Vahelduseks paljudele pildi postitustele kirjutan natukene.

Alates Saksamaale kolimisest oli mul kogu aeg suur igatsus kõigi järgi. Negatiivne pool ununes ning mõttes oli ainult hea ja positiivne. Nüüd kui olime kõigest nädala Eestis tuli kogu see negatiivne pool meelde ja miks ma nii väga ihkasin minema, kuskile kaugele. Eks suurt rolli mängib ka see, et maja kus me elasime/elame on vana ja remont on alles pooleli. Soojapidavus on ülimalt väike või õigemini seda praktiliselt polegi. Esimesed 3 päeva polnud meil näiteks sooja vett, kuna see oli jääs. Hommikul niikui ärkasime tegime kaminasse tule, sest ööga oli jõudnud terve elamine väga jahedaks minna. Õnneks muidugi kamin tõi kiirelt sooja sisse uuesti. Iti magas meie voodis ja täiesti kummagi kaisus, et oleks soe. Kööki me ei jõudnudki valmis ehitada, nii ei saanud kodus süüa teha normaalselt. Selle nädala jooksul ilmselt poleks seda niikuinii teinud aga elada seal oli ikka kohutavalt masendav. Kuna sama õue peal elab mu ema, siis oli üks pidev parkimise probleem. Isegi selle nädala jooksul jõudis olla olukord, kus saabusime koju ja meil polnudki kuskile oma autot parkida.

Muidugi igatsesin veidi ka lund. Aga kui kõik 7 päeva sadas lund tekkis juba ahastus, kas kunagi see otsa ei saa. Iga hommik algas lume alt auto kaevamisega ning lõppes lume lükkamisega. Sõita oli jube libe, mis tõttu avariisid oli kohutavalt palju. Tegin küll õues veidi pilte aga varbad jäätusid sellel ajal, sõrmed muutusid tundetuks ja pigem tahtsin kiirelt tuppa sooja joosta minema. Ei märganud enam seda lume ilu ja valgust, mida muidu kõigi teiste piltidel imetlen.

Sõpru ja perekonda oligi nii nii tore näha! Kuigi pole kedagi pool aastat näinud, oli kõigiga juttu rohkem kui veel. Muidugi ega suuri uudiseid otseselt polnud, sest suhtleme kõigiga ju tegelikult päris tihedalt. Osade sõpradega ei jõudnudki kokku saada, sellest oli veidi kahju aga eks siis järgmine kord.

Ja just nende positiivsete tunnete pärast tulin taaskord lennuki peale raske südamega. Lennuk tõusis õhku ja mina valasin paar pisarat selle saatel. Oeh kuidas ma igatsen oma inimesi!

Kui jõudsime Saksamaale ja astusime lennukist välja tuli ülimalt mõnus kodune tunne. Kodu uksest sisse astudes sain aru kui suur koduigatsus mul tegelikult oli. Ma ei saa öelda, et oleksin ülemäära palju igatsenud saksa keelt või konkreetselt just Saksamaad. Aga mulle meeldib siin. Siin kus ei saja lund, kus ei ole -20 kraadi õues, siin kus politsei ei mõõda iga nurga taga kiirust, et trahve teha igal võimalikul hetkel, siin kus inimesed on sõbralikud ja naeratavad, siin kus meie maja on meie kodu.

Nüüd mõistan, millest kõik võõrsil elavad inimesed räägivad. Kui nad on Eestist ära on igatsus sinna aga samas kui seal olla, siis tekib tunne, et tahaks tagasi oma teise koju. Enam justkui ei kuulu, ei ühte ega teie kohta. Minu jaoks kokkuvõttes paneb asja paika see kus on minu pisike pere Karli ja Itiga, seal on minu kodu.

 

DSCF4858

2016-01-09 00.43.18

 

Head aega

facebook-icon-logo-vector

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga