Mina, meie ja fotograafia

Kas kuskilt maalt läheb tolerantsuse piir? 

Mina pole rassist või midagi sellist. Olen seisukohal, et igal ühel meist on omad head ja vead, olenemata rassist, usust või rahvusest. Aga igal asjal on ju piir. Kas pole? Ma ei hakka siinkohal rääkima pagulastest, selle teemalist postitust ilmselt siia blogisse ei tule kunagi.

Meie oleme harjunud eestlaste üsna jõuliste arvamustega. No näiteks, kui tapad inimese ära, siis oled mõrvar ja pead vangi minema. Tundub loogiline eks. Siis siin järjest rohkem ja rohkem on tolerantsus saanud täiesti uue tähenduse. Eelmise postituse kirjutasin, kuidas mees tappis oma naise ära. Ma isegi ei tea, miks see lugu mulle nii hinge läks aga see istub siiani mõtetes. Ma ei saa aru, kuidas saab olla nii, et mees ja naine elavad koos, abielluvad, saavad lapse, igapäev mõtlevad tuleviku ning oleviku peale, arutavad mis süüa teha, mismoodi last kasvatada ja siis mingil põhjusel üks tapab teise ära. Mismoodi, saavad asjad selleni jõuda? Igaljuhul lubasin Karlile, et ma ei pussita teda kunagi kui me tülli lähme.

Lugesin selle sama teema alt erinevast kohtadest kommentaare ja silma jäi kommentaar, kus keegi naisterahvas ütleb, et mees on väga hea inimene, temale justkui vend. Naine oli ka tore ning tema ei saa aru, mis pidi juhtuma et selline lugu toimus. Edasi kommentaarid läksid kaheks aga mind hämmastasid kommentaarid, milles arvati et mehele võiks andeks anda, ikka juhtub kõigil ju vahel asju, mida hiljem kahetsed. Kas see on tolerantsuse uus tase? Kui eestlased peaks ammu nõiajahti ja arutaks, kuidas taoline inimene kätte saada ning kividega surnuks loopida tuleks, siis sakslaste seas on üsna palju neid, kes ütleks et pole hullu, ikka juhtub. Kas see tundub ainult mulle imelik?

Oh küll see maailm on ikka kirju. Ammu olen mõistnud, et kõigest siin elus ei peagi aru saama, mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Aga osa asju tunduvad ikka jube kummalised. Kõige kurvem kogu selle loo juures on, et laps jäi korraga ilma nii emast kui isast.

0609033bf49ec5c9fbe761b22bf5e661



2 thoughts on “Kas kuskilt maalt läheb tolerantsuse piir? ”

  • Kunagi ei tohi kedagi hukka mõista, kui kõiki asjaolusid ei tea või jäävad need mingil põhjusel ebaselgeks. Evelin Ilves oleks ka peaaegu “kividega surnuks loobitud” enne lahutust Toomasest. Ka siis oli teada ainult poolik tõde ja ilmselt on see poolik tänaseni.

    • Eks kindlasti tuleb mõista asju aga vaatamata kõigele usun, et presidendi prouana oleks võinud Evelin Ilves lahendada probeemi tunduvalt väärikamalt (näiteks lihtsalt lahutades) ning keegi poleks teda soovinudki nö kividega loopida.
      Mis aga sellesse loosse puutub, siis ma ei näe ühtegi õigustust teist inimest tappa, veel vähem oma abikaasat ja laste ema. Muidugi on lugudel kaks poolt aga teise inimese mõrvamine pole minu jaoks küll asi, millesse võiks olla suhtumine – kõigil juhtub asju mida nad kahetsevad, anname andeks. Selleks, et andeks anda peaks ikka kuulma, mis see teine pool loost on ning seda peaks see meesterahvas siis rääkima, mitte peidus olema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga