Miks siin on nii vaikne?

Ma ei tea, mismoodi küll jõuaksid siia blogisse tagasi need tihendamad postitused. Kuidagi astusin maha sellelt kirjutamise rongilt ja nüüd ei saagi tagasi järjele.

Algselt hakkasin seda blogi pidama eesmärgiga, et kirjutada meie elust-olust, tegemistest esiteks kõigile, kellele see huvi pakub ja samas ka omale mälestuseks. Kunagi on kindlasti huvitav lugeda, sest kõike lihtsalt ei suuda meeles hoida. Edasi vahepeal sai sellest justkui rohkem fotodblogi, kus erilist juttu ei kirjutanud ning vist peale seda saabuski vaikus.
Fotondus on jäänud veidi tahaplaanile, pead on tõstnud teemad, mis ei ole seotud meie Saksamaa eluga vaid pigem isiklikumat laadi mured-probleemid, mida ma ei soovi jagada ega ka endale mälestuseks mitte kirjutada. Elu on muutunud igapäevaseks ja enam ei tundu omalegi kõik nii uus-põnev nagu alguses. Nii ei oska ma ka tulla siia kirjutama, mida teinud oleme. Need tegemised on tavalised. Tundub, et mis sellest ikka kirjutan, kuidas me Itiga mänguväljakul käime või kodus midagi teeme, eks kõik inimesed teevad ju sarnaseid asju, olenemata riigist, kus elavad. Aga võib-olla oleks huvitav lugeda, mida teeb üks välisteenistuses viibiv kodune kaasa ja ema. Ütlen ausalt, et eemalt vaadates tundus see elu kordades põnevam kui see reaalselt on:)

 

 

Võiks ju kirjutada tuleviku mõtetest, sest järgmine aasta saab 3 aastat täis ja suvel peaks elu meid tagasi Eestisse tooma. Mingi osa minust tahakski siin suurelt hõisata igast mõttest, väljavaatest ja uuest eesmärgist, mis oleme omale võtnud aga teine pool on ebausklik ja ei taha hõisata enne õhtut. 

See vist juhtub iga väikse blogijaga, et kui lugejate numbrid hakkavad vaikselt tõusma, siis tekib kerge hirm. Kes need inimesed on, kes siin lugemas käivad? Kas ma ikka peaksin kirjutama üht või teist? Oh see blogimine on omamoodi kummaline tegevus, mis justkui on omale aga teiselt poolt võib seda absoluutselt iga inimene lugeda, kes soovib. Lugedes ise teiste blogisid, tekib tunne nagu ma tunneksin juba seda inimest, kes kirjutab, kuigi me pole mitte kunagi kohtunud. Ehk tekib sama tunne kellelgi ka minuga, ma ei tea seda. Samas olen alati mõelnud, et see pole eriline saladus, mis elu ma elan või milline välja näen, millised mõtted mu peas on või kus juuksuris käin.

 

 

Mõnikord tunnen, kuidas mu huvid kõiguvad seinast seina. Leian mingi suuna, millest vaimustun kohutavalt. Tahaksin sellega tegeleda ööd ja päevad, pühendada iga oma vaba sekundi sellele ja veidi rohkemgi. Ja siis sama kiirelt see huvi kaob. Näiteks vahepeal tahtsin terve Saksamaa jalutuskärudest tühjaks osta. Itiga kasutame siiani pikematel käikudel käru ja otsustasin olemas oleva välja vahetada. Sellest sai kõik alguse. Nii ostsin veel ühe juurde. Kokku olin kodus meil 3 käru. Müüsin ühe maha ning olin valmis veel kümmekond käru omale soetama. Et need kõik läbi proovida lihtsalt uudishimust ning seejärel edasi müüa. Ja äkki tüdinesin. Tuli tunne, et Iti on nii suur ja nii palju kui meil vaja, siis on see käru tegelikult ju olemas. Milleks mulle neid vaja proovimiseks. Ja oligi äkki vaimustus osta-müü-vaheta plaanist vaibunud. Neid hoogusid on veel muudelgi suundadel üle käinud.
Ainukene, mis tuli ja jäi on fotograafia ja minu algeliste oskustega graafiline disain. Nendesse teemadesse ma võin sukelduda ja jäädagi.

 

 

Nii mu blogis siis ongi tekkinud veidi vaiksem aeg ehk polegi see halb otseselt. Kui esimeseks siia kolides tundsin, kuidas pean õppima endast välja andma rohkem. Hetkel õpin taas, kuidas elada enda sisse aga samas mitte tagasi hoidma. Minu põhimõte on jätkuvalt – kui sul pole midagi head öelda, ära ütle midagi. Pole vaja teha nähvavaid kommentaare ja alati tasub mõelda, kas ikka on vaja oma arvamust avaldada. Samas jällegi kui midagi sisemuses häirima jääb, tuleks see siiski välja rääkida. Küll aga olen ise selles rahulikult välja rääkimises väga kehva. Karliga muidugi mitte aga kõigi teiste inimestega ei oska ma kunagi rääkida asjadest, mis mind häirivad või haiget teevad. Isegi mitte oma perega. See on üks minu elu õppetundidest ilmselt.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga