Kui juhtub midagi mõistuse vastast

Me oleme Karliga tänaseks koos olnud üle 6 aasta ja mitte kordagi pole matustel käinud. Enamuse sellest ajast oleme ju olnud Eestis, alles viimase aasta eemal. Ja praegu tellin kolmandat matuse kimpu, mis viiakse meie eest kohale, kuna me ise ei saa minna.

Igal korral tunnen ma ennast ülimalt kehvasti, et me ei ole kohal. Meid nagu ei huvitaks. Ma ei taha elus sees jätta muljet, et meid ei huvita. Meid huvitab! Me hoolime väga ja see kõik läheb meile korda rohkem kui keegi arvata oskaks. Ma tahaks olla toeks ja eks omal moel proovime ollagi aga füüsiliselt kohal kahjuks ei ole. Oh see kriibib hinge vastikult.
Kuigi ma tean, et kui kaotad lähedase, siis need kellelt toetust soovid, nendelt sa seda oma leinas ka palud, olenemata kaugusest. Kuna mina olen kaotanud isa üsna ammu juba, siis lein ei ole mulle võõras tunne. Muidugi tänasel päeval vaatan asju veidi teise nurga alt. Näiteks kui Karli ja Iti mängivad suure hooga koos, siis mõnikord mõtlen, et huvitav mis tunne on, kui on isa. Kui mul oleks praegu täiskasvanuna isa. Kahjuks olen sellest tundest ilma jäänud aga ju pidi minu elu siis seda pidi minema.

Praegu taas matusekipu tellides, olen ise väga “ära”. Kuna suri noor inimene, siis see lihtsalt on väga mõistuse vastane. See ei peaks nii käima, et vanemad matavad oma noori lapsi.

Kallistega oma kalleid vahel natukene kõvemini ja kauem, ärge jätke ütlemata ilusaid sõnu. Õhtul magama minnes ilmselt ei kahetse keegi hästi öeldud sõnu, vaid pigem kõike negatiivset.

 

801ca2ebdbb57199a81d241aff2328b8

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga