Mina, meie ja fotograafia

Kehvad tunded

Mõni päev on mul selline, kus tunnen süümepiinu kõige pärast. Isegi kui ei peaks, ikka tunnen. Ja täna on see päev.

Sees on kuidagi kehva tunne kõige pärast, enamus muidugi pole üldse asja eest.

Eile öösel kell 4 ärkasime selle peale, et Iti Krit hakkas läbi une oksele. Vaesekene ei saanud isegi midagi aru, meie unesegaselt reageerisime sellele, kuigi vaatasime isegi üksteisele arusaamatute nägudega otsa. Vahetasime lina voodis ning proovisime uuesti uinuga. Kohe peale uinumist kordus kõik. Kolisime külalistetoa voodisse, kus kordus taas kõik. Kokku kordus oksendamist 6 korda. Püüdsin terve päev mõelda, mis selle võis tingida aga ei mõelnudki midagi välja. Juba eile oli mul kehva tunne sellepärast. Nii ka täna. Eks lapsed ikka saavad viiruseid aga see oli kuidagi hirmsam kui köha või nohu.

Need sõbrapäeva pildid oleks võinud tulla paremad. Olen ise süüdi, et oma kaamerat piisavalt ei tunne veel. Oleks seaded veidi teised olnud, oleks pildid tulnud tunduvalt paremad. Jälle arenemiskoht mulle!

Pea iga nädal on keegi, kes küsib kas Iti Krit käib lasteaias ning vastuse “EI” peale peale suured silmad teeb. Minu arvamus on, et kui on võimalik lapsega kodus olla, siis milleks ta peaks sinna lasteaeda minema.  Sotsiaalsust pole talle veel igapäevaselt vaja. Ta jõuab terve elu ilma minuta igal pool olla oma sõpradega. Isegi pereõde ütles, kui kuulis, et Iti läheb võib-olla alles 4a lasteaeda – õnnelik lapsepõlv. Aga kõigi nende küsijate pärast hakkan juba ennast halvasti tundma. Kuigi tean, et ei peaks.

Paljud need süümepiinad on mul seotud Itiga aga ma ei taha tema tegemisi siin analüüsida ja las need jäävad minu enda teada.

Õues sajab juba teist päeva vihma ja on jube suur tuul. Nii istumegi siin toas ja püüame omale tegevust leida. Ilmselt on oma osa ka sellel, miks niimoodi üle mõtlen:)

 

Blogi postituse lõpp_3

 



2 thoughts on “Kehvad tunded”

  • Pea püsti, armas! Mina olen sinuga samal meelel lasteaia kohalt. Jah, lasteaed pakub lapsele kindlasti palju, aga sama palju pakub ka emaga koos olemine. Sotsiaalsus on üks asi, aga turvatunne teine. Muidugi ma ei hakka väitma, et pisikeselt lasteaeda pandud lastel puudub turvatunne, aga see on üldiselt selline pikem ja laiem teema. Ühesõnaga ei näe ma midagi halba lapsega kodus olemises.

    Mis puutub piltidesse, siis kuigi rahulolu on mõnus tunne ja teeb uhkeks, siis tihtipeale on vaja ka seda vastupidist tunnet. Mis muu tiivustaks sind rohkem mõtlema sellele mis teadmistest jääb vajaka ja mida võiks parandada? Nii et kuigi esialgu sööb natukene seest, siis hiljem aitab jälle edasi liikuda 🙂

    • Aitäh sulle toetava kommentaari eest! Seda on tõesti hea kuulda:)

      Just, olen täiesti nõus sinuga. Kui mul poleks valida, käiks muidugi mu laps lasteaias. Aga kui ma saan valida, siis mu valik on veel praegu, et ta on kodune. Ma ei krtiseeri samamoodi kedagi, igaühe oma valik vastavalt oma vajadustele.

      Oh ja piltide asi on ka muidugi tõsi. Peale selle postituse kirjutamist istusin ja õppisin oma kaamerat tund aega tundma. Ega ma seda poleks ju teinud, kui pildid poleks sellised tulnud:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga