Esimene aasta Saksamaad

Kogu see postitus tuleb ilmselt hüpeldes teemalt teemale ja jube laiali valguv, sest mõeldes tagasi olnud aastale on just sellised minu emotsioonid.

Täna täpselt aasta tagasi astusime Itiga lennukile ning sõitsime siia, kus ootasid meid ees Karli ja Betti. Ma mäletan, et kõige vähem mõtlesin sellele, et nüüd lendame elama Saksamaale. Pabistasin hirmsasti Itiga üksi lendamise pärast. Hoovis veel emaga viimast korda kallistades valasin suured krokodilli pisarad ja edasi õde viis meid lennujaama. Temaga oli juba kokkulepitud sügisene küllatulek, nii et mingit kurba hüvastijättu polnud, vaid rõõmsalt rääkisime, kuidas järgmiseks näeme juba meie pool. Nägime ka:)

Praegu ajab juba veidi naerma, milline see algus oli siin – vihma sadas non-stop, telekast saime vaadata ainult saksa multikaid, internetti polnud, auto läks katki, mööbel saabus mitu nädalat hiljem. Kui saabus mööbel, läks Karli kaheks kuuks minema. Ja auto läks uuesti katki. Betti hakkas trikke tegema ja mäletan, kuidas istusin taga vastastikku maas ja sisesin, et kui ta seda jama ei lõpeta, siis saadan ta tagasi Eestisse. Betti lõpetas üsna kiirelt oma trikid ja hakkas korralikuks koeraks:)  Kõige esimest postitust Saksmaa kohta saate lugeda SIIT.

Kuna meil internetti polnud päris pikalt, siis kirjutasin omale wordi üles neid alguse mõtted ja emotsioone. Kopin siia viiendal päeval kirjutatud lõigu:
“Ja olengi jõudnud otsapidi tänasesse. Esimene päev kui ei ole külalisi ega ei tohiks olla ka tulemas. Esimest korda tunnen ennast kuidagi üksi. Eile vaatasin telefonist pikalt videosid, mis ma Itist filmisin viimasel nädalal Keilas ja tuli isegi nukker olemine peale. Eks ma teadsin, et ühel hetkel see tunne tuleb, kus ma tahaks korraks tagasi Eestis oma kodus olla, sest vaatamata sellele et meie maja on lausa imeline ja siin on kõik tegelikult hästi, siis see pole veel kodu. Kindlasti mõjutab olukorda ja see, et meie voodi pole saabunud ning magame tillukeses voodis, pisikese tekiga ja iga hommik on mul tunne nagu oleksin terve öö magamata. Ma igatsen oma voodis magamist. 

Ja kindlasti on oma osa sellel igatsusel asjaolu, et täna on mummo sünnipäev. Ta elab Soomes ja ma tahtsin enne siia kolimist ta juures käia perega aga me ei jõudnud.
Lisaks on siin nii vihmased ilmad, et me pole saanud Itiga siin ümbruskonnas jalutamaski käia. “

Tänaseks muidugi neid probleeme pole ammu enam. Voodi on suur, mõnus ja täitsa oma, kus magame suurepäraselt. Ümbruskond on läbi jalutatud risti-põiki miljon korda. Üldiselt oleme kodunenud. Mulle meeldib see naabruskond, kus asume. Inimesed on juba nägupidi tuttavad ja nende kohta oskan öelda ainult positiivseid sõnu. Bocholt ei ole liiga suur aga samas on ikkagi linn, kus saan jala poodi minna ja kõike teha.  Eestis tehtud videosid vaatame jätkuvalt aga mitte nukra pilguga, vaid ikka päris rõõmsalt. Ning vaatamata kõigele toredale siin, lähen absoluutselt iga kord suurima heameelega Eestisse. Oh teate kui hea on olla oma keele keskkonnas. Rääkida igast teemast ja aru saades, millest jutt on. Ja milline õndsus on, kui saab minna ema juurde külla või näha oma parimaid sõbrannasid.

Üritan mõelda terve selle aasta peale ja analüüsida seda aga kuidagi ei õnnestu. Ma ei oska välja tuua positiivseid külgi ega negatiivseid. Mul on olnud miljon korda igatsus oma pere ja sõprade järgi, samas olen igakord saanud jälle oma mõtted selgeks mõeldud ning leidnud üles selle positiivse poole siin olemise juures. Ja jälle olnud südamest õnnelik, et elu on meid just siia hetke toonud.

Esimese aasta peale võin öelda, et siin on väga hea olla. Inimesed ei pea võitlema olelusvõitlust, kõike võetakse justkui rahulikumalt. Samas tunnen ikka ja jälle, et olen siin võõras ja ma ei kuulu siia. See tunne tuleb minu sisemusest. Keegi ei käitu meiega halvasti ega midagi. Nii, et kui minult küsitakse igakord Eestis olles, kas me ei tahaks Saksamaale jäädagi, siis minu vastus täna on “EI”. Aga muidugi mõjutaks seda otsust veel väga väga palju erinevaid nüansse.

Ilmselt mõjutab veidi minu olekut ka viimase aja sündmused erinevates Saksa linnades. Mis tekitab tunde, et mis riik see selline küll on. Aga see teema pole siin blogis arutamiseks või analüüsimiseks. Mul on oma kindel seisukoht asjadest aga need jätan siit välja.

2015_2016

 

Aitäh

facebook-icon-logo-vector

 

 

One thought on “Esimene aasta Saksamaad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga