Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Ja olemegi tagasi Eestis! Kogu see kolimise virr-varr on olnud nii kohutavalt kiire ja intensiivne, et vaevalt üksikud korrad olen saanud arvuti taha. Eile pakkisime veel viimased kastid lahti ja nüüd tuleks vaadata, kuhu osa sellest kraamist panna.

Arvasin kogu aeg, et lahistan Saksas nutta kui oleme viimaseid tunde, minuteid oma kodus. Kuigi sellel majal olid suured miinused meie jaoks, siis vaatamata kõigele oli sellest majast saanud meie kodu. Kahe aastaga jõudsime seal elada üle kõike. Õppisime armastama oma kodu ja sättisime asju oma käe järgi. Püüdsin küll endale igal sammul meelde tuletada, et me ei jää sinna igaveseks. Aga eks ikka kujundasime seda kõike nii, et meil oleks hea elada. Nii sündiski kodu, mille pidime raske südamega maha jätma koos selle turvalise eluga, mis seal oli tekkinud. Üllatuseks endale ei lahistanud ma nutta. Olen lihtsalt tänulik elule, et me just sellises mõnusas kodus saime oma Saksamaa aja elada. Panin ukse kinni, jätsin hüvasti ja soovisin, et järgmised elanikud oleks tema vastu sama head.

On olemas inimesed, kes armastavad spontaansust ja on inimesed, kes armastavad plaane. Veel on terve hulk inimesi, kes ei ole üks ega teine äärmus. Aga mina kohe kindlasti olen pigem äärmuslik plaani armastaja. Ja kuna Eestisse tagasi tulek on minul päris suur teadmatus tuleviku ees, siis jõudsin siia “süda saapa sääres” ja hirm, mis saama hakkab oli kohutav. Ühtepidi tundus, et siin on hea ja teistpidi olin täiesti paanikas, mis minust saab. Õnneks on mu ümber inimesi, kes kõik rahustasid, toetasid ja olid lihtsalt olemas igal sammul mu jaoks. Nii olengi tänases päevas, kus on sündimas vaikselt uued vaated tulevikku, pisikesed plaanid, mida hakata teoks tegema ja elu ei tundugi nii hull enam, vaikselt paistab see päiksekiir mulle seal tunneli lõppus (loe: plaan tulevikuks).

 

Mõned pildid veel viimasel päeval enne ära tulekut:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga