Isadepäeva öösel keerelnud mõtted

Eelmine nädal pole olnud üks kergemaid, just emotsionaalselt. Mitmed teemad on juhtunud, mis on viinud elu taaskord tõusujoonelt mõõnale. Eilne isadepäev oli meil vaatamata kõigele tore. Kuigi peame oma kolmandat isadepäeva, siis esimest korda sai Karli kodus olla meiega. Esimene aasta käis ta Võrus koolis ja eelmine aasta oli ta üldse Hispaanias. Eile saime hommikust õhtuni koos olla ja vaatamata sellele, et me midagi väga erilist teha ei saanud, ütles Karli enne magama jäämist, et tal oli tore päev:)

iti-ja-issi

Ja edasi peale muu pere uinumist sattusin mina lugema blogi postitust pisikesest poisist Vancust. Lugesin, vahepeal voolasid pisarad aga lugesin edasi.

Kas olete kunagi mõelnud, mis elu elavad sellised pered, kellel on eriline laps? Või mõelnud kui palju neid tegelikult on? Mis elavad läbi need pisikesed inimesed? Mis elavad läbi nende vanemad? Mis tunne see olla võib?

See postitus tekitas minus nii palju emotsioone, et olen lausa hädas nende siia kirja panemisega.

Kuigi ehk tänasel päeval ei oska keegi seda arvata, oli minu lasteaias käimine täiesti kohutav. Ma polnud sotsiaalne laps, kartsin kõiki ja kõike. Istusin alguses kapis ja hiljem päevade viisi aknalaual, ootasin ema. Ma ei julgenud kõva häälega rääkida isegi kui ema/isa mulle järgi tuli. Imekombel leidsin lasteaiast omale mõned sõbrannad. Nad ise tulid ja hakkasid muga suhtlema. Tõmbasid mu oma kookonist välja. Käisin alates sõimest lasteaiast ja mäletan sellest ajast ainult ühte toredat päeva. Sellest ajast on mul meeles ainult hirm, üksindus ja kurbus.
Kohati kapseldun tänaseni oma kookonisse aga see on veidi teistmoodi. Võib-olla tänasel päeval saadetaks minusugune laps teraapiasse. Jumal seda teab.

Minu õe noorem poeg, Fredi, on autistlik. Olen oma õega väga lähedane, ma ei tea kuidas inimesed saavad hakkama ilma vanema õeta. Mina ei kujutaks oma elu ettegi. Olen näinud tema elu enne Fredi diagnoosi ja kogu elu pärast seda. Ja teate mis, vaatamata sellele, et olen absoluutselt kõigi nende teemade peale mõelnud, mida ülevalpool küsisin ja ometi isegi üsna lähedalt seda ka näinud. Pean siiski tunnistama, et vist päris täpselt pole ma seda siiski mõistnud. Mäletan kõike seda – elu enne diagnoosi, diagnoosi saamine, teraapiad, lasteaia mured, lasteaia vahetust, tugiisikute vahetusi, kooli minekuga erinevad teemad, kodune elu jne jne. Tean, et see kuhu nad on jõudnud täna, ei ole neile kergelt tulnud. Väga paljud meie jaoks tavaelulised olud on nemad pidanud justkui omale välja võitlema.
Mu õde pole kunagi olnud eriline kurtja sellel teemal, ta ise ütleb nii ilusti – selle ajaga mis kulub kurtmisele, saab juba lahendusi välja mõelda. Mis ma ikka raiskan ennast kurtmisele. Minu energia on piiratud. Aga vaatamata sellele, olen ma vahel lihtsalt niii väsinud.

Fredi on olnud omamoodi aga meie jaoks on ta ikka sama kallis ja armas. Vaatamata tema omapäradele on ta alati tore olnud. Päris pisikesena oli Fredi täielik naerupall. Tema naer oli selline, mis pani kõik kõrval seisjad naerma ja ei jätnud kedagi ükskõikseks. Suuremaks saades on tema arutlused alati väga asjalikud. Inglise keel tuleb tal iseenesest. Ausalt öeldes kasutab ta tänaseks väljendeid, mida mina pean kohati tõlkest läbi laskma, sest ma ei tea mis need sõnad tähendavad.

Itil pole kahjuks vanemat õde ega venda aga see on lahe, kuidas õe poisid, Fredi ja Miko, on selle rolli natukene oma peale võtnud. Kui me nende juures külas oleme on Iti oma õnne tipus vist:)

Mind ennast pani omamoodi see kõik veidi halvasti tundma. Miks ma pean lugema võõra inimese pika postituse läbi selleks, et aru saada oma kõrval oleva inimese elu raskustest. Ehk on asi lihtsalt selles nii nagu iga olukorraga – kui ise pole seda kogenud, siis ega ikka päris 100% ei mõista seda. Umbes nii nagu kui sul lapsi pole, siis võid mõelda, mis tunne see on aga ikkagi täielikult ei tea.

Jäin lõpuks magama kui kell oli 3 öösel. Ja olin kindel, et saadame Itiga kindlasti väiksele Vancule sünnipäeva pildi. Vancu üks lemmik on mesilane Maia ja Itile meeldib hirmsasti mesilasi teha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga