Esimesed päevad Eestis

Oleme nüüd olnud Eestis paar nädalat. See aeg on olnud nii intensiivselt täis erinevaid emotsioone, et meie rahuliku-passiivse elu keskele tundub nagu oleksime astunud keset päikeselist päeva keeristormi sisse. Püüan veidi kirja saada seda sündmuste ahelat tagant järgi.

Terve sõit Saksast Eestisse läks üle ootuste hästi. Muidugi on see tüütu istuda autos ja lõputult sõita, kõik on ju sama – kiirtee kiirtee otsa, vahele jääb mõni linn ja uuesti kiirtee, siis on Taani sild ja veel kiirteid.
Rootsis tegime kiire külas käigu mu sõbranna juurde ja edasi oli sama igav sõit jälle edasi.

Esimesel päeval kui saabusime oli õnneks ilm jõudnud ilusaks siin minna, sama mis Saksas oli ära tulles. Mingit lund ja tormi me ei näinud. Küll aga oli seda tunda saanud meie Keila maja, mis oli jube külm seest. Nii, et kui saabudes tahtsime tule kaminasse teha (nii üles kui alla korrusele), siis selgus, et korsten on märg ning suits tuli kõik tuppa, mitte ei läinud välja. Saime terve oma päeva veeta õues, tuulutasime maja 6h ja ka peale seda haises alumine korrus nii nagu oleks keegi just lõket teinud keset tuba.
Jõudsime selle olukorra peale vihastada ja lõpuks ka juba naerda. Esimese reaktsioonina oli meil Karliga mõlemal tunne, et istuks autosse ja hakkaks tagasi sõitma. Muidugi me seda ei teinud ja see polnud mingi valiku variant. Lihtsalt tunne oli selline.

Järgmine päev ärkasin mina kohutava mao valuga. Mul pole kunagi veel enne sellist maovalu olnud. Aga mis teha. Jõin vaikselt kummeli teed ja proovisin rahulikult olla. Lõuna paiku andis valu järgi ja sain esimest korda süüa lõpuks.
Siis helises Karlil telefon, võõra Saksa numbriga. Vastamisel selgus, et meie naabrinaine helistab. Oleme ülimalt õnnelikud, et meil on nii super toredad naabrid seal. Jätsime neile oma maja võtme ja palusime tasuta posti tuppa tõsta, et see ei kuhjuks ukse taha. Ja lihtsalt igaks juhuks ka, kui midagi on, siis on neil võti. Aga tagasi kõne juurde – niisiis helistas naabrinaine, et oli posti tuppa läinud panema ning vaadanud, et oleme hoovipoolt aken-ukse lahti jätnud, astus tuppa et seda kinni panna ning avastas, et kõik kapid-sahtlid on avatud – meil olid vargad käinud! Ilmselt oli üle aia tuldud ning kangiga uks lahti murtud. Taheti varastada kõike, mis mahub taskusse või kotti. Jumal tänatud, et olid alles kõik suuremad asjad. Kokkuvõttes polnud nad mingit saaki meilt saanud, kuna meil lihtsalt pole midagi võtta. Tühjaks oli tehtud Iti rahakassa, kuhu kogume talle punaseid sente.
Kohal käis ka politsei ja selgus, et samal ajal oli veel käidud sees neljas majas. Eks siis jälgiti, keda kodus pole.

Kolmanda päeva hommikul ärkasime ja ei teadnudki mida oodata, kas on oodata uut sõnumit kuskilt või ehk sai ühele poole nende negatiivsete sündmustega.
Ma enam ei mäletagi, vist oli kolmandal päeval kui oli sain kahtlase e-kirja ja mul oli identiteedi varguse kahtlus. Õnneks sain sellele kinnitust, et siiski on kõik korras. Aga ehmatus oli suur esimeseks.

Veel järgnes sellele, kus Iti nägi minu ema majas ühe naise vaimu. Meie maja alumine korrus on täiesti pooleli olev ehitus, seal oli kunagi vannituba, köök ja elutuba. Praegu siis pole meil ühtegi neist. Ema maja on meil kohe kõrval ja nii otsustasime tema juures sauna teha. Karli küttis sauna, Iti vaatas seal multikaid ja mina otsustasin pesuruumi seinu pesta. Ema ennast kodus polnud. Üks hetk saabus väga väga hirmunud ja kohkunud Iti, ütles et talle ei meeldi see tädi, kes mamma toas on. Hakkasime uurima, kes seal on ja mis ta tegi. Selgus, et üks tädi oli elutoas ja siis läks magamistuppa, viipas Itile käega, et ta ka tuleks. See tädi ei kõndinud vaid lendas.
Selle peale jäigi kõik pooleli, sest Iti palus, et me minema läheks. Tulimegi koju tagasi, ilma saunas käimata.

Sellised olid meie kõige esimesed päevad Eestis. Edasi pidasime Iti Kriti ja Karli sünnipäevasid, mis olid tunduvalt toredamad sündmused. Aga neist kirjutan järgmine kord.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga