Meie elu siin

Ei saaks öelda, et kõik need juhtumid, mis mind/meid siin tabavad oleks otseselt seotud Saksamaaga aga Eestis selliseid probleeme polnud. Nii ikka olen vaikselt oma peas alati süüdistanud siin olemist. Keegi või miski peab ju süüdi olema:)

Laupäeva hommikul tahtis mu telefon tarkvara uuendust teha. Ma isegi ei tea, miks automaatselt “jah” vajutasin. Eelmine kord kui tarkvara uuendus oli, siis küsisin Karlilt kas ta teab sellest midagi. Muidugi teadis ja soovitas oodata sellega. Jätsingi tegemata, elasin siiani oma IOS7 süsteemil ning olin ülimalt rahul. Muudkui käisin ja kiitsin oma iphone-i. Olen eelnevalt android telefone kasutanud ja pigem olnud skeptiline Apple toodete suhtes. Aga tagasi siis laupäeva juurde minnes. Tarkvara uuendas ennast ja kui oli seda juba 3h teinud, tundus see mulle juba siis veidi imelik. Kuna aga läksime kodust ära, siis ei olnud aega süveneda sellesse. Jätsin lihtsalt telefoni koju. Pühapäeva hommikul oli selge, et tõesti see pole okei. Ette tuli kiri – swipe to upgrade, mille peale pidin sisestama koodi ning telefon juskui hakkas uuendust laadima aga juba minuti pärast tuli uuesti kiri – swipe to upgrade. Ja nii see oligi lõputu ring. Välja ei saanud lülitada telefoni, lubas ainult restarti teha, mis ei muutnud midagi. Oh ma olin pettunud oma telefonis ja niiiii niiiii kuri kõige peale, just eriti enda. Miks ma siis seekord pidin seda tarkvara uuendama üldse hakkama.
Üldiselt ei tee ma Facebooki emotsioonide ajel postitusi, seekord arvasin, jumal teab miks, teisiti. Muidugi tulid sinna kommentaarid, millest mina lugesin ainult välja kuidas teistel on kõik suurepärane ning ise olen rumal. Õhtuks kustutasin oma postituse ära, sest ei saanud isegi enam aru, mis ma sellega üldse tahtsin öelda või saavutada:)

Minu jaoks ainukene lahendus tundus olevat viia telefon Apple esindusse ning lasta nendel mõelda, mis edasi saab. Kujutasin juba ette oma nukrat elu ilma telefonita. Ma käin jooksmas endomondo kaardiga, kuna ümbrus on jätkuvalt võõras. Jalutamasgi tihti käime Itiga samamoodi. Ühesõnaga, minu pool elu sõltub hetkel sellest telefonist.
Kuulates mõnda aega minu kurja ja kurba halamist, istus Karli arvuti taha, uuris midagi arvutist ja midagi telefonist. Tegi üht-teist ja kolmandat ning tunni pärast mu telefon töötas, kusjuures uue tarkvaraga. Nagu võlur – tegi simsamabim ja telefon oli korras:) Oh issand kui õnnelik ma olin!:)

Pühapäev möödus meil peamiselt minu telefoniga tegelemise tähe all, mitte koristamise nagu oleks pidanud. Esmaspäeval ärgates selgus, et millegipärast ei lähe tööle Viasat. Hakkasin juba kaaluma metsa kolimist ning tehnikast loobumist, mitte miski ei taha muga koostööd teha. Siiski otsustasin Karlile helistada aga oh imet! Minu telefon oli kaotanud ära viimased numbrid ning mul polnud oma abikaasa numbrit enam. Itil oli muidugi unistuste hommik, ta sai vaadata teleka youtube-st kassi videosid. Niikui mul õnnestus lõpuks saada Karli number, hakkas ka Viasat tööle iseenesest.

Otsustasin, et võtan hommiku poole rahulikult. Jõin kohvi, võimlesin õues ja sisestasin endale, et tegelikult on kõik okei ja meie tehnika ei vihka mind:) Iti seevastu aga ei istunud eriti rahulikult ning otsustas seni elamist hävitada kuni mina oma zen-tsooni taga ajan. Peale paari tundi oli põrand täis kõikvõimalikke asju – söömispõllesid, vett, tema jalanõusid, kapist vanapaberit, muidugi tema mänguasju jne jne. Selline kaos valitses tervel alumisel korrusel. Ja just siis helises uksekell ning meie maja omanik tuli maja vaatama. Ma oleks tahtnud omada seda oskust, et lööd kandu kokku ja oled nähtamatu. Selle asemel vabandasin ette ja taha ning pidin ta siiski sisse lubama.

Jään põnevusega ootama järgmisi seiklusi, mis vahelduseks veidi toredamad olla:)

2015-09-20 18.13.43-1 2015-09-20 20.02.31 2015-09-20 20.02.03 2015-09-18 17.03.17-3 2015-09-17 12.19.36-1

 

Head aega

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga