Mina, meie ja fotograafia

Minu elu ülitundlikuna

Enamus oma elust olen ma tundnud ennast teistmoodi teistest. Mul on alati olnud sõpru ümber ja vähemalt üks inimene, kellele saan kasvõi öösel kell 4 helistada ja muret kurta. Aga kõigele sellele vaatamata olen tundnud väga palju üksinda tunnet.
Ühelt poolt ma arvan, et kõik inimesed tunnevad seda. Ja nii ma olengi seda tegelikult võtnud – absoluutselt kõik inimesed tunnevad ennast vahel üksi ja see on okei. Aga mingid osad minust on alati olnud veidi arusaamatud mu enda jaoks. Ma ei suuda tulla kohati toime emotsioonidega, vaid mattun nende alla. Vahel elan liiga sisse teiste muredesse ja võtan need enda omaks, kuigi üldse ei tahaks seda teha. On veel teisigi asju, mida ma pole mõistnud. Miks ma teen seda? Ma ei tahaks aga kuidagi avastan, et jälle olen sattunud mingisse olukorda, mis ei ole mulle aga kuidagi olen selle võtnud enda omaks.

Umbes paar aastat tagasi, olles jällegi endaga vastuolus endaga ja otsides vastuseid, sattusin lugema iseloomustust ülitundlike inimeste kohta. Ja äkki oleks nagu avanenud mu silmad. See olengi mina!

Pikemalt saab lugeda SIIT aga väike iseloomustus sellest on:

PhD Elanie N. Aron võtab ülitundliku inimese (ÜTI) olemuse kokku lühendiga SÜET (ingl DOES: D=deep, O=overstimulation, E= emphasis on emotional reactions, S= sensitivity).
S tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja järelemõtlemine enne tegutsemist. Nad töötlevad kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas olla sellest teadlik või mitte.
Ü tähistab üle stimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini.
E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muuhulgas märgata ja õppida.
T tähistab tundlikkust ka vaevumärgatavate nüansside suhtes.

Peale selle kõige lugemist olengi õppinud väga palju oma elu korraldama nii, et mul poleks stressitase nii kõrge pidevalt. Minu ärevushood on peaaegu kadunud. Küll aga elan ma sellega igapäev edasi, see ei kao kuskile.

Minu ühed suurimad igapäevased kaaslased on:

  • Ma analüüsin väga palju asju läbi. Ka selliseid asju, mis seda ei vajaks üldse. Vahel analüüsin oma peas jutuajamisi, mis toimusid 3-4 aastat tagasi. Mõtlen sügavalt järele, kas mõni inimene ütles üht või teist mingi negatiivse alatooniga või ei. Või kui ma segasin kellegi jutule vahele tol korral, kas see jättis minust halva mulje. Väga tihti see mõtete jada lõpeb mul mingi ärevusega, millest on väga raske üle saada.
  • Ma võtan asju isiklikult. Ka neid mis ei ole minule suunatud. Näiteks kui kollektiivis olles tekib probleem tunnen tihti ennast süüdi ja mõtlen läbi, kas see on minu põhjustatud. Isegi kui probleem on teises osakonnas 2 inimese vahel. Äkki ütlesin mina midagi, mis seda mõjutas.
  • Müra keskel olemine on minu jaoks täielik õudus. Kui ma olen üksi kodus, siis olen enam jaolt vaikuses. Kui aga perega, siis minu jaoks on see kohutav kui mängib telekas ja keegi otsustab samal ajal telefonist/arvutist hakata mingit häälega videot vaatama. Või ma ei kannata kui pikalt tolmuimeja käib, sest see müra, mis sealt tuleb on nii vastik.
  • Ma hoian kõik negatiivsed emotsioonid ja tunded enda sees. Ma ei talu seda mõtet, et pean ausalt välja ütlema mingeid negatiivseid asju ja veel hullem, et sellest võib tekkida konflikt. Ainukene, kellele ma ausalt asju räägin on Karli. Kahjuks elus ikka tuleb ette igasugu erinevate inimestega negatiivseid juhtumeid ja need on põhjustanud mulle väga tugevaid ärevushooge.

Need on mõned näited minu elust. Ma usun, et kes on ülitundlikud inimesed, need mõistavad väga hästi seda kõike. Teised ilmselt arvavad, et ma olen “peast soe”:)

 

 



2 thoughts on “Minu elu ülitundlikuna”

  • Paar aastat tagasi vastavateemalisi kirjutisi lugedes sain ka aru, et olen ülitundlik. Kohati on see nukker, kuna tekitab palju takistusi tee peale ning raskem on sobituda end nö normaalsete maailma. Nii palju tegureid, mis häirivad ning millega peab kuidagi hakkama saama. Kasvõi nt teenindajana pean kassat lugema ja vahel sentide klõbisemine ja kolksatused kassasse on tekitanud reaalselt füüsilist valu südamesse. Rääkimata ülitihedatest peavaludest ülemõtlemisest jms. Samas tuleb empaatiavõime ja analüüsioskus vahel ka kasuks. On vaja lihtsalt osata seda positiivset külge ülitundlikkuses ka näha ja see enda kasuks tööle panna.

    • Olen täiesti nõus!
      Vahel tahaks nii väga olla nö tavaline. Tahaks mööda lasta endast rohkem asju ja mitte mõelda kõigele. Aga siis tuleb olukord, kus olen päris õnnelik, et olen just selline nagu olen.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga