Kingid, kingid, kingid

Üks armas blogija korraldas see aasta blogijate jõulukinkide tegemise. Otsustasin ka osa võtta. Tutvusin oma saadud nimega ning vaikselt kahetsesin osavõtmist. Mida rohkem süvenesin, seda vähem ideid kingiks oli. Kui tavapäraselt oleksin läinud kommide-küpsiste suunda, siis seekord ei saanud seda ka kasutada, kuna tegu on kaalulangetava, sportliku ja ülitervisliku inimesega. Kaalusin isegi lihtsalt puuvilja korvi saatmist mingi kulleriga. Igaljuhul sain kingi ikkagi ostetud juba novembri lõpus, mõtlesin posti panna detsembris nii, et see jõuaks ilusti jõuluks kohale.
Siin on samuti pakiautomaadid olemas. Maksan interneti teel, täidan nö paberid – kes kellele saadab ja kuhu. Paki võib viia kas postkontorisse või automaati. Meie eelistame automaati, sest postkontor pannakse kell 18.00 kinni aga automaati saab igal ajal. Niisiis viisin paki rõõmsalt automaati. Ise olin rahul, et jõuabki ehk 23-24.dets kohale. Aga nagu ikka, ei lähe millegipärast mul midagi nii lihtsalt. Paar päeva hiljem kirjutas üks sõbralik sakslane, et oli oma pakki postitamas ning kui uks avanes, oli seal minu pakk ees. Ehk millegipärast polnud automaat seda ära registreerinud ning nii see seal vedeles. Karli tõi paki ära tolle naisterahva käest ja viis uuesti automaati. Ma tõesti loodan, et see jõuab nüüd ilusti kohale. Kahjuks muidugi tunduvalt hiljem kui olin seda plaaninud. Oleksin võinud selle kohe novembris posti panna.
Olin üsna kindel, et mulle ei saada keegi pakki. Kui vaadatakse, et peab Eestist välja saata, siis ei viitsita jamada. Aga nii see polnud. Minu üllatus, kingitus saabus 12.detsember Austraaliast. Tegin lühikese Facebooki postituse ka. Selle tõi postiljon hommikul kella 8-9 vahel, nagu alati meile pakid tulevad. Ma enam ei mäleta miks aga olin öö peaaegu magamata ning kui pakk saabus, siis alles magasime Itiga õndsat und. Võtsin paki vastu, ise mõeldes – ma pole midagi ju tellinud. Vaatasin pakile peale – Austraalia. Misasja ma Austraaliast tellisin? Äkki Karli tellis? Ei, minu nimi on peal. Ja sellise mõtte jadaga panin paki käest ära ning jalutasin tagasi voodisse. Ärkasime koos Itiga, tulime alla, sõime ja siis meenus mulle pakk. See võis olla tunnike hiljem. Ja alles siis sain aru – see on mu jõulukink! Issand kui elevile ma läksin:) Minu kingi saatja oli Sirli. Suur suur aitäh sulle!:)

Meil pidi teiste eestlastega siin olema jõuluistumine. Etteruttavalt ütlen, et see jäi ära, kuna teistel jäid lapsed haigeks. Aga need kingid otsisin internetist ning tellisin. Muidugi saabusid need päev hiljem kui neid vaja oleks läinud. Saan need ilusti siiski nüüd kinkida aga ikkagi, oleks kõik plaanipäraselt läinud, siis ju poleks saanud.

Itile kingi mõtlemine oli see aasta omaette teadus. Pikka aega ei suutnud otsustada, mis ta tahta võiks. Läksime rõõmsalt üks päev kõik koos mänguasjapoodi ja jälgisime, millega ta sealt mängib. Ise olin piilunud Sylvanian Families majasid ja jäneste pere. Tahtsingi muuhulgas ka neid Itile näidata, kas tekitavad mingit emotsiooni. Poes polnud minu vaadatud jäneste pere peale mitte mingit reaktsiooni, see jättis pigem täiesti külmaks teda. Päris pikalt mängis trummi, mingi poniga kes laulis kui nuppu vajutad, vaatas üht-teist ja kolmandat. Aga kui küsisin, kas sa tahaksid omale seda saada? Vastas nagu alati – ei, pole vaja emme. Ma ei taha neid koju.
Ja siis saabus Starwarsi lett. Me pole Karliga kumbki ühtegi Starwarsi filmi näinud. Mina ei tea neid tegelasi isegi. Ja meie väike preili, seisis seal leti ees ja mängis kõigega. Ma tõesti pooldan seda, et ei pea olema ainult roosavahuline maailm kui on tüdruk, vaid laps võiks mängida selliseid mänge, mis talle meeldivad ja mis teda rõõmsaks teevad. Aga ma ei osanud isegi midagi eelistada nendest asjadest. Tema lemmikut 130eurost mingit minu pikkust robotit ma lihtsalt keeldun ostmast.
Olime poest tulles veel nõutumad kui sinna minnes.

Karli mängis Eestis hokit ja tahaks siingi mängida aga kahjuks pole võimalusi selliseid. Kuna järgmine aasta on Hoki Maailma Meistrivõistlused, mille mängud toimuvad Kölnis ja Pariisis, siis mingil hetkel tahtsin hirmsasti talle pileteid finaali mängule osta. Lõpuks kui jõudsin nende piletiteni, siis polnud eraldi mängudele enam pileteid ja muud variandid maksavad nii palju, et…ma arvan, et see poleks Karlile tore kink enam, vaid ta küsiks kas mul on kõik okei, et nii palju kulutasin sellisele asjale.

Selliseid lugusid on minul igaljuhul pidevalt. Mulle meeldib jubedalt kinke teha aga millegipärast olen ma täiesti lootusetult kohutav selles.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga