Mina, meie ja fotograafia

Kas sa üksi ei tunne ennast?

Just seda küsimust saan ma ikka ja jälle. Vahel ajab see mind närvi, vahel lasen ühest kõvast sisse ning teisest välja, jättes sootuks vastamata aga üldiselt tundub see küsimus mulle selline, mille vastust enamus teavad. Milleks küsida midagi, mille vastsust tead?

Muidugi on päevi kui tunnen ennast kohutavalt üksi, masendunult ja õnnetult. Igatsen oma sõpru, tahan külla minna emale ja tahaksin näha sõbrannade lapsi kasvamas. Aga kuna praegusel ajal pole eriti suur probleem kellelegi helistada, siis üldiselt on tegelikult nad kõik vaid telefoni kõne kaugusel. Ja tagasi mõeldes, siis tundsin ennast ka Eestis vahel kohutavalt üksi. Karli pidi käima töö reisidel, emal olid pikad tööpäevad ja sõpradel omad elud. Ometi ei küsinud keegi siis, kas ma ennast üksi ei tunne. Tundsin.
Samas käib siin meil külalisi kindlasti tihemini kui kunagi varem. Veedame oma sõpradega järjest mitu päeva koos kui varasemalt oli aega vaid mõne tunniseks külas käiguks paar korda aastas. Ja muidugi on meil ju siin jälle uued sõbrad tekkinud. Nii, et sellele küsimusele ongi vastus vist nagu igal teisel inimesel – jah, on päevi kus ma tunnen ennast üksi aga selline on kodune lapsega elu, ükskõik kas elad Eestis, Saksamaal või Aafrikas. Ma usun, et absoluutselt iga inimene tunneb ennast kohati üksi. See ongi normaalne tunne, mida tunda.

Minu jaoks on üksi olemine okei. See ehk ei tundu nii aga tegelikult mulle meeldib olla omaette, tihti naudin täielikku vaikust ning kui suhtlus muutub liiga tihedaks, siis see on kurnav ja väsitav. Näiteks oli minu eelmine töökoht selline, kus töötasin igapäevaselt üksi. Olin üksi kontoris ja toimetasin üksi. 95% suhtlusest oli läbi skype, e-posti või facebooki. Ainukene aeg, mil kollektiivi igatsesin olid tähtpäevad. Muidugi käisin tihti lõunal erinevate inimestega ja sain sellega oma sotsiaalsuse rahuldatud.

Aga selle selle paari aastaga, mis ma ei ole olnud enam ühiskondlikult aktiivne, olen õppinud ennast tundma. Olen ikka mõelnud, et tänu Itile olen äkki selgeks saanud, mida oma elust tahan, milline olen ja teinud rahu väga paljude pooltega endas. Ma ei suru ennast enam ühiskondlikult aktsepteeritavatesse “raamidesse” nagu varasemalt ning alati sinna mitte mahtumise korral mõtlesin kui ebaõnnestunud inimene olen.

Ju mul oli vaja lisaks veel 1,5a kodus olemisele siia, Saksamaale, tulla et saaksin endas selgusele. Elu toob meile ette õppetunnid, mis ei pruugi alati olla esialgu meeldivad aga neist tasub siiski võtta maksimum. Ja just seda olengi teinud. Varsti saab aasta täis siin olemisest ja olen lausa hämmelduses kui palju ma olen muutunud, sisemiselt. See aeg oleks veidi nagu kolm aastat kestev teraapia:)

DSCF8206

 

Aitäh

facebook-icon-logo-vector



2 thoughts on “Kas sa üksi ei tunne ennast?”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga