Mina, meie ja fotograafia

Autor: inca

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iga aasta mai alguses on meie aasta ja elu kõige tähtsam sündmus ehk Iti Kriti sünnipäev. Iti sünnipäev on 5.mai ja otsa kohe Karli 6.mai. Aasta kõige olulisem sündmus on meie peres kindlasti Iti sünnipäev. Oma sünnipäevad pole meile kummalegi olnud väga olulised, küll aga […]

Esimesed päevad Eestis

Esimesed päevad Eestis

Oleme nüüd olnud Eestis paar nädalat. See aeg on olnud nii intensiivselt täis erinevaid emotsioone, et meie rahuliku-passiivse elu keskele tundub nagu oleksime astunud keset päikeselist päeva keeristormi sisse. Püüan veidi kirja saada seda sündmuste ahelat tagant järgi. Terve sõit Saksast Eestisse läks üle ootuste […]

Miks siin on nii vaikne?

Miks siin on nii vaikne?

Ma ei tea, mismoodi küll jõuaksid siia blogisse tagasi need tihendamad postitused. Kuidagi astusin maha sellelt kirjutamise rongilt ja nüüd ei saagi tagasi järjele.

Algselt hakkasin seda blogi pidama eesmärgiga, et kirjutada meie elust-olust, tegemistest esiteks kõigile, kellele see huvi pakub ja samas ka omale mälestuseks. Kunagi on kindlasti huvitav lugeda, sest kõike lihtsalt ei suuda meeles hoida. Edasi vahepeal sai sellest justkui rohkem fotodblogi, kus erilist juttu ei kirjutanud ning vist peale seda saabuski vaikus.
Fotondus on jäänud veidi tahaplaanile, pead on tõstnud teemad, mis ei ole seotud meie Saksamaa eluga vaid pigem isiklikumat laadi mured-probleemid, mida ma ei soovi jagada ega ka endale mälestuseks mitte kirjutada. Elu on muutunud igapäevaseks ja enam ei tundu omalegi kõik nii uus-põnev nagu alguses. Nii ei oska ma ka tulla siia kirjutama, mida teinud oleme. Need tegemised on tavalised. Tundub, et mis sellest ikka kirjutan, kuidas me Itiga mänguväljakul käime või kodus midagi teeme, eks kõik inimesed teevad ju sarnaseid asju, olenemata riigist, kus elavad. Aga võib-olla oleks huvitav lugeda, mida teeb üks välisteenistuses viibiv kodune kaasa ja ema. Ütlen ausalt, et eemalt vaadates tundus see elu kordades põnevam kui see reaalselt on:)

 

 

Võiks ju kirjutada tuleviku mõtetest, sest järgmine aasta saab 3 aastat täis ja suvel peaks elu meid tagasi Eestisse tooma. Mingi osa minust tahakski siin suurelt hõisata igast mõttest, väljavaatest ja uuest eesmärgist, mis oleme omale võtnud aga teine pool on ebausklik ja ei taha hõisata enne õhtut. 

See vist juhtub iga väikse blogijaga, et kui lugejate numbrid hakkavad vaikselt tõusma, siis tekib kerge hirm. Kes need inimesed on, kes siin lugemas käivad? Kas ma ikka peaksin kirjutama üht või teist? Oh see blogimine on omamoodi kummaline tegevus, mis justkui on omale aga teiselt poolt võib seda absoluutselt iga inimene lugeda, kes soovib. Lugedes ise teiste blogisid, tekib tunne nagu ma tunneksin juba seda inimest, kes kirjutab, kuigi me pole mitte kunagi kohtunud. Ehk tekib sama tunne kellelgi ka minuga, ma ei tea seda. Samas olen alati mõelnud, et see pole eriline saladus, mis elu ma elan või milline välja näen, millised mõtted mu peas on või kus juuksuris käin.

 

 

Mõnikord tunnen, kuidas mu huvid kõiguvad seinast seina. Leian mingi suuna, millest vaimustun kohutavalt. Tahaksin sellega tegeleda ööd ja päevad, pühendada iga oma vaba sekundi sellele ja veidi rohkemgi. Ja siis sama kiirelt see huvi kaob. Näiteks vahepeal tahtsin terve Saksamaa jalutuskärudest tühjaks osta. Itiga kasutame siiani pikematel käikudel käru ja otsustasin olemas oleva välja vahetada. Sellest sai kõik alguse. Nii ostsin veel ühe juurde. Kokku olin kodus meil 3 käru. Müüsin ühe maha ning olin valmis veel kümmekond käru omale soetama. Et need kõik läbi proovida lihtsalt uudishimust ning seejärel edasi müüa. Ja äkki tüdinesin. Tuli tunne, et Iti on nii suur ja nii palju kui meil vaja, siis on see käru tegelikult ju olemas. Milleks mulle neid vaja proovimiseks. Ja oligi äkki vaimustus osta-müü-vaheta plaanist vaibunud. Neid hoogusid on veel muudelgi suundadel üle käinud.
Ainukene, mis tuli ja jäi on fotograafia ja minu algeliste oskustega graafiline disain. Nendesse teemadesse ma võin sukelduda ja jäädagi.

 

 

Nii mu blogis siis ongi tekkinud veidi vaiksem aeg ehk polegi see halb otseselt. Kui esimeseks siia kolides tundsin, kuidas pean õppima endast välja andma rohkem. Hetkel õpin taas, kuidas elada enda sisse aga samas mitte tagasi hoidma. Minu põhimõte on jätkuvalt – kui sul pole midagi head öelda, ära ütle midagi. Pole vaja teha nähvavaid kommentaare ja alati tasub mõelda, kas ikka on vaja oma arvamust avaldada. Samas jällegi kui midagi sisemuses häirima jääb, tuleks see siiski välja rääkida. Küll aga olen ise selles rahulikult välja rääkimises väga kehva. Karliga muidugi mitte aga kõigi teiste inimestega ei oska ma kunagi rääkida asjadest, mis mind häirivad või haiget teevad. Isegi mitte oma perega. See on üks minu elu õppetundidest ilmselt.

 

 

Üks kummaline nädal Eestis

Üks kummaline nädal Eestis

Olime nädala Eestis ja koju saime laupäeva öösel. Praegu jäi Iti magama ja mina sain esimest korda rahulikult maha istuda, proovin midagi siia kirja saada. Seekordne käimine oli vist kõige kummalisem reis, mis meil olnud on. Või Eestis käimist siiski vist ei saa päris reisiks […]

Minu vajadused

Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud. Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest. Need on: […]

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Umbes paar nädalat tagasi otsustasin, et muudan oma toitumist. Kuna ma põen endometrioosi ning selle sümptomid hakkasid mu igapäeva elu segama, siis otsustasin proovida vastavat dieeti, mis peaks selle haiguse kontrolli alla saama. Haiguse enda kohta pikemalt ma ei hakka kirjutama, selle kohta võivad kõik lugeda SIIT.

Toitumise põhimõte on loobuda punasest lihast, piimast ja piimatoodetest, nisujahust, valgest suhkrust, sojast, alkoholist ja valmis toitudest. Alkohol pole probleem, seda ma niikuinii ei joo. Samuti ei kasuta me ammu enam valget suhkurt. Nii on ka punase lihaga, Karlile ei maitse loomaliha ja nii ei osta me seda kunagi. Küll aga tundus omamoodi katsumus loobuda nisujahust ja piimatoodetest. Nisujahu ise ei ole probleem aga mulle meeldib süüa leiba, siin ei müüda juuretise baasil leiba vaid ikka seda tavalist, kus on nisujahu sees. Ja minu suured lemmikud on kooresed pastad, piima joomine söögi kõrvale, kartul hakklihakastmega, supp hapukoorega jne jne.

Algul proovisin loobuda täielikult lihast ja jätsin menüüsse ainult kala. Selliselt elasin nädala. Mulle ausalt öeldes ei maitse eriti kala ja seda oli lihtsalt liiga palju mu jaoks. Ma ju tean isegi, et muutusi ei tohiks tegelikult teha nii suurelt üleöö, kuna siis tüdineb kiirelt ja tahaks tagasi minna vanadesse harjumustesse. Niisiis hakkasin uuesti kana sööma.

Esimeseks oli küll küsimus, et mida ma üldse söön? Tomatit, kurki ja kartulit?:) Aga ei, tegelikult on menüü väga suur ja lai. Muidugi vahel ei tule lihtsalt mõtteid, mida süüa teha. Aga see probleem on mul alati olnud. Ma lihtsalt olengi nii fantaasiavaene söögitegija. Lisaks jätsin mõned nö patutoidud alles, millest ma isegi ei proovi loobuda – hommikune kohv tavalise piimaga, kitsejuust ja majonees.

Otsustasin kohe alguses, et ainult sellisel juhul on mõte kogu teekond ette võtta kui olla avatud uutele maitsetele. Annan võimaluse toitudele, mille peale varasemalt puhtalt vaatamisest nina kirtsutasin ning proovin anda endast parima. Ja tõesti olen avastanud täiesti uusi sööke/jooke.  Näiteks pole ma elus nii palju magusat söönud kui nüüd. Veganite šokolaadid ja magustoidud on lihtsalt nii nii head.

Kogu toitumise juures proovin kombineerida uusi maitseid aga samas ka tuletada meelde vanu sööke, mis on olnud kunagi mu lemmikud. Näiteks kissell on lausa super toit. Või chiken tikka pasta, mida segada kookose koorega ning sinna lisada ükskõik milliseid juurvilju. Neid toite on tegelikult palju, mis on jube palju.

 

Nii, et sellise suure muutusega on alanud minu uus aasta:)

Kas kellelgi on kogemusi endometrioosi dieediga? Ma kuulaks suurima heameelega kogemusi.

Alina ja Fin

Alina ja Fin

Peale lifestyle pildistamist oli kohe otsa ühe armsa ema pildistamine pojaga. Ilmselt kuna olin juba meelestatud ühele teemale, siis kujunes sellest lühisessioonist ka midagi sarnast välja. Kuigi pisike Fin oli veidi tõbine ja tahtis väga ainult ema süles olla rahulikult, saime mõningad pildid siiski17 tehtud.

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Veel eelmise aasta lõpus oli mul väga lahe lifestyle pildistamine. Ma isegi ei tea sellele eesti keelset nime – eluline? Eestis kahjuks seda sorti pildistamised väga popid ei ole aga kindlasti kuulub see valdkond minu lemmikute alla. Olen neid pilte alati vaadanud ja imetlenud, nii et […]

Meie neljas pereliige

Meie neljas pereliige

Meie koer Elisabeth ehk Betti.

Selleks, et asi oleks selgem alustan täiesti algusest.

Kunagi ammu, umbes aastal 2010 oli mul kindel soov saada prantsuse buldog. Kahjuks aga sellist raha meil polnud, et osta omale üks kutsikas. Nii ma siis kurvalt ikka vaatasin pilte ja käisin sõbranna koera nunnutamas. Kuni  üks Tartu loomaarst kuulutas, et otsitakse prantsuse buldogile uut omanikku. Koer on 6a ning omanikud soovivad täiesti terve koera magama panna. Helistasin kiirelt loomaarstile, uurisin koera kohta täpsemalt. Selgus, et koer on halvas peres aga pidavat olema täiesti terve ja hea koer. Kellel on prantslased, need ilmselt teavad, millised egod nad kohati on. Nii ma siis oma naiivsuses kujutasingi ette, koeral on lihtsalt oma roll peres paigast ära ning seda paika saada pole ju üldsegi nii keeruline. Karli küll oli esialgu veidi skeptiline aga ega ta väga vaielda saanud, olin juba nii kindel –  just SEE koer ongi meie perest puudu.

Juba mõned päevad hiljem sõitsimegi koerakesele Tartusse järgi. Ma ei taha peatuda pikemalt, milline see pilt avanes meile sellest endisest kodust aga hea ta polnud. Kiirelt koer autosse ja tagasi Keila poole. Ja siis juba esimesel õhtul tabas karm reaalsus. Koer tundus küll kõik okei aga tema psüühikas olid asjad ikka väga paigast ära. Kõik need meetodid, mida teadsin, ei huvitanud teda absoluutselt. Tal puudus inimeste vastu igasugune usaldus. Ta võis rünnata keset palli viskamise mängu. Kord tõi palli ja järgmine kord ründas. Igasugune tema puudutamine oli välistatud. Kui ütlen, et ründas siis ikka tõsiselt. Näiteks hüppas ta  kord Karlile näkku nii, et Karlil oli nina tõsiselt katki. Arm sellest on vist tänaseni. Meil olid mõlemal käed verevalumeid ja hambajägi täis. Ründas nii, et hammustas ja tuli ainult edasi. Ei kavatsenudki taganeda, vaid sundis meid seda tegema. See aeg oli raske ja vaevaline. Mitmed loomaarstid soovitasid siiski kaaluda eutaneerimist. Meie püüdsime mitte alla anda. See aeg kestis ikka kaua, suuremad ründamised lõppesid umbes 6 kuu pärast. Ühest hetkest oli muutus näha, kui ta ründas siis korra ning tal oli häbi. Aga päris terveks tema psüühika pole saanud siiani, me lihtsalt oskame temaga ümber käia nüüd ning tema püüab meid usaldada.

Lisaks kogu psüühika probleemile, oli tal ka nahaga probleem. Ta sügas ennast ööd ja päevad. Viisime ta kohe arstile, et aru saada mida selle sügelusega ette võtta. Esimene arst ütles, et tal rebase kärntõbi. Andis ravimid, kreemid, šampoonid ning meie püüdsime oma koera ravida, kes meid iga jumala asja eest ründas. Esialgu tundus, et läkski paremaks. Tuli suvi ja arvasime, et sellega on naha probleemid läbi ning unustatud. Saabus talv ning kõik algas uuesti. Järgmiseks öeldi, et tõenäoliselt on toidu allergia. Pidime loobuma krõbinatest ning keetma talle riisi kanaga või kalaga. Seda tegime mitu kuud aga tulemusteta. Koer ikka kratsis ennast. Probleem tuli eriti esile talvel, seostasin seda külmema temperatuuriga.  Pranstlastel aluskarva pole ning nad peavad külmaga midagi seljas kandma. Arvasin, et ehk on see materjalist, millest ta jope või kampsun on. Vahetasime neid. Ikka tulemusteta. Pesa materjali vahetasime. Ikka tulemusteta. Kui kolisime Saksa, siis jäi seda kratsimist oluliselt vähemaks. Kliima pole siin nii külm ja mõtlesingi, et kuni oleme siin on rahu.
Nüüd aga saabusid miinuskraadid ning taas tõstis pead meie koera sügamine. Päevade viisi muud ei kuule, kui koera sügamist. Ta ise on hädas ja oi kuidas meil on närvid kohati läbi sellest.
Taas võtsin mõned päevad tagasi ette googeldamise, kuidas teda ometi aidata saaks. Ja äkki mõistsin – asi pole õue temperatuuris, vaid hoopis toa soojuses. Niikui õues on jahedam, on ju uksed aknad kinni ning küte tunduvalt suurem. Jõudsin arusaamiseni, et meie koeral on tolmuallergia, dermatiit. See ei paistagi koeral muud moodi välja, kui sügelevas nahas.  See on eluaegne haigus, mis pole ravitav. Küll aga saab seda leevendada spetsiaalse šampooniga tihedalt pestes. Kui eelnevalt olin arvanud, et koera ei tohi tihti pesta (eriti just külmal ajal), kuna siis peseb selle loomikuliku rasu maha, mis kaitseb nahka. Tegelikkuses peame me oma Bettit pesema vähemalt kord nädalas.

Peale esimest pesu oli meie peres üle pika aja esimene vaikne õhtu. Imeline, nii meile kui Bettile.

Betti on meile tulnud õpetama kannatlikust. Kui muidu oleme elus üsna kärsitud Karliga, siis läbi tema oleme õppinud, et isegi kui väga tahta, ei muutu asjad üle öö. Ta on meie peres veetnud tänaseks 6 aastat, millest pool ajast ei ole ta meid usaldanud. Ütlen ausalt, et ilmselt kui oleksin teadnud kui keeruline see teekond on, siis tõenäoliselt poleks me seda siiski ette võtnud. Kuigi ma tahaksin päästa iga koerakese, kes läheb niisama eutaneerimisele, siis see pole nii lihtne kui esialgu tundub. Muidugi on ta meile väga kalliks saanud ja osa meie perest aga usun, et see on siiski veidi teisiti kui oleksime võtnud omale kutsika ning temaga kokku kasvanud.

Itiga neil ei ole kunagi probleemi olnud. Betti teab, et Iti on pisike ja hoiab ise tast eemale. Samas kui Iti ongi Bettile pähe patsutanud, siis ta ei tee midagi. Paneb lihtsalt jooksu. Meie ilmselt sellist asja teha ei tohi aga Iti tohib. Neil on teistmoodi suhted:)

Vaatamata sellele, me ei lase teda peaaegu kunagi oma külalistega kokku, sest ilmselgelt ei ole ta pai koer. Kahjuks väga paljud ei mõista, kui palume koera mitte paitada või üldse tast välja teha. Ta juba on selline, kui teda ei puutu, siis ta magab omaette ja ei tee üldiselt inimestest ka välja. Pahanduste vältimiseks on Bettil oma ala, kus ta saab olla, kui keegi külla tuleb. Muidugi on neidki, kes sinna lähevad teda torkima, vaatamata korduvatele palvetele mitte seda teha ja hoiatustele, mis võib juhtuda. Sellisel juhul ei oska me muud teha, kui mõelda, et täiskasvanud inimesed võiks ju kuulata. Kui ei kuula, saagu oma naksamise ehmatus ning siis ehk rohkem ei lähe. Lastega on teine asi. Neid me ei lase ligi. Olen palju mõelnud, et vanemad võiks õpetada oma lastele, et võõraid koeri ei tohi puutuda. Oma koeraga on teine asi, nemad on oma pere.

Ma võiks muidugi igasugu lugusid kirjutama jäädagi meie Elisabethist. Kuidas ta murdist aiast välja ja hammustas üht dobermanni pepust, ise pani jooksu kiirelt. Või ükskord sai ta kuidagi aiast välja ja läks naabritele juurde, mitte ei marssinud suvaliselt minema. Ma arvasin, et ta on aias, ise olin toas. Naabrid saatsid pildi, et meie koer on nende hoovis. Betti lemmik tegevus on suure palliga jalgpalli mängida, ta ise jookseb sellega ringi lõputult. Kui ma temast pilti tahan teha, siis isegi keset sügavat und tõuseb ta püsti ning jalutab minema, oma tuppa. Pesas on tal oma tekk, viimasel ajal jalutab ta tekk seljas mööda maja ringi.

Nüüd hakkab aga meie Elisabeth vanaks jääma. Tal on pikast magamisest tihti jalad kanged, siis kukub ta pepuli kui hakkab kõndima. Ta ei julge enam treppidest käia. Ta ei ole enam lõputu mängija nagu varem. Tal on silmad muutunud veidi tuhmiks ning ta on kogu aeg väsinud. Ükskõik kui pikk tema eluiga on, siis nüüdseks on ta sellest pool meiega veetnud.

 

 

Minu/meie 2016 aasta

Minu/meie 2016 aasta

Ma olen alustanud kolm korda postitust aastast 2016. Igakord jääb millegi taha toppama või tundub mulle, et see sisaldab liiga palju isiklikku infot ning mul tekib vastumeelsus selle avaldamisel. Proovin vähem analüüsiva teha. Minu aasta oli ühtepidi väga passiivne, rahulik, stabiilne. Kohati isegi liiga, tüdinesin […]

Kingid, kingid, kingid

Kingid, kingid, kingid

Üks armas blogija korraldas see aasta blogijate jõulukinkide tegemise. Otsustasin ka osa võtta. Tutvusin oma saadud nimega ning vaikselt kahetsesin osavõtmist. Mida rohkem süvenesin, seda vähem ideid kingiks oli. Kui tavapäraselt oleksin läinud kommide-küpsiste suunda, siis seekord ei saanud seda ka kasutada, kuna tegu on […]

Jõulu minisessioonide päev

Jõulu minisessioonide päev

Suvel kujutasin ette, kuidas Eestis paksu lumega jõulu pilte teen. Aeg läks ja otsustasime mitte üldse see aasta enam Eestisse minna. Nii võisin ära unustada oma lumega pildistamise.

Vaikselt pidasin omaette plaani, milline taust võiks olla, millega Itist see aasta jõulupildid teen ja mõned perepildid. Mõttelõng läks edasi ja erinevate asjaolude mõjutusel tundus, et kui juba niikuinii saab taust tehtud, siis miks mitte pakkuda seda ka siin väiksemale ringile inimestele. Kahtlesin oma mõttes umbes paar nädalat. Kartsin kahte äärmust – äkki ei ole keegi huvitatud ja siis on mul omal kehva tunne või on tahtjaid nii palju, et upun nende alla. Vaatamata kõigele otsustasin oma julguse kokkuvõtta ja teha pakkumise. Huvilisi oli parajalt ja nii sündiski minu mini sessioonide päev.

Tundus hea plaan teha sellest ürtus, kus kõik tulevad peredega külla ning siis järgemööda pildistan. Igale perele oli plaanis 30min.
Kokku kestis see üritus meil ainult umbes 4 tundi. Mul pole õrna aimugi kaua ühte pere pildistasin. Kuna kolmel olid pisikesed lapsed, siis tegin pilte kaua lapsed lasid. Peale seda 4 tundi oli mul tunne nagu oleks 12h füüsilist tööd teinud. Kogu see intensiivne pildistamine, vahele suhtlemine, Iti jälgimine silmanurgast, pisikeste lõbustamine järgemööda ja valguse sättimine, oli nii väsitav.
Esimesel sessioonil sain aru kui kitsa ja pisikese tausta olin teinud.  Olin enda peale natukene pahane aga pikalt polnud aega sellesse süveneda. Enam ei saanud midagi muuta ning tuli hakkama saada ning loota, et mu töötlemise oskused on piisavad.

Kokkuvõttes mul on ülimalt heameel, et tegin selle päeva. Tänu sellele õppisin tohutult ja sain super hea kogemuse, nii pildistamises kui töötluses. Kogusin jälle enesekindlust juurde ja veendusin taaskord, mis minu unistuste töö on.

Iga sessiooni kohta üritan teha eraldi postituse. Kuidagi viimasel ajal ei jõua siia blogisse. Mõtteid on erinevaid aga millestki ei ole väga pikalt kirjutada. Kes rohkem meie asjadega kursis tahab olla, siis soovitan hoida silma peal minu Facebooki lehel. Sinna jõuan veidi tihemini kui siia:)