HAAG

Sõit Haagi polnud meil kodust õnneks eriti pikk. Kokku sõitsime vist umb 3h. Iti magas pool teed, koer hingeldas oma puuris terve auto õhu ära, meie Karliga rääkisime juttu ja õigepea olimegi kohal Haagis.

Holland on mulle alati tundunud selline koht, kus võiks elada järgmiseks. Ilmselt muidugi esmajoones vist selleks, et inimesed räägivad inglise keelt ilma probleemideta. See on isegi naljakas tegelikult. Meie elame Saksas täiesti piiri äärses linnas, kus eriti inglise keelt ei räägita. Sõites aga üle piiri poodi, oskavad automaatselt kõik inglise keelt. Meie kodust esimesse Hollandi poodi sõidab umb 15min.

Aga tagasi Haagi juurde. Tee peal tegin kiire googeldamise, mida seal head teha-näha oleks. Otsustasime seekord võtta hotelli toa asemel pisikese apartmenti, mis asus kohe suure pargi servas. Mõtlesin ise, et see on suurepärane lahendus. Mina eriline seikleja pole ja nii saame Itiga päeval parki minna, õhtul kui Karli ka on, lähme linna koos peale.

Kohale jõudes oli esimene veidi ebameeldiv üllatus, et linnas on igalpool tee remont või vahetatakse trammiteid ning seetõttu on väga paljud teelõigud suletud. Otsisime pimedas oma hotelli juurde pääsu päris kaua. Isegi nägime seda aga vahel oli trammitee vahetus ning ülesõit puudus. Karli jõudis seitse korda närvi minna ja kõik olemas olevad gps rakendused telefonist läbi proovida. Peale pikka edasi-tagasi sõitmist ja seiklemist olimegi imekombel kohal.

Saime kätte toa uksekaardi ning läksime teisele korrusele, üritasime tuppa nr 3 sisse saada. Karli käis mitu korda all küsimas, miks kaart ei tööta. Lõpuks tuldi alt vaatama, et miks ei tööta. Selgus, et meie tuba asub korrus kõrgemal, kus on samuti olemas tuba nr3:)

Tuppa astudes oli aknast vaade muljet avaldav. Tuba oli okei ja isegi üks imetilluke telekas oli laual olemas. Saime kohe selgeks et lubatud wifi hakib hirmsasti ning targem on raamatut lugeda, kui internetis olla. Puhkus seegi ju omamoodi.

dscf3120

dscf3153

Käisime kiire ringi poes ja tõime ühe pizza. Pizza kohas kohtasime ühte naist, kes polnud Eestist kuulnudki. Harisime siis kiirelt teda, kust tuleme ja mis keelt räägime. Karli isegi näitas kaardi pealt, kus Eesti asub. Kogu vestluse sai ilma probleemideta rääkida inglise keeles. Issand, milline õnnis tunne! On vist aru saada kogu mu jutust kui tüdinenud ma saksa keelest olen:)

Järgmine hommik ärkasime päiksetõusuga. Karli läks ära ja meie kolmekesi jäime oma pisikesest telekast multikaid vaatama. Mõtlesin, et veidi oleme toas niisama ja üks hetk lähme õue jalutama, otsime mõne mänguväljaku üles. Kuigi ilm läks järjest tuulisemaks ja vihma sadas järjest väiksemate vahedega, otsustasin siiski, et lähme õue ja jalutame kasvõi tunnikese. Nii tegimegi, vihma küll sadas vahepeal aga polnud hullu. Eks sügisel on alati see oht, et võib vihma sadada ja ilm on ideaalist kaugel. Vaatamata ilmale leidsime üles mänguväljaku ja veetsime toreda päeva.

Haagis elavad hollandlased on suured jooksjad. Saksas kohtab harva inimesi jooksmas, siin joostakse tuule, tormi ja vihmaga. Oma aknast igaljuhul näeme neid heas mõttes hulle kogu aeg. Samamoodi ei katkestatud trenni, kui hakkas sadama paduvihma ja tuul tahtis meie katuse minema viia.

Karli saabus tagasi oodatust tunnike varem nii suundusime linna peale. Kahjuks ilm jätkuvalt ei soosinud meie plaane, nii et linna otseselt näha ei saanud, kuid käisime söömas ja veetsime toreda õhtu sellegipoolest.

Järgmine päev oli väljas vihm asendunud tormiga, mis küll veidi vaibus lõuna paiku. Aga suures osas oli päev sarnane eelmisele. Kui Karli tagasi jõudis, otsustasime päev varem koju tulla. Tundus mõttetu seal pisikeses stuudio toas olla. Lisaks olid sinna ilmunud mingid lepatriinu laadsed kummalised putukad, keda ma kartsin. Käisime veel söömas, jalutasime natukene rannas. Kahjuks igasugu vaatamisväärsused ja muuseumid jäid seekord külastamata aga alati saab sinna tagasi minna. Kasvõi päeva veetma.

Linna suur osa on ka promenaad Pier, kus on terve ranna äär täis söögikohti ja turistipoode. Lisaks on randa pandud suur vaateratas, mis asub täiesti mere kohal. Vaaterattale sõitma meid ei kutsunud, kuna tormine tuul oli kohutav ja mina kardan kõrgust ka jubedalt. Söömas käisime mõlemad korrad just seal promenaadi ääres, toit oli imemaitsev mõlemas kohas. Hinnad muidugi polnud just kõige soodsamad aga kindlasti leiab linnast soodsamaid kohti, kust lihtsalt vaade pole nii ilus.

Oleme nii ära harjunud oma rahuliku, väikse Bocholtiga, et kogu see suurlinna melu tundus liig – autosid oli liiga palju nii sõitmisel kui parkimisel, suured majad üksteises kinni, kitsad tänavad, sigin-sagin igal kellaajal. Saime aru, et suurlinna inimesi meist ikka enam naljalt ei saa. Karli tegi õhtul kodus ettepaneku, et koliks Eestis maale hobuseid kasvatama. See on muidugi nali!

Vahelduseks on ütlemata mõnus kodust ära käia ja reisida. Ja hea osa on, kui suur nauding on peale seda taas koju tulla. Hakkasime juba vaikselt järgmisi reisi plaane tegema. Et ikka oleks jälle mõnus koju tulla:)

dscf3190

dscf3185

dscf3184

dscf3167

dscf3161

See on Iti tehtud pilt issist

dscf3160

Mina enamasti satun Karli telefoni piltidele, mis jõuavad minuni suure viitega. Niisiis tegin ühe selfie ka endast:)

dscf3156

dscf3175

dscf3187

dscf3147

Ja kui keegi mõtleb kuidas Bettile reis meeldis, siis ta magas seal sama hästi kui kodus. Kuna mina pole enam harjunud temaga ühes toas magama, siis see kõva norskamine ajas mind korduvalt öösel üles.

 

One thought on “HAAG

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga