Minu tee fotograafiani

Üks eesmärke siin, Saksamaal, olemise jooksul on õppida pildistama veidi professionaalsemalt kui see, mis ma siiani olen teinud. Pisike seebikarbi laadne kaamera oli mul viimati umbes 10 aastat tagasi. Mingi hetk hakkasin juba telefoniga pilte tegema ja oligi piisav. Tänasesse päeva, kus tahaksin rohkem ja paremini pildistama hakata on toonud mind 4 fotograafi ja minu abikaasa.

Fototograafi juurde stuudiosse sattusin esimest korda kui saime Karliga tuttavaks. Tema soovis enne missioonile minemist saada meist kaasa rohkelt ilusaid pilte. 2010 aastal läksime Fotopesa stuudiosse Anno Proosvelti juurde. Mäletan kuidas pabistasin hirmsasti, et ma ei oska kuidagi seista, istuda, olla, poseerida ega tea midagi. Karliga olime sel hetkel ainult paar kuud tuttavad olnud ning ei tundnud ju üksteistki veel. Anno tegelikult suurepärane fotograaf. Koha peal kadus igasugune pabistamine. Ta juhendas täpselt kõike – kuidas keerata pead või mismoodi hoida kätt. Peale sessiooni avastasin autos, et olin suure pabistamise käigus käinud pildistamas ainult ühe kõrvarõngaga. Oh well… Piltidelt seda näha polnud õnneks:) Pildid tulid väga ilusad ja olime õnnelikud. Paar pilti meist leiab veel praegugi nende galeriist http://www.fotopesa.ee/

IMG_6108

IMG_6203old

IMG_6146

 

Olime juba fotograafi poolt tehtud piltide “maitse suhu saanud” ja enam vähemaga ei tahtnud leppida. 2011 aasta suvel jõudis meie tee Sandra Palmi juurde. Eelnevalt oli lühike kirjavahetus meili teel. Kirjutasin –  sooviksime pilte, mis oleks tehtud vastu päikest, valgust täis ja helged. Ise arvasin, et sellise tagasihoidliku kirjeldusega peaks fotograaf justkui hiromant olema, et aru saada, mis mina täpselt selle all mõtlen. Sandra oli ülimalt tore, armas ja väga siiras. Peale sessiooni oli väga hea tunne sees. Olin leidnud oma lemmik fotograafi. Kui pildid kätte saime, selgus et Sandra ongi hiromant:) Fotod olid 100% see, mida olin soovinud.
Pildistamise käigus olime Karliga ise vabamad juba ja enam ei olnud nii suurt hirmu kaamera ette sattuda.
Sandra küsis, kas käime tihti pildistamas. Karli vastas uhkelt – iga aasta:)
Sandra tehtud pildiga sattusime ka M.Raju raamatusse “Sõnadest tähtsam”.

incakarli 070 incakarli 271 incakarli 300 incakarli 388incakarli 005

2012 aastal möödus suvi kuidagi kiirelt, tahtsime küll minna pildistama aga polnud ühtegi ideed, millised need fotod olla võiks. Lisaks olid kõik minu sõbrad käinud järjest Sandra juures ning tahtsin midagi muud/uut. Lappasin vist ööd ja päevad erinevate fotograafide lehti. Kõik tundusid igavad ja ühesugused. Olin juba valmis ostingud lõpetama aga siis sattusin Mait Jüriado kodulehele. Mäletan, kuidas vaatasin vist kogu galerii läbi. Tal oli iga sessiooni juures väike jutt ning muusikaga slideshow. Oeh…see oli uskumatu, ma polnud elus nii ilusaid pilte näinud ja nii südamlikku kodulehte.
Kirjutasin talle kohe. Rõõm oli suur kui saime septembrisse aja kirja:) Ootasin põnevusega seda. Minu soov selleks korraks oli, et pildid oleksid rõõmsad, naeru täis ja värvilised. Sessiooni ajal ütles Mait väga vähe ette, mida tegema peaksime. Ta aina kordas – olge loomulikud, ärge minust üldse välja tehke. Lisaks ütles Mait kohe sessiooni alguses, et tema tööd aja järgi ei tee, käime ringi ja pildistame nii kaua kui läheb. Kokku kestis sessioon tookord 3 tundi.
See tunne, mis siis oli kui need pildid kätte saime, see on kirjeldamatu. Emotsionaalne nagu ma olen, valasin õnnest pisaraid ja ei suutnud uskuda, kuidas on võimalik nii ilusaid pilte teha. Need lihtsalt olid nii “minu tass teed”, kui vähegi olla sai.

