Mina, meie ja fotograafia

Käisime lastearstil

Kui me veel Eestis elasime ja välismaal elu ülimalt põnev tundus, siis mõtlesin alati kui mõni probleem tekib, siis mis seal ikka. Küll siis lahendan selle. Reaalsuses lahendamegi koos Karliga aga kogu selle asjaajamise juures tunnen ennast nagu viimane hädavares ja vingupunn. Tahaks pigem pea liiva alla peita ja koju minna.

Kui aga asjad puudutavad Iti Kriti, siis me ei peida pead liiva alla ja ei lükka midagi edasi. Nimelt siis on Iti haigeks jäänud ja pidime minema arstile. Aga kuhu? Millise arsti juurde? Kust leida arst, kes räägib inglise keelt?

Selgituseks, et siin ei ole nii nagu Eestis, et igale ühele määratakse perearst ja siis iga hädaga saab esimeseks pöörduda tema poole. Arste on palju ja ise lähed kelle juurde soovid. Arstid asuvad enam jaolt näiteks kortermajades või mõned tavalises eramajas, mitte nagu meie harjunud oleme – haiglas, perekeskuses vms.

Itil on nohu, köha, palavik ja lisaks päris hull silmapõletik. Kui meie preili ühel hommikul ärkas nii, et silmad olid kinni kleepunud rähmast ning need lahti ei tulnud, võite arvata milline paanika teda tabas. Läksin kiirelt enda külge klammerdunud ja hüsteeriliselt nutva lapsega vannituppa veega silmi pesema. Muidugi ei lubanud ta oma nägu puututagi. Sain hädaga nii palju korda, et silmad tulid lahti. Nutt lõppes ja saabus rahu. Edasi vähe haaval sain ta silmad puhtaks.

Järgmiseks helistasime Karlile. Kiiremas korras on vaja apteeki minna ja uurida, kas on käsimüügi ravimitest midagi olemas. Olukord oli minu jaoks juba nii hull, et selliselt ei oleks saanud jätkata mitte ühtegi päeva. Selgus, et apteegist pole midagi nii pisikestele anda ja tuleb minna arstile.

Terve selle aja keris mu peas mõte – mismoodi me räägime saksa keeles, et meie lapsel on silmapõletik. Ma ei oska seda inglise keeleski korralikult vist seletada. Oma olematu saksa keele oskusega pole aimugi, kuidas seda teha. Ja oh kuidas oleks tahtnud tol hetkel Eestis olla.

Karli töö juures on üks personaliga tegelev naisterahvas, kes peaks meid aitama. Nagu kõige muu puhul, polnud ka selle probleemi puhul temast mitte mingit kasu. Pidime ise ikkagi hakkama saama.

Karli leidis arsti, kellel oli kodulehel kirjas, et suhtleb ka inglise keeles. Juhuu! Juba hakkas valgus paistma selle muretunneli lõpus. Saime aja samal päevaks kella 17.00ks. Olukord hakkas võtma positiivsemat nooti juba.

Arst asus kortermajas. Mitte üldse kaugel meie kodust. Kuni meie dokumentide ja paberitega toimetati saime oodata kokku umbes 2 tundi. Ning halleluuja! Lõpuks tuli arst, kes rääkis ilusti inglise keeles, küsis kust me pärit oleme ning vastust kuuldes, küsis täpsustuse kas Tallinnast. Rääkis kuidas ta ise alles mõned kuud tagasi külastas Tallinnat. Jäime arstiga väga rahule ja kõik järgmised korrad, mis vaja külastamegi just teda. Kahjuks on ta ainult lastearst muidugi, kui meil omal peaks midagi olema, siis ootab sama rada uuesti ees.

Kui hakati Itit läbi vaatama, siis esimeseks istus ta ilusti ja lasi ennast kuulata. Natukese aja pärast aga vajusid suunurgad alla poole ning käed juba sirutusid minu poole. Niikui arst kuulatud sai tuli suur nutt ja kohe ronis ruttu emme sülle. Õnneks ei ole mu närvid enam nii nõrgad selle nutu suhtes. Edasi pidi kontrolli jätkama suure nutuga teda kinni hoides. Arst vaatas üle kõrvad ja kurgu. Teatas, et õnneks kopsupõletikku pole. Samuti ütles, et pole mõtet silmatilku välja kirjutada, kuna nende panemine oleks ilmselt võimatu niikuinii. Välja kirjutati antibiootikumid. Sõitsime otsejoones apteeki. Sisse läks Karli üksi, meie jäime autosse ootama. Tagasi tuli ta päris üllatunud näoga ning selgus, et rohi oli tasuta.

Rohud mõjusid väga kiirelt. Juba peale paari võtmist on silmad puhtad. Kahjuks küll tõuseb öösel palavik pea 40 kraadini ja meie ööd on väga poolikult magatud aga loodetavasti saab sellegi kontrolli alla. Arst ütles, kui antibiootikumi kuur läbi aga terve pole, siis läheksime tagasi. Ja kui vaja, siis nii teemegi (aga loodame ikka, et pole vaja).

Ise arvasime, et sellest käimisest sai Iti suure šoki vist ja edasi saavad olema arsti juures käimised paras õudus. Aga üllatuseks, täna juba kuulas ta kodus meid siin ise ja vaatas kõrvad üle. Nii, et vist siis ikka kõik on okei:)

2016-04-05 17.30.33

2016-04-05 17.22.38

Aitäh

facebook-icon-logo-vector

 

 



1 thought on “Käisime lastearstil”

  • Oi, oi, halvad uudised. Loodame, et ravimid mõjuvad ja tervis paraneb. Vaja palju vedelikku tarbida ja tuju üleval hoida. Inca, maga ka päeval siis kui Iti magab – sa ei tohi ennast ära kurnata 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga