Meie neljas pereliige

Meie koer Elisabeth ehk Betti.

Selleks, et asi oleks selgem alustan täiesti algusest.

Kunagi ammu, umbes aastal 2010 oli mul kindel soov saada prantsuse buldog. Kahjuks aga sellist raha meil polnud, et osta omale üks kutsikas. Nii ma siis kurvalt ikka vaatasin pilte ja käisin sõbranna koera nunnutamas. Kuni  üks Tartu loomaarst kuulutas, et otsitakse prantsuse buldogile uut omanikku. Koer on 6a ning omanikud soovivad täiesti terve koera magama panna. Helistasin kiirelt loomaarstile, uurisin koera kohta täpsemalt. Selgus, et koer on halvas peres aga pidavat olema täiesti terve ja hea koer. Kellel on prantslased, need ilmselt teavad, millised egod nad kohati on. Nii ma siis oma naiivsuses kujutasingi ette, koeral on lihtsalt oma roll peres paigast ära ning seda paika saada pole ju üldsegi nii keeruline. Karli küll oli esialgu veidi skeptiline aga ega ta väga vaielda saanud, olin juba nii kindel –  just SEE koer ongi meie perest puudu.

Juba mõned päevad hiljem sõitsimegi koerakesele Tartusse järgi. Ma ei taha peatuda pikemalt, milline see pilt avanes meile sellest endisest kodust aga hea ta polnud. Kiirelt koer autosse ja tagasi Keila poole. Ja siis juba esimesel õhtul tabas karm reaalsus. Koer tundus küll kõik okei aga tema psüühikas olid asjad ikka väga paigast ära. Kõik need meetodid, mida teadsin, ei huvitanud teda absoluutselt. Tal puudus inimeste vastu igasugune usaldus. Ta võis rünnata keset palli viskamise mängu. Kord tõi palli ja järgmine kord ründas. Igasugune tema puudutamine oli välistatud. Kui ütlen, et ründas siis ikka tõsiselt. Näiteks hüppas ta  kord Karlile näkku nii, et Karlil oli nina tõsiselt katki. Arm sellest on vist tänaseni. Meil olid mõlemal käed verevalumeid ja hambajägi täis. Ründas nii, et hammustas ja tuli ainult edasi. Ei kavatsenudki taganeda, vaid sundis meid seda tegema. See aeg oli raske ja vaevaline. Mitmed loomaarstid soovitasid siiski kaaluda eutaneerimist. Meie püüdsime mitte alla anda. See aeg kestis ikka kaua, suuremad ründamised lõppesid umbes 6 kuu pärast. Ühest hetkest oli muutus näha, kui ta ründas siis korra ning tal oli häbi. Aga päris terveks tema psüühika pole saanud siiani, me lihtsalt oskame temaga ümber käia nüüd ning tema püüab meid usaldada.

Lisaks kogu psüühika probleemile, oli tal ka nahaga probleem. Ta sügas ennast ööd ja päevad. Viisime ta kohe arstile, et aru saada mida selle sügelusega ette võtta. Esimene arst ütles, et tal rebase kärntõbi. Andis ravimid, kreemid, šampoonid ning meie püüdsime oma koera ravida, kes meid iga jumala asja eest ründas. Esialgu tundus, et läkski paremaks. Tuli suvi ja arvasime, et sellega on naha probleemid läbi ning unustatud. Saabus talv ning kõik algas uuesti. Järgmiseks öeldi, et tõenäoliselt on toidu allergia. Pidime loobuma krõbinatest ning keetma talle riisi kanaga või kalaga. Seda tegime mitu kuud aga tulemusteta. Koer ikka kratsis ennast. Probleem tuli eriti esile talvel, seostasin seda külmema temperatuuriga.  Pranstlastel aluskarva pole ning nad peavad külmaga midagi seljas kandma. Arvasin, et ehk on see materjalist, millest ta jope või kampsun on. Vahetasime neid. Ikka tulemusteta. Pesa materjali vahetasime. Ikka tulemusteta. Kui kolisime Saksa, siis jäi seda kratsimist oluliselt vähemaks. Kliima pole siin nii külm ja mõtlesingi, et kuni oleme siin on rahu.
Nüüd aga saabusid miinuskraadid ning taas tõstis pead meie koera sügamine. Päevade viisi muud ei kuule, kui koera sügamist. Ta ise on hädas ja oi kuidas meil on närvid kohati läbi sellest.
Taas võtsin mõned päevad tagasi ette googeldamise, kuidas teda ometi aidata saaks. Ja äkki mõistsin – asi pole õue temperatuuris, vaid hoopis toa soojuses. Niikui õues on jahedam, on ju uksed aknad kinni ning küte tunduvalt suurem. Jõudsin arusaamiseni, et meie koeral on tolmuallergia, dermatiit. See ei paistagi koeral muud moodi välja, kui sügelevas nahas.  See on eluaegne haigus, mis pole ravitav. Küll aga saab seda leevendada spetsiaalse šampooniga tihedalt pestes. Kui eelnevalt olin arvanud, et koera ei tohi tihti pesta (eriti just külmal ajal), kuna siis peseb selle loomikuliku rasu maha, mis kaitseb nahka. Tegelikkuses peame me oma Bettit pesema vähemalt kord nädalas.

Peale esimest pesu oli meie peres üle pika aja esimene vaikne õhtu. Imeline, nii meile kui Bettile.

Betti on meile tulnud õpetama kannatlikust. Kui muidu oleme elus üsna kärsitud Karliga, siis läbi tema oleme õppinud, et isegi kui väga tahta, ei muutu asjad üle öö. Ta on meie peres veetnud tänaseks 6 aastat, millest pool ajast ei ole ta meid usaldanud. Ütlen ausalt, et ilmselt kui oleksin teadnud kui keeruline see teekond on, siis tõenäoliselt poleks me seda siiski ette võtnud. Kuigi ma tahaksin päästa iga koerakese, kes läheb niisama eutaneerimisele, siis see pole nii lihtne kui esialgu tundub. Muidugi on ta meile väga kalliks saanud ja osa meie perest aga usun, et see on siiski veidi teisiti kui oleksime võtnud omale kutsika ning temaga kokku kasvanud.

Itiga neil ei ole kunagi probleemi olnud. Betti teab, et Iti on pisike ja hoiab ise tast eemale. Samas kui Iti ongi Bettile pähe patsutanud, siis ta ei tee midagi. Paneb lihtsalt jooksu. Meie ilmselt sellist asja teha ei tohi aga Iti tohib. Neil on teistmoodi suhted:)

Vaatamata sellele, me ei lase teda peaaegu kunagi oma külalistega kokku, sest ilmselgelt ei ole ta pai koer. Kahjuks väga paljud ei mõista, kui palume koera mitte paitada või üldse tast välja teha. Ta juba on selline, kui teda ei puutu, siis ta magab omaette ja ei tee üldiselt inimestest ka välja. Pahanduste vältimiseks on Bettil oma ala, kus ta saab olla, kui keegi külla tuleb. Muidugi on neidki, kes sinna lähevad teda torkima, vaatamata korduvatele palvetele mitte seda teha ja hoiatustele, mis võib juhtuda. Sellisel juhul ei oska me muud teha, kui mõelda, et täiskasvanud inimesed võiks ju kuulata. Kui ei kuula, saagu oma naksamise ehmatus ning siis ehk rohkem ei lähe. Lastega on teine asi. Neid me ei lase ligi. Olen palju mõelnud, et vanemad võiks õpetada oma lastele, et võõraid koeri ei tohi puutuda. Oma koeraga on teine asi, nemad on oma pere.

Ma võiks muidugi igasugu lugusid kirjutama jäädagi meie Elisabethist. Kuidas ta murdist aiast välja ja hammustas üht dobermanni pepust, ise pani jooksu kiirelt. Või ükskord sai ta kuidagi aiast välja ja läks naabritele juurde, mitte ei marssinud suvaliselt minema. Ma arvasin, et ta on aias, ise olin toas. Naabrid saatsid pildi, et meie koer on nende hoovis. Betti lemmik tegevus on suure palliga jalgpalli mängida, ta ise jookseb sellega ringi lõputult. Kui ma temast pilti tahan teha, siis isegi keset sügavat und tõuseb ta püsti ning jalutab minema, oma tuppa. Pesas on tal oma tekk, viimasel ajal jalutab ta tekk seljas mööda maja ringi.

Nüüd hakkab aga meie Elisabeth vanaks jääma. Tal on pikast magamisest tihti jalad kanged, siis kukub ta pepuli kui hakkab kõndima. Ta ei julge enam treppidest käia. Ta ei ole enam lõputu mängija nagu varem. Tal on silmad muutunud veidi tuhmiks ning ta on kogu aeg väsinud. Ükskõik kui pikk tema eluiga on, siis nüüdseks on ta sellest pool meiega veetnud.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga