Mina, meie ja fotograafia

Beebi #2

Teretulemast 23 nädal. 

Ma ei plaaninud sellest kõigest avatult rääkida, olen seda teinud siiani vaid üksikute väga väga lähedaste inimestega. Aga millegipärast ei lähe see tunne üle, et pean kirja panema kogu teekonna siia jõudmiseni.

Nii nagu pani Iti oma tulekuga meie psühholoogilise seisundi kõvasti proovile, on seda teinud ka meie järgmine laps.
Minu raseduse esimene osa oli kõike muud kui ilus ja tore. Muidugi olime õnnelikud, see osa polnud keeruline:)

Kuna täpselt aasta tagasi alguse saanud peetumise keeruline lugu oli olnud, siis olin automaatselt kohe riskirase. Kui läksin arvele võtma umb 6-7 nädalal, määrati eraldi ultraheli, kontrollimaks et poleks seekord emakavälist rasedust lisaks või muid imelikke nähtusi. 
Jalgade värinal läksin sinna ultrahelisse, Karli tuli ka kaasa. Ja ära tulin sealt suurte pisaratega. Õnneks küll seekord oli vastupidi – emaka sisesel beebil oli kõik hästi aga vaatamata kõigele, oli jälle paremas munajuhas ka emakaväline rasedus. Pidin koju asjade järgi minema ja mulle määrati KOHENE operatsioon. Keegi ei teadnud, mis saab selle tagajärjel emaka sisesest lootest. Keegi ei saanud lubada, et ta selle üle elab. Issand kui ebaõiglane see hetk mulle terve maailm tundus. Tulin koju ja lahistasin voodis pooltundi nutta ahastuses, pakkisin asjad ja võtsime koos suuna tagasi haiglasse. Nutsin. Nutsin. Nutsin. Ja nutan praegugi kui sellele hetkele tagasi mõtlen.
Haiglas võeti mind kohe sisse ning ootasin vist tunnikese, kuni tehti kordus ultraheli. Kuulsin kogemata enne koridoris istudes, kuidas loeti sõnad peale, et arst ei tohi üksi otsust vastu võtta, mis minust saab. Ja siis tuligi uus üle vaatamine, saabuski 3 arsti. Ja peale pikka vaikust äkki võttis kõik hoopis teise pöörde. Äkki teatati, et paremas munajuhas EI OLE loode, vaid on mitme kambriga tsüst, mis jätab vale mulje. Kutsuti kinnituseks ka neljas arst, kes samuti kinnitas esialgse diagnoosi ümber lükkamise. Hallelluuja! Mu beebi jääb ellu!!!! Ja minuga ei tehtagi midagi. Kirjutati haiglas välja ja jäin jälgimise alla. Ma isegi ei oska kirjeldada KUI õnnelik ma see hetk olin. Karli oli terve selle aja mu kõrval. Sõitsime koos koju tagasi.
Jätkuvalt tundus mulle kõik nii ebaõiglane. Minu maailma õnn seisnes selles, et mul polnud uuesti emakavälist rasedust, samal ajal kui mu ümber tuttavad pahurdasid minu jaoks täiesti olematute probleemide üle. AGA ikkagi – ma olin õnnelik!

Edasi olin siiski riskirase ja eri jälgimise all oma imeliku tsüstiga. Kohe öeldi ära, et kuklavoldi ultrahelis, mida tehakse umbes 12 nädalal, vaadatakse see tsüst uuesti üle. Ja siis selgub, mis saab. 
Jällegi olin ultrahelis, Karli ka. Ja esimeseks kinnitati – beebiga on kõik super hästi. Ja isegi suure tõenäosusega öeldi sugu ära. 
Järgmiseks tuli uuesti minu tsüsti üle vaatamine. Järgnes pikk vaikus. Ja selgituseks sain, et see tsüst näeb ikkagi väga teistsugune välja ja peab edasi uurima. Taaskord eraldi ultrahelisse vaja minna uuringule. Sain õnneks aja ITK kõige parema arsti juurde, selles teemas ja kohe järgmiseks päevaks. Järgnes teadmatuses ja segaduses õhtu. Järgmine päev utlrahelis olles sain teada, et need on kasvaja uuringud. Uuris pikalt ja väga väga põhjalikult. Ning sain vastuseks, et halvaloomuline kasvaja ei ole. On kolmekambriline tsüst, mille hetkel ta jätaks nii nagu on AGA jään siiski jälgmise alla. Järgmine ultraheli, mis on 20 nädala paiku, vaadatakse uuesti üle ning siis otsustatakse, mis sellest saab. Ja taaskord sain kinnituse beebi soole, arst ütles sama mis eelmine.

Ja nii ma ootasingi oma looteanatoomia ultraheli, teadmata mis sellest tsüstist saab. Kas ma pean veel rasedana minema opile, seda lõikama või kas see kaob ise või…mis? Mul oli oma peas aega mõelda palju versioone sellest.
Vahepeal jõudsin käia ära diabeedi testil ning nagu Itit oodates, sain ka seekord rasedus aegse diabeedi diagnoosi. Edasi ongi minu elu möödunud jälle veresuhkruid mõõtes ja jälgides süsivesikuid.

Ja lõpuks saabus 21 nädal, kui mul oli see kaua oodatud ultraheli. Sinnani olid mul jätkuvalt nii segased tunded sees. Ma olin õnnelik raseduse üle aga samas ei julgenud olla ka. Äkki see ei jäägi. Äkki on midagi halvasti. Äkki see tsüst on ikkagi kasvaja. Äkki…äkki…äkki…
Ja jällegi kinnitati, et meie beebi on just selline nagu olema peab. Keerutas veidi aega, üks hetk keeras selja ja jäi magama. Mõõta enam ei saanud midagi. Õnneks väikse ergutamise peale ta ikka nii 10min hiljem ärkas ja otustas ennast veel näidata. Saime selleks hetkeks kolmanda kinnituse, mis sugu beebi on. Edasi vaadati tsüsti. Ma peaaegu ei julgenud hingatagi vastust oodates. Kuid arst kinnitas, midagi pole muutunud viimasest korrast. See on tsüst! Midagi tegema ei pea enne sünnitust. Ja rohkem mind sellega jälgimisele ei jäeta. Peale sünnitust pean minema edasi uurima ja siis ehk lõigatakse ära koos munajuhaga kui vaja. Aga see on juba kauge tulevik, mis ei hirmuta mind üldse nii.

Ja alates sellest ultrahelist tunnen, et nüüd ma päriselt olen õnnelik. Viimased paar nädalat on olnud sellised, kus ma tunnen ennast nagu päriselt rase. Ma päriselt julgen ja tahan beebi asju osta. Ma isegi julgen olla täiesti õnnelik raseduse üle. Ma julgen sellest rohkem rääkida. Ma olen julgenud hakata mõtlema – appi, me saame ju beebi! Minust saab ema veel ühele pisikesele inimesele!:)



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga