Esimest korda esimesse klassi

Mõni aeg tagasi ilmusid igasse poodi kummalised tuutud müügile, nägid välja nagu suured, papist peomütsid aga ilmselgelt polnud need peomütsid. Kuna siin on muidki imelikke asju müügil, siis ma ei pööranud erilist tähelepanu isegi sellele.
Üks hetk aga oli Bocholti Facebooki grupis arutelu nende üle ning seejärel mõistsin, mis tuutud need on. Kuna see on päris huvitav traditsioon, siis kirjutan kohe pikemalt.

Koonuse nimi on siis Schultüte, mis kingitakse esimesse klassi minejatele. Peale mõningast googeldamist ja lugemist, selgub et väidetavalt on laste esimesse klassi minek pea sama tähtis sündmus nagu pulmad. Ma ei tea, kas reaalselt ka on. Peaks vist küsima kohalike käest:) Koonus täidetakse kommide, kingituste ja koolitarvetega. Arvatakse, et 12 aastat koolis käimist vajaks “magustamist”.

Lapsed lähevad siin kooli 6 või 7 aastaselt. Suurem osa lapsi käivad eelkoolis aga see ei ole osa riigi koolisüstemist. Väiksematel lastel ei ole enamjaolt koolis lõunasööki. Nendel on hommikune snäki aeg ning hiljem juba lõuna kodus või osa lähevad koolist veel lastehoidu ja söövad seal. Snäkkide jaoks on lunch boxid, mida meie rohkem oleme harjunud USA filmidest nägema.

Muidugi ostetakse lastele ka koolikotid, mis siis on need kandilised ja lastepärased. Nagu ikka on igal aastal mingid popid tegelased, kelle pildid peavad kotil olema.

Kooli minnes on kohustuslik teha pilti koos selle hiigel suure koonusega, mis vahel on suurem kui laps ise ning käes silt, kuhu on kirjutatud “Minu esimene koolipäev”.

Usklikumad sakslased lausa kogunevad poole suguvõsaga kokku ning saavad kindla tseremooniaga õnnistused kooliteeks. Ma küll ei kujuta ette, kas selleks minnakse kirikusse või kus nad need õnnistused saavad.

Esimesel koolipäeval tutvustatakse lastele, kuidas kogu süsteem toimib. Mõnedes koolides määratakse esimese klassi lastele nö sõber, kas kolmandast või neljandast klassist, kes on abiks sisse elamisel. See on minu meelest päris tore traditsioon. Väiksed lähevad ja on ju päris hirmul algul. Vähemalt mina olin. Oleks päris tore, kui keegi suurem abivalmis oleks natukene toetanud.

Ja nagu Eestiski tähistatakse seda päeva oma perega, vanaemade-vanaisadega, onud-tädid ja ehk mõned lähemad sõbrad. Süüakse koos torti ja räägitakse kui kiiresti ikka lapsed kasvavad. Lapsed saavad mõned kingid ka kindlasti.

See tähistamise osa vist oleneb muidugi perekonnast ka. Mina oma kodust ei mäleta, et oleks mingit tähistamist olnud. Aga ma olen kolmas laps ka, nii et vanematel oli juba 2 korda kõik läbi tehtud. Teate küll seda, et esimesega on kõik eriline, teisega on juba natukene vähem ja kolmanda puhul on tavaline nähtus:)
Mäletan ainult oma esimesest koolipäevast kui väga ma kartsin. Kõik oli võõras ja uus. Oeh ja olin juba siis väga kehva muutustega kohaneja. Nii, et mul puuduvad mälestused, kas oli tort või polnud, ei tea kas keegi kogunes sel puhul või mitte, mul on meeles ainult kohutav hirm.

Ja ikka lõpuks kirjutasin endast, mitte Saksa traditsioonidest:)

Pilt pärit internetist
Pilt pärit internetist

Aitäh

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga