Mina, meie ja fotograafia

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad

Me praeguse elukoha aknast on näha, kuidas lennukid lendavad. Mul on üks sõbranna, kes kunagi armastas käia lennujaama juures vaatamas, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad. Ta lihtsalt istus seal ja jälgis neid. Unistas kõigest, mis on tulemas ja kuidas midagi hakkab olema. Omamoodi nagu mediteerimine.

Üks õhtu panin Itit magama ja olles ka voodis pikali vaatasin jälle aknast paistvaid lennukeid. Ja mul tuli nii selgelt meelde see tunne, kui me siit Eestist läksime tagasi koju Saksa. Need siin käimised olid alati ühtepidi toredad aga väga väsitavad ja mul tuli alati koduigatsus peale. Viimane päev pakkisime oma asjad, ostsime mis tahtsime veel kaasa, tihti saatsime omale pakiga pooled asjad ja siis oli sõit lennujaama. Mu hing oli täiesti kaheks, mul oli nii kahju minna nende inimeste juurest ära aga samas tahtsin hirmsasti koju. Kui lennud läksid õhtul hiljem, siis jõudsime koju öösel. Iti oli autos magama jäänud juba. Viisin ta süles voodisse. Mingi kord tegi ta korra silmad lahti, tõusis istuli ja vaatas ringi. Siis naeratas suuresti ja ütles:”Me olemegi lõpuks kodus jälle” ja jäi õndsa näoga uuesti magama. Majja sisse astudes ma alati korra jäin seisma, nuusutasin seda oma kodu lõhna. See oli super tunne jõuda koju.

Mulle meeldib, kuidas vaadates mõnda asja, tundes lõhnasid, kuulates muusikat läheb mõte rändama. Sellest samast lennuki vaatamisest tuli mul nii palju emotsioone ja mälestusi. Me oleme nüüd tagasi olnud pool aastat. See aeg tundub pikemana kui reaalselt on. Mul on jätkuvalt hing kaheks, üks osa igatseb seda kodu – just SELLE kodu lõhna, neid naabreid, seda aeda, seda olemist seal. Teine pool minust on õnnelik siin. Mul on ka meeles kõik see ahastuse tunne, mis mul oli sellest, et ma ei saanud midagi teha. Ma jumaldan seda, et ma saan siin seada omale eesmärke ja nende poole liikuda, mu elu liigub, areneb. Karli töö seal ei vastanud kohe üldse mitte nendele ootustele, mis algselt oli. Nii ei saa öelda, et seal oleks ainult hästi olnud kõik või me oleks seal olnud õnnelikumad kui siin.

 

 

Praegune elu on meil Tallinnas. See on küll jube mugav, et kõik on siin samas 10-15min sõita aga ma igatsen vaikust ja rahu, sellist hetke kus ei sõida autod, et midagi ei toimuks. Ma ei taha, et poed oleks öösel lahti, ma eelistan, et ka pühapäeval oleks need kinni. Muidugi pole mul mõtet võrrelda Eesti pealinna Tallinnat ja Saksa väikelinna Bocholtit omavahel, see oleks ebaõiglane. Aga selle olen selgeks saanud, et ma ei ole suurlinna tüdruk, mind ahistab see kõik. Karli ikka arvab jätkuvalt, et me võiks maale kolida ja hakata lambaid kasvatama aga ma nii maa tüdruk ka pole:)

Mis siis tulevik toob meile? Ausalt öeldes ei teagi. Minul on selgem nägemus oma tööst. Praegusel hetkel olen veel märtsi lõpuni praktikal, siis käin ühe koolituse läbi ja seejärel ilmselt ongi aeg nii kaugel, et hakkan suuremalt pildistama ja muid töid tegema. Lisaks pildistamisele teen veidi ka graafilist disaini.
Kodu mõttes ei ole meil kummalgi Karliga aimugi, milllal midagi saab. Praegu püsime siin korteris, Tallinnas, aga mitte igaveseks. Hiljemalt 2019 sügiseks kolime minema. Kuhu? Eks see siis paistab:)

 

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga