Mina, meie ja fotograafia

Autor: inca

Sügis piltides

Sügis piltides

Ma ei tea, kas mulle tundub või on Eesti sügis tunduvalt värvilisem kui meie Saksamaa sügis. Siin kas pole veel värve eriti või neid ei tulegi. Eks seda oskan kommenteerida talvel. Lisaks kuulsin ikka ja jälle, et siinsed ilmad on palju soojemad kui Eestis. Nagu […]

Mõtisklusi jalutamisest

Mõtisklusi jalutamisest

Kummaline kuidas mul on päeval null vaba aega aga samas pole kirjutada millestki. Võiks ju arvata, et tihedas päevas toimub palju ning on mida muljetada. Peale Karli minekut on päevad väga ühesugused. Pole vahet kas on teisipäev, kolmapäev või näiteks pühapäev – kõik on sama. […]

Esimene päev üksi kodus

Esimene päev üksi kodus

Juba Keilas hakkas igasugu kummalisi asju juhtuma kui Karli kuhugi ära läks pikemalt. Enamjaolt olin 100% kindel, et just siis saabusid vaimud meile. Koer nägi imelikke asju, haukus suvalistel aegadel ja muidugi mõtlesin kõike veel tunduvalt hirmsamaks kui asi väärt oli.
Siin tundub uskumatu, et ma ei karda. Maja on tunduvalt suurem aga mul pole hirmu üksi kodus olemise ees. Eestis  ei tahtnud ma isegi aknaga välisust, kuna kartsin paranoiliselt et keegi ehk vaatab sealt sisse. Siin on meie välisuks üleni klaasist ja lisaks veel kõrval suur maast laeni aken. Ja see tundub millegi pärast okei.

Aga siiski niikui jäime kahekesi hakkas pihta. Itil tõusis ootamatult väike palavik. Istusime koos elutoas ja vaatasime telekat, kui äkki kuulsin köögist imelikku kohinat. Läksin vaatama ja kohvimasin oli ise tööle läinud. Kaalusin korra, kas ma ehk ise mingis meeltesegaduses lülitasin sisse aga ei, kann polnud isegi kuum. See kohvimasin on meil juba paar aastat olnud aga pole enne sellist trikki teinud.

Järgmiseks oli koeraga jama, millel ma peatuda ei taha kuna see pole viisakas jutt. Ütleme nii, et pidin temaga ka veel lisaks tegelema ja mõtlema, kuidas toas käimise ala piirata väiksemaks.

Iti jäi magama alles 23 paiku ja muidugi oli mul vaja veel “nautida” seda oma aega. Ise olin nii nii väsinud aga ikka istusin üleval. Äratus oli kell 5 hommikul kui selgus, et meie preilil on tõusnud palavik 39,3 peale. Andsin rohtu, võtsin paljaks ja tegin veel sada imet. Lõpuks kell 8 läks palavik alla ning magasime mõlemad kella 11ni. Selleks ajaks oli palavik tagasi. Edasi kujuneski päev palavikuga võtlemiseks. Lõunaund jätkus Itil vaid pooleks tunniks ning õhtuks tundsin, et kui meie päevad veel pikalt sellised saavad olema, siis ma rooman kuskile vaiba alla peitu ja nutan natukene. Õnneks siiski saabus ööuni varakult, nii et saan seda oma aega veidi varem nautida ning normaalsel ajal magama minna.

Sellised päevad panevad mind igatsema oma perekonda ja sõpru. Õnneks muidugi on nad mul olemas kogu aeg läbi interneti. Kindlasti kohe on tekkinud sõpradele ning perele täiesti teine väärtus.

2015-10-09 15.44.34-2

Head aega

 

Kaks kuud tüdrukud omavahel

Kaks kuud tüdrukud omavahel

Hommikul helises äratuskell 4:15 ja 4:30 istusime juba autos ning hakkasime liikuma. Viisime Karli bussi peale ja jäimegi kahekesi, kui koera lugeda siis kolmekesi. Oh kuidas mulle ei meeldi, et ta läks! Ma ei taha siin üksi olla, ilma temata! Terve eilse õhtu oli mul […]

Linna a&o – jalgratturid

Linna a&o – jalgratturid

Eks mujalgi liigeldakse linnavahel pigem jalgratastega kui jalgsi või autoga. Nii ka Bocholtis käivad lapsed, täiskasvanud, pensionärid ühesõnaga kõik inimesed lasteaeda, kooli, poodi, tööle ja kuhuiganes jalgratastega. Meie linnake on lausa saanud Saksamaa kõige jalgratta sõbralikuma tiitli 2006 aastal ning ka linna logol ilutseb jalgratas. […]

Mööblist veel viimast korda

Mööblist veel viimast korda

Praegu oleks lausa kohustuslik rõõmust tantsida või laulda. Saime lõpuks oma pikisilmi oodatud diivani kätte. Ning ongi kogu tellitud mööbel käes! Võttis pea 3 kuud aega aga kui mõelda kolme aasta lõikes, siis pole hullu midagi. Oleme oma tehtud valikutega väga rahul, kõik asjad on täpselt see mis arvasime olevat või paremad isegi.

Järgmise nädala alguses on vaja veel mõned asjad koju osta ja siis võin Karli Hispaaniasse lasta, küll raske südamega aga vähemalt on kodus asjad korras.

Kuna laupäev on riigipüha ning pühapäev on ju niikuinii puhkepäev siin maal, siis on poed suletud ning elu ilmselt seisab. Eks me midagi huvitavat mõtleme ikka välja. Viimane nädalavahetus siiski perega koos, järgmine kord on alles novembri lõpus.

Head nädalavahetust!:)

PicMonkey Collage

Head aega

Ikea vol2

Ikea vol2

Vaatamata, et lubasime endale et järgneva aasta jooksul me oma jalga IKEAsse sisse ei tõsta, sõitsime siiski eile taas sinna poole rõõmsalt. Valisime online poest enne kogu kauba välja, mida soovime ja olime enesekindlad teadmisega, et üle 2h me seal kulutada ei kavatse. Panin seekordki […]

Ainult tüdrukud kodus

Ainult tüdrukud kodus

Karliga on meie koos olemise ajal päris palju käinud ära. Olen teda oodanud nii missioonilt  kui ka väga paljudelt töölähetustelt. Üksi olemine ei ole mulle võõras. Muidugi on koos lihtsam ning toredam, kuid olen alati lähetuste ajaks teinud omale tiheda ajakava. Nüüd Itiga koos on […]

Paar päeva Belgias

Paar päeva Belgias

Vahel on lihtsalt nii, et mõni plaan hakkab algusest peale viltu vedama – nii oli ka meie Belgias käimisega.

Esiteks tahtsime sõitma hakata reedel kell 13-14 paiku ehk Iti lõuna une ajal. Kokku oli umbes 3h sõitu, nii et ilusti enamus teest Iti magaks. Neljapäeva hilisõhtul saime sõnumi, et saabub kaua oodatud voodi. Muidugi olime õnnelikud, et pääseme lõpuks sellest pisikesest külalistetoa voodist aga samas oli ajastus väga kehva.
Niisiis saabuski voodi reedel kell 13, mis oli ühtlasi Iti une aeg ja ka aeg, mil tahtsime sõitma hakata. Korra isegi kaalusime lükata minekut laupäevale. Aga kuna olime külla oodatud reedel ning teised olid ettevalmistused juba teinud, pidime siiski jääma reede juurde kindlaks. Mängisime siis Itiga aktiivselt ja tegime sada trikki ära, et ta magama ei jääks. Sõitu saime alustada alles veidi peale 16.00i.
Tee peal hakkas millegipärast Sygic mingeid imelikke trikke tegema, saatis meid jumala valesti ning seetõttu pidime sõitma ringiga. Kohale jõudsimegi alles õhtuks. Muidugi oli tore sõpru näha ja Iti Krit sai teiste lastega mängida. Õhtul oli juttu kauemaks ja nii istusime poole ööni üleval. Kuna ma ei suuda võõrastes kohtades magada, siis oli hommikul ärgates täitsa zombie tunne. Tõesti oli tunne nagu polekski üldse maganud.
Hommikusöök söödud, lapsed said veidi mängida ning suundusime jalutama, kohalikku elu uudistama. Ise mõtlesin, et saangi käe harjutamiseks natuke pilte teha. Korra vaatasin pilte fotokast ja tundus nagu midagi oleks valesti aga kuna olin nii uimane, siis unustasin selle sekundi pärast juba.
Ja juba kell 15 algaski sõit kodupoole.

See on ikka kummaline kui ruttu on tekkinud siin Saksamaal kodutunne. Niikui ületasime piiri siia, tundus kohe kõik omane. Liiklus oli hea, inimesed naeratasid teistest autodest ja kodu tundus käega katsutavas kauguses (vaatamata sellele, et tegelt oli 130km sõita).

Koduksest sisse astudes oli tunne veel õndsam, arvasime et ei lahku enam kunagi siit. Koer tundus toredam ja maja ilusam:)

Mingi hetk tõmbasin pildid arvutisse ja ÜLLATUS! Kõik pildid udused. Seaded olid kuidagi veidi paigast ära läinud ning enamus pildid pole need, mis need olema peaks. Oi ma olin kuri enda peale! Muidugi oli süüdi minu magamata öö aga ikkagi! Eks kunagi lähme uuesti, siis olen targem:)

DSCF0439_väike DSCF0446_väike

 

Head aega

 

Modellide elu ei ole lihtne

Modellide elu ei ole lihtne

Nagu arvata võib, siis minu kõige sagedasemad modellid hakkavad olema Iti Krit ja Karli. Iti Krit millegipärast on väga huvitatud minuga koos kaamera taga olemisest, mitte modellina ees. Nii on tema pildistamine paras väljakutse ja sport. Jookseme mööda aeda ringi ja siis õnnestub mul temast veidi […]

Head asjad väärivad ootamist:)

Head asjad väärivad ootamist:)

Saabus lõpuks minu kaua oodatud kaamera. Saksamaale omaselt läks taas 2 nädala asemel pea kuu aega aga sellega tuleb lihtsalt leppida, et siin need asjad nii käivad. Kaamera valikut ei teinud ma päris ise ega ka mitte üksi. Esiteks ei tea ma tehnikast midagi (sh […]

Meie elu siin

Meie elu siin

Ei saaks öelda, et kõik need juhtumid, mis mind/meid siin tabavad oleks otseselt seotud Saksamaaga aga Eestis selliseid probleeme polnud. Nii ikka olen vaikselt oma peas alati süüdistanud siin olemist. Keegi või miski peab ju süüdi olema:)

Laupäeva hommikul tahtis mu telefon tarkvara uuendust teha. Ma isegi ei tea, miks automaatselt “jah” vajutasin. Eelmine kord kui tarkvara uuendus oli, siis küsisin Karlilt kas ta teab sellest midagi. Muidugi teadis ja soovitas oodata sellega. Jätsingi tegemata, elasin siiani oma IOS7 süsteemil ning olin ülimalt rahul. Muudkui käisin ja kiitsin oma iphone-i. Olen eelnevalt android telefone kasutanud ja pigem olnud skeptiline Apple toodete suhtes. Aga tagasi siis laupäeva juurde minnes. Tarkvara uuendas ennast ja kui oli seda juba 3h teinud, tundus see mulle juba siis veidi imelik. Kuna aga läksime kodust ära, siis ei olnud aega süveneda sellesse. Jätsin lihtsalt telefoni koju. Pühapäeva hommikul oli selge, et tõesti see pole okei. Ette tuli kiri – swipe to upgrade, mille peale pidin sisestama koodi ning telefon juskui hakkas uuendust laadima aga juba minuti pärast tuli uuesti kiri – swipe to upgrade. Ja nii see oligi lõputu ring. Välja ei saanud lülitada telefoni, lubas ainult restarti teha, mis ei muutnud midagi. Oh ma olin pettunud oma telefonis ja niiiii niiiii kuri kõige peale, just eriti enda. Miks ma siis seekord pidin seda tarkvara uuendama üldse hakkama.
Üldiselt ei tee ma Facebooki emotsioonide ajel postitusi, seekord arvasin, jumal teab miks, teisiti. Muidugi tulid sinna kommentaarid, millest mina lugesin ainult välja kuidas teistel on kõik suurepärane ning ise olen rumal. Õhtuks kustutasin oma postituse ära, sest ei saanud isegi enam aru, mis ma sellega üldse tahtsin öelda või saavutada:)

Minu jaoks ainukene lahendus tundus olevat viia telefon Apple esindusse ning lasta nendel mõelda, mis edasi saab. Kujutasin juba ette oma nukrat elu ilma telefonita. Ma käin jooksmas endomondo kaardiga, kuna ümbrus on jätkuvalt võõras. Jalutamasgi tihti käime Itiga samamoodi. Ühesõnaga, minu pool elu sõltub hetkel sellest telefonist.
Kuulates mõnda aega minu kurja ja kurba halamist, istus Karli arvuti taha, uuris midagi arvutist ja midagi telefonist. Tegi üht-teist ja kolmandat ning tunni pärast mu telefon töötas, kusjuures uue tarkvaraga. Nagu võlur – tegi simsamabim ja telefon oli korras:) Oh issand kui õnnelik ma olin!:)

Pühapäev möödus meil peamiselt minu telefoniga tegelemise tähe all, mitte koristamise nagu oleks pidanud. Esmaspäeval ärgates selgus, et millegipärast ei lähe tööle Viasat. Hakkasin juba kaaluma metsa kolimist ning tehnikast loobumist, mitte miski ei taha muga koostööd teha. Siiski otsustasin Karlile helistada aga oh imet! Minu telefon oli kaotanud ära viimased numbrid ning mul polnud oma abikaasa numbrit enam. Itil oli muidugi unistuste hommik, ta sai vaadata teleka youtube-st kassi videosid. Niikui mul õnnestus lõpuks saada Karli number, hakkas ka Viasat tööle iseenesest.

Otsustasin, et võtan hommiku poole rahulikult. Jõin kohvi, võimlesin õues ja sisestasin endale, et tegelikult on kõik okei ja meie tehnika ei vihka mind:) Iti seevastu aga ei istunud eriti rahulikult ning otsustas seni elamist hävitada kuni mina oma zen-tsooni taga ajan. Peale paari tundi oli põrand täis kõikvõimalikke asju – söömispõllesid, vett, tema jalanõusid, kapist vanapaberit, muidugi tema mänguasju jne jne. Selline kaos valitses tervel alumisel korrusel. Ja just siis helises uksekell ning meie maja omanik tuli maja vaatama. Ma oleks tahtnud omada seda oskust, et lööd kandu kokku ja oled nähtamatu. Selle asemel vabandasin ette ja taha ning pidin ta siiski sisse lubama.

Jään põnevusega ootama järgmisi seiklusi, mis vahelduseks veidi toredamad olla:)

2015-09-20 18.13.43-1 2015-09-20 20.02.31 2015-09-20 20.02.03 2015-09-18 17.03.17-3 2015-09-17 12.19.36-1

 

Head aega