Mina, meie ja fotograafia

Isadepäev ilma isata

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ühtegi isadepäeva. Ma ei tea, et me neid tähistanud oleks mingil moel. Kahjuks minu elus ei olnud isa väga pikalt. Ühest vanusest mäletan, kuidas käisin alati surnuaias sel päeval. Kui ma igapäevaselt ei mõtle sellele, et mul pole isa, siis isadepäevad on siiski veidi kurvameelsed. Räägitakse, et isadel ja tütardel olevat eriline suhe, nii nagu emadel ja poegadel. On lihtsalt kahju, et ma pole seda kogeda saanud. Pisikesena olin hästi uhke oma isa üle. Minu meelest käis ta nii ilusti riides ja oli maailma kõige toredam. Võttis mind igalepoole kaasa ja ostis salaja šokolaadi. Koju minnes oli mul nägu üleni šokolaadine aga kui ema küsis, kas issi ostsis midagi magusat, ütlesin täiesti ausa näoga EI:) Käisin isegi meeste juuksuris, sest issi ju käis ka seal. Ühesõnaga olin issi tütar.

Teist aastat on isadepäev lõpuks teistmoodi ka minu jaoks. Kuigi pean mainima, et millegipärast on need jätkuvalt veidi kurvameelsed. Eelmine aasta oli küll Karli kodus aga sel ajal käis ta Võrus koolis, mis tähendas et lahkus kodust pühapäeva õhtul ning naases reede õhtul. Ja nii mitu kuud. Veetsime küll toreda päeva koos, käisime väljas söömas ja kõik oli super aga juba õhtul saatsime issi kodust minema ning jäime Itiga kahekesi.

Sellest aastast ma ei hakka rääkimagi. Iti Krit ei saa õnneks midagi veel aru ning temal pole hullu aga meil Karliga on ülimalt kahju, et see aasta nii läheb. Ma olen tõesti kurb selle üle. Ja jälle, tundub mulle see nii ebaõiglane, et ta seal kaugel üldse olema peab.

Igal juhul ei kavatse me seda tähistamata jätta, teeme seda lihtsalt pidulikult siis kui Karli tagasi on:)

Ja otseloomulikult teeb selle mõruda päeva heaks see, et minu ema saabub juba homme siia!

 

2014-11-09 14.24.25
Eelmise aasta isadepäev

 

Head aega

 

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga