Mina, meie ja fotograafia

Autor: inca

Kus kõik lapsed on?

Kus kõik lapsed on?

Ilmselt teavad kõik, et meie imearmas printsess vihkas oma vankrit tulihingeliselt ning praeguse käruga lepib ka väga harva. Tänu siinsetele sõpradele, kes lahkelt laenasid oma pulgaga lükatavat ratast, saime teada, et just taoline sobibki meile jalutamiseks. Sellises on Iti nõus istuma pikemalt kui 5 või […]

Niisama üht, teist ja kolmandat

Niisama üht, teist ja kolmandat

Täna öösel oli kohutav äike, müristamine ja torm. Isegi Karli ärkas müristamise peale üles. Minusugune argpüks passis sel hetkel juba suurte silmadega ringi, nina teki all peidus. Kõige ükskõiksem oli Iti, kes magas südamerahuga oma voodis magusat und. Hommikul oli ilm nii jahe, et panin pikad […]

Asja ajamine suures organisatsioonis

Asja ajamine suures organisatsioonis

Kuna oleme välisteenistuses, siis ei piirdu meie paberimajandus ainult Saksamaa sissekirjutamisega või siinsete asja ajamistega, vaid peame ka ennast selles suures organisatsioonis igatepidi ära registreerima ja kõiksugu id-kaarte tegema. Üks on üheks asjaks, teine teiseks aga kokku tuleb neid päris mitu.

Algasid meie sõidud kõige lähemast, Geilenkirchenist, mis asub meie linnakesest veidi üle 100km kaugusel, kuhu sõitsime umbes tunni. Järgmiseks oli veidi pikem sõit ja seekord üle piiri Hollandisse, Brunssumisse, kuhu sõit kestis juba pea 2h. Ja kõige kaugem sõit kodust oli täna, mis oli Spangdahlemisse ning sõitsime sinna 3h.

Arvestades, et Iti ei kannatanud Eestis tihti Keilast Tallinnassegi sõita, vaid poole tee peal oli juba suur nutt lahti, siis siinsed käimised on olnud üle ootuste okeid. Täna startisime juba kell 7 hommikul, tõstsime Iti tudukaga autotooli magama, et ta viimased tunnid magaks sõidu ajal. Kõik kulges ilusti ning 2h sõidust oli preili unedemaal. Viimase tunni oli ärkvel ja kallistas mu kätt, nagu see tal kombeks on. Koht kus käisime kuulus ameeriklastele ja nendel on terve oma linnak seal. Ajasime oma paberid korda ning edasi oli puhas lõbu. Käisime söömas ning shoppamas. Ma olin nagu väike laps kommipoes. Kõik need asjad olid need, mida olen vaadanud enamus kodulehtedelt ja pinterestist. Oeh…oleks vaid rohkem aega olnud aga Itil tuli lõuna une aeg peale ning oligi õige aeg suunduda taas oma kolme tunnisele sõidule koju.

Hollandis käies ühendasime kaks asja, käisime tegime omale järjekordse id-kaardi ning samas ka kiire visiidi mööblipoodi, kust on saabumas kogu meie tellitud mööbel. Nimelt tahtsime katsuda üle, milline madrats voodisse sai tellitud.

Enne kui ma Karlit ei tundnud arvasin, et sõjaväes käib kõik range korra järgi ja on väga paigas kogu asja ajamine. Peale seda kui olen seda elu vähe lähemalt näinud, olen aru saanud et päris nii range see kord ikka pole.
Siin on aga organisatsioon veel miljon korda suurem, kui meie pisikeses Eestis. Ja see on lausa jabur, kuidas sõidame sadu ja sadu kilomeetreid maha, et näiteks teha omale üks kaart. Muidugi on meid ju Eestis ära poputatud selle digiallkirjastamisega, mida siin ju pole. Ma ei hakka detailselt kirjeldama kogu organisatsiooni hierarhiat, miks me peale sõitma just nendesse kohtadesse. See jutt veniks väga pikaks ja igavaks. Aga iga üksuse osa asub kuskil erinevas kohas, kuhu oleme pidanud kohale sõitma, sest ei ole olemas interneti teel dokumentide tegemist.

Pika hädaldamise lõpuks ütlen, et tänane sõit oli vaatamata pikkusele, kõige toredam. Sõit kulges läbi ilusa maastiku, erinevate külade ja vahepeal tõusime nii kõrgele, et sõitsime pilvedes. Nii et omamoodi oli see tore perepäev meil:)

2015-08-27 16.46.37-1 2015-08-28 09.11.44 2015-08-28 13.16.35-2 2015-08-28 14.50.29-1 2015-08-27 15.30.16

 

 

Laste jalgpall

Laste jalgpall

Üks päev oli Karli töö juures baasis sees laste jalgpall. Iti Krit küll jalgpallist ei jaga veel suurt ja ega see talle huvi ei pakugi aga läksime ikka. Esiteks tahtsin ise veidi teiste inimestega suhelda ning Iti samuti igatseb oma sotsiaalset elu taga. Arvasime, et […]

Duisburgi loomaaed

Duisburgi loomaaed

Ühel ilusal laupäeval käisime meist umbes tunni aja sõidu kaugusel Duisburgi loomaaias. Ma pole Tallinnaski vist pea 10a loomaaias käinud. Tean, et käisin  vist viimati käisime õega kui ta noorem poeg oli pisike aga nüüd alustab noorem poeg juba teist klassi, nii et see oli […]

Kodune privaatsus

Kodune privaatsus

Eestis oli meie aed kõike muud kui privaatne. Kui suhtlemise isu polnud, siis välja minna ei tasunud, kuna ei olnud nurgakest kus oleks saanud vaikselt omaette kohvi juua või niisama istuda. Oleme küll suhteliselt suured suhtlejad aga igal asjal on piir ning oma kodu peaks ju olema koht, kus saab olla vabalt ja mõnusalt. Keilas olid ainult ühed naabrid, kes jagasid meie mõtet. Olgugi, et saime hästi läbi nendega, arutasime ikka, et oma privaatsust oleks hädasti vaja. Meil oli kokku naabreid seal neli ja ülejäänud kolm olid kõik rahul madala vaheaiaga ning ilmselt ka sellega, et naabrite tegevusel sai kogu aeg silma peal hoida.
Lisaks aias mind täiesti hulluks, kuidas koer haukus õues kord tänavalt möödujate peale, kord kõrval aias tegutsevate naabrite peale ja jumal teab, mille peale veel.
Üks esimesi asju, mis Saksamaale saabudes mind rõõmust käsi pani plaksutama olid pikad vaheaiad või hekid naabritega. Betti ei haugu siin peaaegu üldse, kuna pole midagi mis ärevust tekitaks. Ise saab südame rahuga jalutada hommikul öösärgis välja. Olen alati unistanud hommikuti õues võimlemisest. Lõpuks sai mu unistus teoks ja saan seda suure rõõmuga iga päev teha. Ilma, et mul kuskil mingi publik pealt vaataks.
Aga ka siin on meil seal kõrge aia taga super toredad naabrid, kellel on kaks väikest last. Maja ees ei ole siin aedasid, vaid välisuks on kohe tee servas. Naabritega ei ole võimalik üle aia veidi juttu rääkida ja sõbruneda, nii nagu Eestis. Samas tahaks väga nendega tuttavaks saada. Itil oleks ehk tore nende lastega mängida ja ka meie ei ütleks ühtedest toredatest kohalikest sõpradest ära. Ilmselt lihtsalt kutsume nad ühel hetkel külla. Aga seda saame teha alles siis kui saabub mööbel, enne nagu ei tahaks tühja majja kutsuda ja panna neid istuma oma kahe kohalisele asendus diivanile:)

Nii avastasin endast pisikese osa, mis armastab sakslasi, kes hindavad rohkem privaatsust ja seavad tahaplaanile uudishimu.2015-08-14 20.45.31 HDR-1

 

 

Iga algus on raske

Iga algus on raske

Saksamaa ei ole meid vastu võtnud just kõige positiivsema noodiga. Kui alguses kartsin kõige rohkem, kuidas Betti selle pika sõidu autos vastu peab ja mismoodi Iti Krit lennukisõidule reageerib, siis tegelikkuses läksid need osad väga kenasti. Üllatusena käitus Betti väga hästi terve teekonna. Iti lennukisõit […]