perede jaoks ei ole esma oluline perega pildistama minemine. Mis saab kui lapsel tuleb seal restart ja tal võtabki tund aega, et sellest välja tulla? Äkki võtab veel rohkem, mis siis saab? Aga see ongi põhjus, miks on oluline fotograafina mõista olukorda, õppida ning praktiseerida. Kuidas ma muidu tean, mismoodi on parim viis käitumiseks?

Minu sessioonid on küll välja kuulutatud 1h aga reaalselt ei vaata ma otseselt kella. Tava lastega on samamoodi tihti, et neil võtab aega see kohanemine. Ja ma tahan, et pildistades oleks kõigil mugav. Osadega on näha, et laps on kohe alguses väga koostöö aldis, kuid väsib peale poolt tundi, samas teisel võtab veidi kauem ning sessioon võib venida pooltundi pikemaks. Varun alati omale veidi ekstra aega.
Autistlike lastega perede puhul, küsin alati ette, kas on eripärasid millega peaksin arvestama? Näiteks kui laps on tundlik lõhnade suhtes, pole mingi probleem tulla pildistama nii, et ma ei lase endale ühtegi parfüümi peale. Või kui lapsel on ruumi tajumiseks vaja kohaneda ning pildistamine on siseruumis, siis see on okei, et kõige esimeseks saab laps oma aja, et katsuda üle seinad, põrandad ning natukene ehk vaadata seal ringi. Minu jaoks on kõik see okei ja ma ei kiirusta kunagi perekonda tagant, kuna aeg hakkab täis tiksuma. Minu soov on, et just lapsel oleks võimalikult mugav. Ma olen täiesti valmis minema kliendi koju kui just see on lapsele kõige parem koht. Kui lapsel on mugav, siis on ka vanemad rahulikud ning kõigil on hea olla. See omakorda peegeldub kõik piltidelt tagasi. Mida julgemalt vanemad teada annavad eripäradest, seda rohkem saan mina nendega arvestada ja toetada omalt poolt protsessi rahulikku kulgemist.
Ma tahaks, et pildistamise sessioonist minu juures ei jääks hiljem pilte vaadates mälestust, et see oli üks kohutav ettevõtmine ja kunagi enam ei taheta midagi sellist uuesti kogeda. See võiks olla pigem mõnus perega veedetud aeg. Ükskõik kui raske kogu igapäeva elu on, siis see võiks olla üks toredatest mälestustest.

Aga mis siis saab kui siiski pildistama saabudes on midagi ärevust tekitavat ja saabubki tantrum? Siis on minu jaoks lahendus selline, et vanem ise tunneb oma last kõige paremini ning mina lähen veidi eemale, et vanem saaks sellega tegeleda. Kui kuidagi saan rahunemisele kaasa aidata, siis muidugi aitan. Kui ikkagi on näha, et laps ei rahune ning sellest pildistamisest ei tule seekord midagi välja, siis lepime uue aja kokku ning proovime uuesti. Ka see on okei, sellised olukorrad võivad tulla.

Autistlikele inimestele on rutiin ja plaanidest ette teadmine väga oluline. Paljudel lastel on päevakava ette joonistatud. Pildistamine võib tunduda veidi segane tegevus. Mina isegi tunnen ennast kaamera ees ebamugavalt ja veidi kohmetult – kuhu ma käed panen? Mida ma tegema pean? Kui on vaja, siis võin valmistada ette nimekirja piltidest, mida me teeme – 1. ema, isa ja laps istuvad 2. ema ja laps istuvad 3. isa ja laps istuvad jne jne. Või isegi kogu sessiooni võime kirjutada lahti, algusest lõpuni – 1. saabumine 2. tutvumine fotograafiga 3. vaatame pildistamise koha üle jne.

Igaljuhul tahaks ma julgustada autistlike lastega peresid pildistama tulema. Praegu olen Ivica Mägi Autismikoolis praktikal kuni märtsi lõpuni ja sellel ajal on sessiooni hind kõigest 15eur. Peale praktikat olen samamoodi olemas ja jätkan enda täiendamist, lihtsalt hind muutub.

Kuigi olen puutunud kokku autistlike lastega, siis pean oluliseks ennast täiendada ka teoorias. Olen tänaseks läbinud tugiisiku  kolme päevase koolituse ning minu praktika juhendaja on Ivica ise, nii et minu arengule on ta olemas alati parima nõuga.

Kui Sa tunned, et oleksid valmis andma mulle võimaluse ning sooviksid tulla pildistama, siis kirjuta mulle inca@autismikool.ee

 

 

 

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Seda küsimust on mult hästi mitmeid kordi küsitud kui on jutuks olnud minu praktika. Minu jaoks on fotograafia hästi põnev. Mulle meeldib selle töö olemus – saan töötada üksi, samas on suhtlemist teistega, töö on loominguline ja saan arendada seda just selles suunas nagu ise […]

Minu praktika

Minu praktika

Lõpuks siis sai alguse minu praktika. Olen seda oodanud juba päris kaua ja asju ajanud selles suunas ka. Pean tunnistama, et olen nii elevil sellest kõigest ja sellist uut energiat täis. Ma nii väga loodan, et kõik eesmärgid saavad täidetud, mis ma omale seadnud olen. […]

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle lihtsalt meeldib omal moel aasta kokku võtta ja nö punkt panna sellele.

See postitus on hakanud väga erinevalt näiteks esimeseks mõtlesin, et kirjutan ainult pildistamise poolest, siis jällegi plaanisin teha üliemotsionaalse postituse, et see asi endast välja saada, rahunedes mõtlesin et ehk ei kirjutaks midagi, ühel emotsionaalsemal hetkel plaanisin blogi kinni panna ja ära lõpetada üldse kirjutamise jne jne. Alustan siis otsast ja vaatame mis tuleb:)

Iti pildistas ja ütles, mismoodi poseerima peab

2017 aasta oli kõike muud kui hea või helde meie vastu. Aasta esimest poolt ma ei mäletagi. Ilmselt oli elu rahulik-stabiiline ja kõik oli nii enam-vähem kontrolli all. Minu mälestused hakkavad alates aprillist. Mai ja pool juunit pidime olema Eestis, osa aega Itiga kahekesi ja osa kõik koos. Mul oli plaanitud väike arv pildistamisi juunisse. Mai alguses Iti ja Karli sünnipäevad ning minu väike operatsioon. Kui seda plaani tegime, tundus mõte hea ja kõik super. Aga juba aprilli alguses tundsin, et ma ei taha Eestis olla nii kaua. Tahtsin olla kodus, isegi kui Karli ära on mitu nädalat, ikkagi oleksin eelistanud Saksa kodu. Kuid plaan oli tehtud, kõik piletid broneeritud ja op oli mul vaja ära teha. Mis tegelikult nagu polnudki päris opetaratsioon, vaid laparoskoopia ehk mulle tehti 2 auku, üks naba alla ja teine vasakule poolele. Taastumine võttis umbes paar nädalat, sellest kirjutasin kunagi juba ka.  Aga see selleks.
Ja vaatamata kõigele tulime Eestisse. Ma ei kahetse oma elus palju asju, sest niikuinii muuta ei saa enam neid. Proovin ikka õppida negatiivsest ja ennast tagasi “jalule” ajada ning edasi minna, targemana. Aga seda Eestisse tulemist kahetsen ja mõtlen tihti, et mis siis oleks kui me poleks tulnud. Alates sellest hakkas meie allakäigu trepp peale.

Saksast tagasi tulemine oli meie jaoks kohutavalt raske. Me pole päriselt sellest siiani taastunud, igal ühel meist (Karlil, Itil ja minul) on omad haavad. Ma ei suuda vaadata sealseid pilte ilma, et pisarad voolama hakkaks. Üldiselt ei taha ma sellele kõigele mõeldagi ja proovin elada rohkem tänases. See kõik teeb lihtsalt haiget.

 

Kogu tagasituleku aega ja asjade kulgu teavad, vaid üksikud inimesed. On asju, millest ma ei ole valmis rääkima aga ometi, tunnen praegu, et oleme hästi suure osa oma sõpru ja perekonnast jätnud enda elust kõrvale. Ja me nagu peaks veidi selgitama olukorda või enda käitumist. Ega ma ei tea, kes seda blogi loeb üldse.

Sellel keeristormil, mis meie elu laastas teises aastapooles oli hästi palju erinevaid suundi – Karli töö, Betti magama panemine, minu töö, Iti lasteaed, rahaline olukord, uue elamise korraldus, auto mootori karki minek jpm ning minu “tervis”. Enamus need teemad on sellised, millest me ei räägi. Mitte selleks, et need oleks nii suured saladused, vaid need on kõik hellad teemad, et me ei taha nendest rääkida.

Hästi paljud on uurinud, minu töö kohta. Ja ma olen alati vastanud, et ma ei ole saanud tööle minna, kuna olen pidanud oma tervisega tegelema. Ilma edasi seletamata.  Ma ei oska praegu siiagi seda kirja panna. Olen umbes 10 korda alustanud lauset ja siis selle kustutanud.
2018 a märtsis pidi Itist saama suur õde. Alustasime tagasi sõitu Saksast teadmisega, et ükskõik kui pöörane kõik muu on, siis on ootamas meid vähemalt üks suur suur positiivne elumuutus. See tundus sama aegselt hea aga ka hirmus, kuna kogu edasine elu oli see hetk täielik teadamatus.  Kahjuks aga oli meie esimene sõit Eestis otse sadamast ITK EMOsse, kus saime teada, et meie beebit pole enam. Meie beebi, kes oli see positiivsuse kiir kõige vahel. Teda polnud enam. Minu keha oli jälle meid alt vedanud ja ma ei saanud hakkama. Ma ei hakka seda süüdistuste rida siia kirja panema, mida kõike mõtlesin. Aga kahjuks see ei lõppenud sellega. Järgmiseks avastati mul elus emakaväline rasedus ehk minus olid korraga peetunud emaka sisene rasedus ja elus emaka väline. Sellest oli saanud täielik õudusunenägu. Liikudes edasi tänasesse, siis kõik okei nüüd. Olukorra lahendamine kestis kokku mõned kuud aga füüsiliselt on mu keha korras. Psüühiliselt hakkab ka saama vaikselt.

 

Sai selline natukene isiklikumat laadi postitus aga las ta siis olla nii seekord – veidi emotsionaalsemat laadi jäämäetipp meie elust.

Ma siiralt loodan, et 2018 aasta tuleb parem.

Vaatasime aasta lõpus mingit saadet, ma enam isegi ei tea mis saade see oli. Igatahes oli intervjuu Rasmus Puuriga ja ta ütles nii tabavalt:” Mida kõrgemad on tõusud, seda madalamad on langemised” Ma tahakski loota, et sellest sügavast mõõnast kujuneb välja üks suur tõus.

Aitäh teile, kes toetavad meid kaugemalt ja lähemalt. Aitäh teile, kes te olete meil olemas. Aitäh teile, kes te annate aega.

Minu õepoja, Fredi tehtud pilt

 

 

 

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Eile tegin instagramis küsitluse, kas peaks uue postituse tegema. Ja 100% vastustest tuli – JAA:) Tegin jälle Iti Kritist roosa-valgega pilte ja kirjutan veidi pildi tagamaadest. Minu meelest on super lahe selliseid pilte teha ja panna kõrvuti. Ma saan niisamagi aru, et ta on kasvanud […]

Elust nii nagu ta on

Elust nii nagu ta on

Elu keerleb sellise pöörase hooga, et puhkamiseks pole aega ja alles nüüd, kui oleme üle 20 päeva Eestis olnud, olen näinud osasid sõpru, kellega ma jätkuvalt pean sidet läbi Facebooki. Ma ikka naersin, et ilmselt näen Saksas elades rohkem oma tuttavaid kui Eestis, sest siin […]

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Ja olemegi tagasi Eestis! Kogu see kolimise virr-varr on olnud nii kohutavalt kiire ja intensiivne, et vaevalt üksikud korrad olen saanud arvuti taha. Eile pakkisime veel viimased kastid lahti ja nüüd tuleks vaadata, kuhu osa sellest kraamist panna.

Arvasin kogu aeg, et lahistan Saksas nutta kui oleme viimaseid tunde, minuteid oma kodus. Kuigi sellel majal olid suured miinused meie jaoks, siis vaatamata kõigele oli sellest majast saanud meie kodu. Kahe aastaga jõudsime seal elada üle kõike. Õppisime armastama oma kodu ja sättisime asju oma käe järgi. Püüdsin küll endale igal sammul meelde tuletada, et me ei jää sinna igaveseks. Aga eks ikka kujundasime seda kõike nii, et meil oleks hea elada. Nii sündiski kodu, mille pidime raske südamega maha jätma koos selle turvalise eluga, mis seal oli tekkinud. Üllatuseks endale ei lahistanud ma nutta. Olen lihtsalt tänulik elule, et me just sellises mõnusas kodus saime oma Saksamaa aja elada. Panin ukse kinni, jätsin hüvasti ja soovisin, et järgmised elanikud oleks tema vastu sama head.

On olemas inimesed, kes armastavad spontaansust ja on inimesed, kes armastavad plaane. Veel on terve hulk inimesi, kes ei ole üks ega teine äärmus. Aga mina kohe kindlasti olen pigem äärmuslik plaani armastaja. Ja kuna Eestisse tagasi tulek on minul päris suur teadmatus tuleviku ees, siis jõudsin siia “süda saapa sääres” ja hirm, mis saama hakkab oli kohutav. Ühtepidi tundus, et siin on hea ja teistpidi olin täiesti paanikas, mis minust saab. Õnneks on mu ümber inimesi, kes kõik rahustasid, toetasid ja olid lihtsalt olemas igal sammul mu jaoks. Nii olengi tänases päevas, kus on sündimas vaikselt uued vaated tulevikku, pisikesed plaanid, mida hakata teoks tegema ja elu ei tundugi nii hull enam, vaikselt paistab see päiksekiir mulle seal tunneli lõppus (loe: plaan tulevikuks).

 

Mõned pildid veel viimasel päeval enne ära tulekut: