Mina, meie ja fotograafia

Minu mõtted tulevikust

Kuna olin mõelnud pildistamisele pühandada ühe nädala Eestis olles ja veidi jäi sinna nädalasee tühja ruumi. Siis otsustasin otsida ühe beebiootel tüdruku omale modelliks. Alustasin otsinguid esimeseks mõne sõbranna hulgast aga tulutult. Järgmiseks tuli idee panna üles oma Facebooki lehele kuulutus otsingu kohta. Kuna mul on viimasel ajal väga vähe pildistamisi olnud, siis eeldasin, et heal juhul kuni 10inimest võtab ühendust.

Selle kuulutuse panemise hetkest laekus mulle kirju kuni eilse õhtuni, isegi täna on veel paar kirja tulnud. Eilse päeva veetsin peaaegu täielikult arvuti taga ja vastanud kirjadele. Magama läksin öösel kella 1 paiku ning ärkasin enne 9 ning selle ajaga oli mu postkasti saabunud üle 30 kirja. Veel lisaks olid õhtul tulnud kirjad. Ma olen sõnatu! Ausalt öeldes olen heas mõttes üllatunud! Kui on soovi õppida pildistama, siis tasuta modelle ei ole raske leida. Ma pole päris kindel, kas ise läheksin kellegi juurde, kelles kindel ei saa olla. Samas olen käinud pildistmas ka fotograafiga, kellest ootasin väga palju ja ta on väga väga tuntud aga pildid tegi ta minust nii inetud, et neist mitte ühtegi pole ma kuskil avaldanud. Minu jaoks oli see maha visatud raha.

Igaljuhul olen õnnelik, et inimesed on nii positiivselt meelestatud ja on tahtmist anda võimalus.

Teine mitte nii kena põhjus on muidugi see, et fotograafi juures pildistamine ei ole just kõige odavam ja kui tasuta saab, siis ikka tahetakse. See pool minust mõtles ka, et rasedana oleks vast läinud isegi kasvõi kellegi tundmatu juurde ja mõelnud, et ah tuleb mis tuleb, tasuta saab siis pole vahet.

Kuid tegelikult pole vahet, millise mõttega inimesed tulevad. Mina soovisin kogemust saada ja selle saan nüüd lausa 6 kordse. Kui oleksime kauem Eestis, siis oleksin umbes sama palju modelle veel võtnud aga kuna lisaks nö tööle tahaksin ikkagi puhata ka, siis raske südamega pidin väga paljudele ära ütlema. Millest tegelikult on mul ääretult kahju.

Jääb ainult loota, et ühel ilusal päeval joostakse minu tasuliste sessioonide peale samamoodi tormi. Vot see oleks unistuse täitumine:)

Kõige kõige esimesed pildid, mis andsid fotosessiooni mõõdu välja olidki mu sõbrannast beebi ootuse pildid. Ei teagi, mis mind selle beebi ootuse juures nii võlub. Kindlasti pole rasedus midagi, mis mul omal kuidagi nauditav oleks olnud. Pigem meeldis mulle osa kui beebi käes oli ja siiani meeldib:) Aga tagasi pildistamise juurde. Praeguse seisuga näen enda tulevikku isegi nii, et põhisihtgrupp võiks olla beebiootuse pildid. Aga seda ütlen praegu, oma miniatuurse kogemuste pagasiga. Peale nädalat pildistamist on mul tunduvalt suurem kogemus ja eks paistab, mis emotsioonid siis on. Ja olen üsna kindel, et peale paari aastat on elu viinud ise juba kõik just sellesse suunda, kuidas minema peab.

Igaljuhul peale pikka rutiinset ja veidi igavamat eluperioodi tuli mul nagu uus hingamine sisse. Kui muidu eelistasin vaikselt istuda diivanisse auku sisse ja venitasin ennast sealt püsti ainult selleks, et Iti elus oleks veidi rohkemat kui diivanil ilutsev ema. Nüüd on tagasi tulnud tahtmine kõike teha, suhelda, pildistada ja ennast arendada.

Olen tänulik!:)

rasedus

 

Aitäh

facebook-icon-logo-vector

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga