Mina, meie ja fotograafia

Autor: inca

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

10 nippi, mida jälgin ise pildistamas käies

See väljend on mul absoluutselt igal pildistamisel, kus ma olen ise kaamera ees. Olgugi, et ma olen ju fotograaf ja tean, kuidas poseerida, mismoodi olla, siis ikkagi tunnen ma ennast kohutavalt kohmetult ja ebamugavalt kaamera ees. Mulle tundub, et äkki jääb mul kõht liiga paks […]

Mul on ülilahe sõbranna tütar

Mul on ülilahe sõbranna tütar

Üle pika aja oleks aeg lisada üks foto postitus, vaikselt nagu hakkaks see osa siit välja surema. Kes mu Instagrami jälgib, on rohkem kursis selle osaga või üldse kogu mu eluga. Eelmine nädal rääkisime sõbrannaga ja tekkis koos super hea mõte sessiooniks. Ta tütar käib […]

TASUTA aprilli kalender

TASUTA aprilli kalender

Mõtlesin, et kuna mulle neid kujundusi meeldib teha, siis võiks ju hakata pakkuma midagi tasuta oma lugejatele. Midagi vajalikku, ilusat ja lihtsat. Ja nii tuligi idee kujundada iga kuu alguseks kalender.

Siin on esimene, salvesta SIIT omale fail ja prindi välja, pane arvuti tausta pildiks või kasuta, kuidas soovid.

Head lumist aprilli:)

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad. Mul on üks sõbranna, kes kunagi armastas käia lennujaama juures vaatamas, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Ta lihtsalt istus seal ja jälgis neid. Unistas kõigest, mis on tulemas ja kuidas midagi hakkab olema. Omamoodi nagu […]

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kui ma hakkasin oma praktika asju ajama oli üks suur küsimus, milleks sellisel alal praktikat vaja on? Kui on oskused olemas pildistamiseks, siis hakka aga peale, milleks sulle praktikat või koolitusi sellel teemal? Ja need küsimused tegelikult polegi otseselt rumalad küsimused, sest kui inimestel puudub […]

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Seda küsimust on mult hästi mitmeid kordi küsitud kui on jutuks olnud minu praktika. Minu jaoks on fotograafia hästi põnev. Mulle meeldib selle töö olemus – saan töötada üksi, samas on suhtlemist teistega, töö on loominguline ja saan arendada seda just selles suunas nagu ise soovin, enesetäiendamiseks on miljon võimalust. Ühtepidi väga sotsiaalne töö aga teistpidi saab “kapselduda” piisavalt. Ilmselt ei ole kellelegi üllatuseks enam, et ainult üks osa fotograafi tööst on reaalselt piltide tegemine.

Autism ja ath (aktiivsus ja tähelepanu häire) on sotsiaalne puue, see pole välja poole nähtav. Enamus autistlike lapsi näiteks näevad välja nagu iga teine laps, kui vaadata klassi pilti, siis sealt pole eristatav, kes neist on puudega ja kes mitte. Ivica Mägi Autismkooli tugiisikute koolitusel tehti super hea joonis selle kohta, kes siis on need diagnoosiga inimesed.

See tähendab siis seda, et kui joonistada selline mõtteline joon ja jagada selliselt, et ühel pool on raske puudega autistid ja teises otsas täiesti tavalised inimesed, nagu sina ja mina, siis reaalsuses saab meist igaüks ennast sellele joonele kuhugi asetada. Absoluutselt igas inimeses on olemas mõni nö autistlik joon. Me ei pruugi neist ise mõelda nii.
Minu puhul on neid autistlike jooni väga palju, vaatamata et ma pole ju diagnoosiga ja üldjoontes on mul kõik sotsiaalsed käitumise tunnetused olemas. Minu puhul on siis näiteks üks autistlik joon, et ma ei talu plaani muutusi. See ei tähenda, et ma kunagi ei teeks spontaanseid asju, vaid kui mul on konkreetne oma plaan mõeldud, siis mulle ei meeldi seda muuta. Näiteks just olnud olukord oli selline, et mul oli  arsti aeg kell 11. Arst helistas, küsis kas mul on võimalik kell 10 tulla. Siis minu esimene reakstioon on – ei. Isegi kui ma ei tee mitte midagi ja tegelikult mul pole vahet, siis ikkagi olen automaatselt vastu sellele muutusele. Kuna ma olen ise teadlik enda sellisest kiiksust, siis alati enne vastamist paari sekundiga suudan mõelda, kas see oleks tegelt okei mu jaoks või miks ma tahan “ei” vastata. Ja otsus tuleb sealt edasi. Tookord läksin arstile siiski kell 10, sest mulle sobis see tegelikult väga hästi. Sama kehtib ka minu enda poolt tehtavate muudatustega. Kui mul on pildistamine kokku lepitud ja ma jään haigeks vms, mulle ei meeldi seda ära jätta. Teen seda ainult viimases hädas.  Veel üks joon on see, et ma ei maga võõrastes kohtades peaaegu üldse, just teiste inimeste kodudes. Hotellidega on kuidagi lihtsam see asi. Veel meeldib mulle väga tihti kapselduda oma “mulli” sisse. Mind hakkab jubedalt ahistama, kui mul on liiga palju sotsiaalsust ja ma ei saa mingit enda üksi olemise aega. See tähendab siis seda, et ma eelistangi väga palju tööd teha üksi, vaikuses. Ma ei kuula eriti töö tegemise kõrvale muusikat või raadiot, see on segav müra. Selliseid näiteid ma võiks siia veel kirjutada palju aga jätame siin kohal selle pooleli:)

Niisiis on selge, et ma ei ole ise diagnoosiga inimene aga ma saan aru sellest hingemaailmast. Mulle on põnev seda juurde õppida ja teada, mismoodi nende aju töötab. See kõik tundub mulle huvitav, midagi väljakutsuvat aga samas ka nende perede jaoks toetav.
Kui ma just olin emaks saanud ja Iti oli päris beebi, siis ma jubedalt kartsin minna kuskile, sest äkki ta hakkab nutma ja ei rahune. Läheksin ise sellest nii ärevaks, et ei suuda oma last rahustada ja teised vaatavad kõik. Usun, et ma pole ainukene, kes sellist tunnet on tundnud. Tavaliselt mina jätsin kõik sinna paika, võtsin oma beebi ja suundusin autosse. Istusime seal kahekesi, andsin talle süüa, vahetasin mähkme, hoidsin kaisus jne. Ta rahunes tegelt kiirelt aga ma muidugi alati reageerisin sellele, ma ei ole olnud kunagi seda tüüpi ema, kes laseks oma lapsel nutta. Aga ma ei kujuta ette, kui elu olekski selline, kui absoluutselt iga uus ettevõtmine võib lõppeda katastroofiga? Kui poodi minnes laps kardaks ise avanevaid uksi, palju te teate näiteks avatavad uksega poode?  Minusugune ema teekski ilmselt nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik. Ma ei julgeks mõeldagi pildistama minemisele, sest ma ju ei tea mis mind ees oodata võib. Ja fotogaafi ju ka ei tea, osa läheb närvi sellest, et kui laps kisab ja maha ei rahune ning aeg jookseb. Ma tean, et paljud need vanemad on julged ja lase ennast kõigutada aga kindlasti on selliseid minumoodi tagasihoidlikke ka, kes pole nii julged. Siis oleks ju tunduvalt mugavam tulla fotograafi juurde, kes on kõigist eripäradest teadlik ja lausa arvestab nendega.

Minu kõige lähem kokku puude autismiga on läbi oma õe poja. Ühel Ivica Mägi Autismikooli jõulu üritusel tegin ma pisikese pildistamise nurga ning Fredi oli ka seal. Tal oli suur huvi mu kaamera vastu. Kahjuks pole mina eriti hea tehniliste näitajate seletaja, mis teda enim huvitas aga näitasin siiski, kuidas pildistamine ise käib. Milliseid seadeid ma muudan ja kuidas. Ta oli väga vaimustuses. Proovime siis pilti teha nii, et tegin temast mõned pildid ja prooviks sai ka tema minust teha. Pean ütlema, et see pilt, mis tema minust seal tegi, on mul tänaseni üks lemmik pilte endast.

Ma olen pildistanud üsna mitmeid autistlike lastega peresid. Siiani on kõik pildistamised õnnestunud super hästi ja absoluutselt igast perest on mul mingi oma mälestus. Selline eriline, millele mõeldes tuleb mul siiani naeratud näole. Näiteks ühe perega pildistamas käies rääkis pereema, et lapsel pole koolis sõpru ja sotsiaalne pool on kahjuks veidi üksik. Me pildistasime looduses ja ühel hetkel kui jalutasime, siis tuli see poiss ja võttis mul käest kinni, hakkas rääkima mitmendas klassis ta käib ja lihtsalt jutte. See oli kirjeldamatult armas tunnustus. Ja ma arvan, et ma ei unusta seda kunagi.

Läbi selliste kokkupuudete ongi tekkinud mul tunne, et ma tahaks, et mitte ükski pere ei jätaks sellepärast oma perepilte tegemata, et nad kardavad seda uut olukorda. Sellest milline näeb välja erilise lapsega pildistamise sessioon või kas see üldse on teistsugusem, sellest kirjutan eraldi postituse.

Ootan kõiki autistlike lastega peresid enda juurde pildistama väga soodsa hinnaga (15eur). See hind kehtib kuni märtsi lõpuni olevatele sessioonidele. Märtsiga lõpeb minu praktika Ivica juures.

 

Fredi tehtud pilt

 

 

Minu praktika

Minu praktika

Lõpuks siis sai alguse minu praktika. Olen seda oodanud juba päris kaua ja asju ajanud selles suunas ka. Pean tunnistama, et olen nii elevil sellest kõigest ja sellist uut energiat täis. Ma nii väga loodan, et kõik eesmärgid saavad täidetud, mis ma omale seadnud olen. […]

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle […]

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Eile tegin instagramis küsitluse, kas peaks uue postituse tegema. Ja 100% vastustest tuli – JAA:)
Tegin jälle Iti Kritist roosa-valgega pilte ja kirjutan veidi pildi tagamaadest. Minu meelest on super lahe selliseid pilte teha ja panna kõrvuti. Ma saan niisamagi aru, et ta on kasvanud ja muutunud aga pildil tuleb see eriti välja. Lisaks on mul iga pildistamine meeles ja see emotsioon, kuidas me neid tegime. Kui keeruline või lihtne see oli.

Esimese pildi tegin ainult selleks, et tahtsin nii väga oma uut kaamerat proovida. Mõtlesin, et pilt võiks olla roosa ja valgega Itist. Korjasin maja pealt erinevaid asju kokku, mis oleks õiget värvi ja tassisin keldrisse. Sinna kus hiljem oli mõnda aega mul stuudio nurk. Karli oli siis Hispaanias ära ja nii me Itiga tegime sellise pisikese sessiooni. Ta eriti koostöö aldis polnud, tahtis minema joosta ja loopida kõiki neid asju. Näiteks lükkas ta maha selle laterna, mille klaasi tuli mõra sisse. Edasi seisis see meil kapi otsas.

Aasta hiljem avastasin arvutist pildid ja kuna oli jälle novembri algus mõtlesin, et kordaks sessiooni. Itile mahtusid veel samad riided isegi selga. Aga enam me keldrisse ei viitsinud minna, vaid läksime lihtsalt oma söögitoa seina äärde, kus oli super hea naturaalne valgus. See polnud meelega tehtud, et ta samamoodi küljele vaataks, vaid lihtsalt seal pool oli telekas ja ta vaatas multikat.  Eriti midagi ta teha ei tahtnud, kallistas oma loomi ja täielikult ignoreeris mind. Lõpuks tõusis püsti ja läks minema.

Nüüd kolmandat pilti ma juba plaanisin, tundus tore traditsioon. Riided küll enam samad selga ei läinud aga see ei häirinud mind. Mis aga sai probleemiks oli koht. Käisin nädal aega mööda tuba ja mõtlesin, millise seina ma mööblist tühjaks peaks lohistama pildi tegemiseks. See koht, kus on naturaalne valgus hea, oli sein valet värvi või liiga suur mööbliese ees. Kus sein õiget värvi, seal polnud valgust. Kaalusin juba kõiki erinevaid variante. Mul on ju valgustused ka olemas aga kuidagi ei viitsinud neid Keilast siia tuua. Ruumi niikuinii pole nende hoidmiseks. Niisiis tundus lõpuks kõige lihtsam oma kraam kaasa võtta ja minna A-Akadeemia ruumidesse,  kus on olemas tühi valge sein ja valgust ka. Seekord siis pidin tassima kõik asjad kaasa ja selleks ongi pildil ainult 1 tool, kuna mul lihtsalt ei mahtunud kätte 2. Iti tunneb seal ennast nagu kodus ja tema lemmik tegevus on mööda suurt ruumi ringi ratast jooksmine. Nii kulges meie pildistamine ka, 3 ringi ruumile peale joostus, siis oli nõus korra istuma. Õnneks oli mul õde ka seal, kes aitas kaasa. Ja just istus ta seal pool, kuhu poole ta vaatab kõigil eelnevatel piltidel. Kodus avastasin, et ühtegi lähedalt pilti ei teinudki. Ja pidi uuesti kleidi selga panema ja ikka seda heledat kohta otsima. Õnneks sobiks aknalaud selleks.

Jään põnevusega ootama, kuidas kulgeb järgmise aasta pildistamine:)

Elust nii nagu ta on

Elust nii nagu ta on

Elu keerleb sellise pöörase hooga, et puhkamiseks pole aega ja alles nüüd, kui oleme üle 20 päeva Eestis olnud, olen näinud osasid sõpru, kellega ma jätkuvalt pean sidet läbi Facebooki. Ma ikka naersin, et ilmselt näen Saksas elades rohkem oma tuttavaid kui Eestis, sest siin […]

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Ja olemegi tagasi Eestis! Kogu see kolimise virr-varr on olnud nii kohutavalt kiire ja intensiivne, et vaevalt üksikud korrad olen saanud arvuti taha. Eile pakkisime veel viimased kastid lahti ja nüüd tuleks vaadata, kuhu osa sellest kraamist panna. Arvasin kogu aeg, et lahistan Saksas nutta […]

10 viimast pilti minu telefonist

10 viimast pilti minu telefonist

Vahepeal oli erinevates blogides postitusi teemal 10 viimast pilti minu telefonist. Mõte oli siis ausalt panna 10 viimati tehtud pilti, mitte valida ilusamad või viisakamad. Minusugusele uudishimulikule meeldis näha, mida teised inimesed pildistavad. Sellega saab kuidagi rohkemat natukene teada, mis teisele inimesele huvi pakub ja mis on tema meelest nii lahe, et peab pilti tegema. Minu enda telefoni fotoalbum sisaldab print screene või Itist pilte/videosid. Teengi siis nii, et panen need print screenid ka. Natukene saab siis näha, mida mu telefon sisaldab ja mis mulle huvi pakub või milline ma siis olen:)

Nonii siit nad tulevad:

Mingist Facebooki grupist hästi lihtne “pirukas”. Selliseid print screene teen ma pidevalt aga kahjuks enamusega ma tegudeni ei jõua.

Pidin ikka ka proovima, kuidas on siis olla kass. Pean tunnistama, et kassina olen ma tunduvalt kobedam 😀

Ma vist pildistaks kõiki puuvilju, mis me ostame

Iti sai uue kombe sügiseks

Siis kui mul on mingi madal seis, istun tihti Pinterestis ja loen erinevaid mõtteterasid. Teen nendest jälle print screenid ja mingi hetk kustutan ära.

Niikui keegi kingib vildikad, siis on tulem selline – Iti “lakib” küüned ära. Selleks ei ole meie majas nähtavalt mitte kunagi vildikaid.

Siis kui su lapsel kasvavad alles 3 aastaseks saades pikad juuksed, oled nendest nii vaimustuses et pildistad seda sasipead pidevalt.

“Emme, vaata ma olen sina!”

Onju õige ja väga armsalt öeldud:)

Ja nii see pakkimine algas