Inca-Karli-036

Inca-Karli-079

Inca-Karli-089

Inca-Karli-135

Inca-Karli-168

2013 aastal abiellusime ja muidugi oli ilupiltide autoriks Mait. Me isegi ei kaalunud kedagi teist. Kui Mait oleks sel kuupäeval kinni olnud, oleksime vist kuupäeva ka ümber tõstnud:)
Ei ole vaja mainidagi, et olime taaskord rahul nii Maidu vastutulekuga korraldusliku poole pealt kui piltidega. Lisaks pildistamisele oli ta ise nii nii abivalmis ja tore, et oli kohe kahju, et ta meie pulma peole külaliseks ei saanud tulla.

I&K-900px-132

I&K-900px-435

I&K-900px-206

I&K-900px-428

 

I&K-900px-467

I&K-900px-528

2014 aastal käisime taaskord Maiduga pildistamas, seekord siis kõhu pilte tegemas. Maidust oli selleks hetkeks saanud juba nagu meie pere fotograaf ja niisama sõber, keda on tore korra aastas näha. Ta küll pigem eelistab pildistada pulmi ja paare aga eks need kõhu pildid on ka omamoodi paari pildistamine. Muidugi olid pildid super ilusad. Ise pidasin sel hetkel ennast päris inetuks ja paksuks aga Mait sai pildile mind kuidagi ikka päris ilusana. Minul valutasid kohutavalt sel hetkel puusaliigesed ja Mait oli karguga. Vaatamata kõigele saime pildid ikka tehtud:)

I&K-070

I&K-084

I&K-163

2014 aasta suvest alates oli minu jaoks see aeg kui äkki avastasin oma fotograafia huvi. Iti Krit oli alles tilluke ja tänu temale viis elu mind kokku Jaanaga. Jaanaga suhtlesime niisama ja kui selgus, et ta on hobi korras ka fotograaf, siis palusin tal Itit pildistada. Esimesed beebi pildid saidki tehtud kui Iti oli paari kuune Jaana poolt. Edasi rääkis Jaana mulle väga palju tehnilisest poolest, kuidas pildistada ja mida jälgida. Erinevaid pilte vaadates pööras tähelepanu paljudele nüanssidele, mida mina ise polnud isegi märganud. Selle aja jooksul on Jaana teinud väga palju pilte minust Itiga kui ainult Itist. Ja just tänu temale avastasin kui põnev see kõik on ja igakord kui rääkisime neid teemasid, siis tundsin kuidas tahaksin ka olla rohkem kaamera taga kui ees. See kõik tundus nii põnev! Tahtsin proovida ka teostada igasugu ideid ja püüda pildile erinevaid emotsioone. Panna ennast proovile.

Untitled-2

Pulma aastapäeval käisime taaskord Maiduga pere pilte tegemas. Selleks hetkeks olin juba otsustanud, et tahan õppida pildistamist. Mainisime seda ka talle, Maidu kommentaar oli – kohe ei teagi, kas soovida õnne või tunda kaasa:)

IKI-128

IKI-192

IKI-233

Eks paistab, kuidas mul läheb. Esialgu on minu eesmärk õppida pildistama oma last ise. Tahaksin pildile saada tema siirad emotsioonid, arengu ning ilu, mis on läbi minu silmade

.
Kui see rada tõesti on mulle, siis elu näitab seda:)

Head aega

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga