Jälle minu mõtete jada

Mul oleks justkui identiteedi kriis või äkki hoopis varajane keskea kriis. Jumal seda teab.

Ma ei taha siia blogisse kirjutama tulla oma pahuraid tujutsemisi või pidevaid eneseanalüüse. Aga absoluutselt iga muu teemaline postitus, mida alustan, piirdub 2-3 lausega.  Seejärel läheb mu mõte läheb uitama ning lõpetan ikka oma eneseanalüüsiga või mingi täiesti ebaolulise teema juures. Mille tihti omakorda katkestab Iti.

Kindlasti soosib seda kõike sügis. Siin pole küll väga halb ilm väljas ja saime augustis-septembris nautida päris palju neid 30+ kraade aga sügis juba mõjub millegipärast selliselt. Hing nagu vajaks uut. Kes läheb kooli, kes alustab uue trenniga, kes vahetab töökohta. Kui aga uut ei tule, siis kipub seda olemasolevat elu-olu uue pilguga vaatama ja ehk ümber hindama.

Me oleme viimased paar nädalat Itiga kahekesi olnud. Minu jaoks see pole midagi kohutavat või hirmsat kui jääme taga kahekesi. Oleme nii palju kahekesi olnud, et see ei hirmuta. Eriti praegu, kui ta juba nii suur ja asjalik on. See kahekesi olemine on hoopis omamoodi tore. Tüdrukud omavahel. Vaheldus on päris suur igapäeva elule. Mult küsitakse tihti, et kuidas ma suudan päevast päeva, kogu aeg lapsega koos olla. Ja miks me Itit kellelegi hoida ei vii või hoopis lasteaeda ei pane. Minu jaoks on hoopis nii pidi lood, et see praegune aeg on nii nii väärtuslik. Ta ei jää pisikeseks igavesti. Kolme aastaseni kujuneb välja tema turvatunne ja suhe emaga mõjutab tervet tema edasist elu. Tahaksin väga talle anda hea vundamendi alla. Olen jõudnud väga palju aastaid seda oma elu elada ja Karliga. Minu jaoks pole hetkel mitte ükski teine tegevus või asjaolu nii olulise tähtsusega kui olla ema.

Oeh see jutt kipub ikka eneseanalüüsiks minema.

Lugesin just läbi Stig Rästa raamatu. See sobis hetkel suurepäraselt. Tekkis kohe tunne, et peaks ka minema palverännakule kunagi. Tahaks ka mõtteid selgeks saada. Hullem lugu oleks kui käiks ära selle 800km ja ei tunneks mingit muutust. Ilmselgelt hetkel ei rända ma kuhugi ja ei tea, kas minus oleks üldse seda julgust minna kuskile. Hästi põnev oleks kuulata kellegi lugusid selliselt rännakult. Just avameelseid lugusid, millel pole filtirit. Kes raamatut lugenud pole, siis soovitan lugeda.

Igaljuhul täna saabub Karli koju õhtul ja omamoodi on seegi nagu uute tuulte saabumine.
Iti tellis kingituseks õhupalli ja liblikatiivad. See polnud hetke emotsioon, vaid ta mõtles selle üle, mida sooviks ja siis ütles. Mitu päeva hiljem küsimuse peale, mis ta kingiks tahaks. Sai vastuseks  – liblikatiibu tahtsin ju. No vot. Issi võlugu nüüd tütrele kingiks liblikatiivad:)

Ilusat nädalavahetust teie!

Pildid on tehtud meie lemmik maapoe kõrvitsa festivalilt.

dscf2780

dscf2786

dscf2816

dscf2858

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga