Tee Eesti poole algas täna kell 11, muidugi tund hiljem kui olime esialgu plaaninud. Aga sellest polnud hullu midagi, olime niikuinii arvestanud päris korraliku aja varuga.

Kuna Saksas on enamus ajast suhteliselt jahe ja tunne on nagu elaks igaveses sügises, siis lükkasime ka oma auto kliima paranduse edasi. Otsustasime uurida hindu Eestis ja ehk üldse selle lasta seal korda teha. Muidugi just sel päeval kui meid ootas ees maraton sõit, säras taevas päike, tuult polnud ning kraadiklaas näitas 31 kraadi. Võite arvata kui suure vaimustusega istusime oma tulikuuma autosse ja alustasime seda sõitu.

Kogu sõidu juures muretsesin kõige rohkem, kuidas Iti vastu peab selle 9h sõitu ja pluss järgmine päev veel 6h. Nagu ikka lapsed oskavad oma vanemaid ka positiivselt üllatada, nii tegi seda ka Iti. Ta pidas kogu sõidu lausa super hästi vastu. Ei mingit nuttu, hala või hädaldamist. Erinevalt minust, kes esimesed paar tundi kiitis oma maha müüdud Passati kliimat ja vingus palavuse üle:)

Mida lähemale Rootsi jõudis, seda jahedamaks ilm läks. Sõit muidugi kulges selle võrra paremini, kuna autosse tekkis õhk, mida hingata.
Malmö hotelli jõudsime kohale enne kella 21 ning otsustasime, enne voodisse langemist, veel kiirelt söömas käia. Karli teadis vanalinnas head söögikohta ja sinna suuna võtsimegi, umb 5-10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Muidugi olime vist ainukesed, kes olid sinna läinud perega sööma. Muu maailm nautis pööripäeva ja oma alkoholseid kokteile. Kõrval lauas istusid juba lõbusad meesterahvad, kellest üks tahtis hirmsasti meiega suhelda. Ütlen ausalt, et õhtuks olin nii väsinud, et võõraste härradega suhtlemine ei huvitanud mind kohe mitte üldse.
Sõime ära ja tulime tulema. Selleks ajaks oli vihma tibutamisest saanud paduvihm. Karli võttis Iti sülle ja alustasime jooksu hotelli poole. Kohale jõudes tilkusime ja olime pesuni märjad. Et Iti kiirelt sooja saaks, läksime otsejoones koos dušši alla. Välja tulles avastasin, et olin ära kaotanud oma ühe kõrvarõnga, mille Karli mulle kinkis. Minu üliõnnetu näo peale läks Karli uuesti teed kõndima, mille olime just koos läbi jooksnud. Õnneks oli vihm vaibunud veidi ja ta sai kaasa vihmavarju. Aga kahjuks kõrvarõngas jäi leidmata.

Nii nagu alati, asjad mille pärast muretsesin läksid tegelikult hästi. Ja vaatamata kõigele oleme üle elanud esimese sõidu päeva. Paari päeva pärast olemegi Eestis.

13517790_10153627995721570_1030452291_o

 

Aitäh

 

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga