Mina, meie ja fotograafia

Kuidas toimub pildistamine autistliku lapsega?

Kui ma hakkasin oma praktika asju ajama oli üks suur küsimus, milleks sellisel alal praktikat vaja on? Kui on oskused olemas pildistamiseks, siis hakka aga peale, milleks sulle praktikat või koolitusi sellel teemal? Ja need küsimused tegelikult polegi otseselt rumalad küsimused, sest kui inimestel puudub kokkupuude teemaga, siis see ongi kõik nö võõras maa.

Kujutage ette olukorda, kus lähed lapsega poodi. Täiesti tavaline päev on olnud, tuleb lihtsalt minna süüa ostma koju nagu absoluutselt kõigil inimestel. Jõuate võtta ära oma leiva-saia ja veel paar asja kui kõlarist algab kõva heliga üle poe mõni reklaam. See kõlab valjemalt kui muu müra. Laps katab kõrvad kätega aga reklaam ei lõppe ja tahaks minema joosta aga kes söögid ostab? Eile said kõik asjad ju kodust otsa. Lapsel aga jookseb aju kokku ja käes on hirmutav tantrum (raevuhoog, kisa, nutu, pikali viskamisega, temaga kontakti saamata jne). Mis näoga möödujad seda vaataks? Tavaliselt on see halb laps, kes kisab keset poodi maas, ema ei oska ennast kehtestada, ilmselgelt pole last kasvatatud korralikult? Reaalselt on see väike inimene autistlik laps, kellel on ülitundlik kuulmine. Kelle kõrvadele teeb kõvem heli nii kõva valu, et ta suuda seda välja kannatada. Ema ei osanud oodata, et poes seekord pannakse reklaami ajaks heli nii kõvasti.  Ta ei karju jonnist, vaid see väike vaeseke jooksis kokku, ta ei oska endaga midagi muud peale hakata ja vajab nö restarti. Et see postitus ei veniks kilomeetriseks, siis pikemalt autismi kohta saab lugeda Autismikooli lehelt.

Aga kas te kujutate ette kui absoluutselt iga käimine võib tähendada, seda et su lapsel tuleb selline hoog peale? Autistlikel lastel jookseb nö aju kokku ja see pikali viskamine, kisa, nutu ja karjumisega ei ole niisama jonn (nagu paljudele meeldib mõelda), vaid see on restart. Nende aju saab äkki nii üle koormatud, et on vaja korra ennast välja lülitada. Ja selle ülekoormuse võib tekitada iga uus olukord või isegi näiteks heli. Ma täiesti mõistan, et selliste perede jaoks ei ole esma oluline perega pildistama minemine. Mis saab kui lapsel tuleb seal restart ja tal võtabki tund aega, et sellest välja tulla? Äkki võtab veel rohkem, mis siis saab? Aga see ongi põhjus, miks on oluline fotograafina mõista olukorda, õppida ning praktiseerida. Kuidas ma muidu tean, mismoodi on parim viis käitumiseks?

Minu sessioonid on küll välja kuulutatud 1h aga reaalselt ei vaata ma otseselt kella. Tava lastega on samamoodi tihti, et neil võtab aega see kohanemine. Ja ma tahan, et pildistades oleks kõigil mugav. Osadega on näha, et laps on kohe alguses väga koostöö aldis, kuid väsib peale poolt tundi, samas teisel võtab veidi kauem ning sessioon võib venida pooltundi pikemaks. Varun alati omale veidi ekstra aega.
Autistlike lastega perede puhul, küsin alati ette, kas on eripärasid millega peaksin arvestama? Näiteks kui laps on tundlik lõhnade suhtes, pole mingi probleem tulla pildistama nii, et ma ei lase endale ühtegi parfüümi peale. Või kui lapsel on ruumi tajumiseks vaja kohaneda ning pildistamine on siseruumis, siis see on okei, et kõige esimeseks saab laps oma aja, et katsuda üle seinad, põrandad ning natukene ehk vaadata seal ringi. Minu jaoks on kõik see okei ja ma ei kiirusta kunagi perekonda tagant, kuna aeg hakkab täis tiksuma. Minu soov on, et just lapsel oleks võimalikult mugav. Ma olen täiesti valmis minema kliendi koju kui just see on lapsele kõige parem koht. Kui lapsel on mugav, siis on ka vanemad rahulikud ning kõigil on hea olla. See omakorda peegeldub kõik piltidelt tagasi. Mida julgemalt vanemad teada annavad eripäradest, seda rohkem saan mina nendega arvestada ja toetada omalt poolt protsessi rahulikku kulgemist.
Ma tahaks, et pildistamise sessioonist minu juures ei jääks hiljem pilte vaadates mälestust, et see oli üks kohutav ettevõtmine ja kunagi enam ei taheta midagi sellist uuesti kogeda. See võiks olla pigem mõnus perega veedetud aeg. Ükskõik kui raske kogu igapäeva elu on, siis see võiks olla üks toredatest mälestustest.

Aga mis siis saab kui siiski pildistama saabudes on midagi ärevust tekitavat ja saabubki tantrum? Siis on minu jaoks lahendus selline, et vanem ise tunneb oma last kõige paremini ning mina lähen veidi eemale, et vanem saaks sellega tegeleda. Kui kuidagi saan rahunemisele kaasa aidata, siis muidugi aitan. Kui ikkagi on näha, et laps ei rahune ning sellest pildistamisest ei tule seekord midagi välja, siis lepime uue aja kokku ning proovime uuesti. Ka see on okei, sellised olukorrad võivad tulla.

Autistlikele inimestele on rutiin ja plaanidest ette teadmine väga oluline. Paljudel lastel on päevakava ette joonistatud. Pildistamine võib tunduda veidi segane tegevus. Mina isegi tunnen ennast kaamera ees ebamugavalt ja veidi kohmetult – kuhu ma käed panen? Mida ma tegema pean? Kui on vaja, siis võin valmistada ette nimekirja piltidest, mida me teeme – 1. ema, isa ja laps istuvad 2. ema ja laps istuvad 3. isa ja laps istuvad jne jne. Või isegi kogu sessiooni võime kirjutada lahti, algusest lõpuni – 1. saabumine 2. tutvumine fotograafiga 3. vaatame pildistamise koha üle jne.

Igaljuhul tahaks ma julgustada autistlike lastega peresid pildistama tulema. Praegu olen Ivica Mägi Autismikoolis praktikal kuni märtsi lõpuni ja sellel ajal on sessiooni hind kõigest 15eur. Peale praktikat olen samamoodi olemas ja jätkan enda täiendamist, lihtsalt hind muutub.

Kuigi olen puutunud kokku autistlike lastega, siis pean oluliseks ennast täiendada ka teoorias. Olen tänaseks läbinud tugiisiku  kolme päevase koolituse ning minu praktika juhendaja on Ivica ise, nii et minu arengule on ta olemas alati parima nõuga.

Kui Sa tunned, et oleksid valmis andma mulle võimaluse ning sooviksid tulla pildistama, siis kirjuta mulle inca@autismikool.ee

 

 

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga