Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud.

Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest.

Need on:
1. Turvatunne
2. Ebakindlus
3. Tähendusrikkus
4. Kuuluvustunne
5. Kasvamine
6. Andmine

Tõesti, minu puhul (ja ilmselt ma pole ainukene) oleks ideaalne, et kõik need vajadused oleksid rahuldatud ning seejärel valitseks minu hinges tõeline rahu.

Praegune elu on ühteaegu rahulik aga ka ülimalt stressi rohke. Olen õppinud stressi analüüsima. Kui tunnen, et langen mõõna perioodi, siis teen üsna põhjaliku eneseanalüüsi, et millest see tuleb. Pean tunnistama, et isegi kui jõuan põhjusteni, siis tihti on need sellised, mida hetkel muuta ei saa.

Näiteks puudub mul pea igasugune turvatunne, mis minu tulevikust saab. Muidugi loodan kogu hingest, et saan ennast kutsuda fotograafiks aga kas see ka nii läheb, seda ei tea mina ega keegi teine, enne kui antud olukord käes on. Õnneks on mul siiski mõned tuleviku väljavaated tekkinud, täiesti üllatavast valdkonnast ja veel üllatavamast kohast. Kindlasti on teinud see minu hinge rahulikumaks. Just turvatunde puudumine on minu kõige suurem stressi allikas ning tänu mingitele tuleviku väljavaadetele on saabunud teatud mõtted rahu.
Just tänu sellele rahule olen saanud tegeleda veidi väiksemate stressi allikatega aga mitte vähem olulistega.

Ma ei kuulu mitte kuhugi. See tunne tekkis mul kohe kui siia kolisime. Juba väiksest peale kuulume kuhugi – lasteaeda, kooli, perekonda, paari suhtesse, sõbrannade gruppi, mõnda huvi ringi jne jne. Teatud mõttes kuulun ikka oma perekonda aga samas toimuvad igasugu sünnipäevad, üritused, tegemised ilma minuta. Mis tekitab tunde, et ma ei kuulu enam nende hulka.
Sama on sõpradega. Olen alati olnud üsna sotsiaalne ja ümbritsetud sõbrannadest. Nad on tekitanud minus kuuluvustunde kuhugi. Siin on nad mul muidugi olemas ikka läbi interneti aga koha peal ei kuulu ma kuhugi. Enne Itit käisin tööl ning kuulusin kollektiivi. Rasedaks jäädes kuulusin ühte facebooki beebigruppi jne jne.
Mu jutt tuleb vist üsna segane, loodan et saate aru mis ma mõtlen:)

Kasvamise puudumist tunneb vast pea iga kodune väikselapse ema. Kuna elu keerleb ümber ühe teise pisikese inimese ning tema kasvamise, siis jääb hetkel minu oma kasvamine ning eneseteostus tahaplaanile. Kui suures pildis vaatan seda, siis olen õnnelik sellise elu üle aga tagasi igapäeva ellu suundudes tunnen puudust enda arengust. Mitte küll kogu aeg, sest tänu fotograafiale olen saanud ikka tohutu arengu läbi teha. Ning tänu Itile olen kasvanud ka hingeliselt. Aga kärsitu inimesena tundub seda vähe, tahaks rohkem.

Andmise rõõm on tõesti suur, kuid kui seda hakatakse ära kasutama, siis see pole enam see. Ja just nii ongi mul mitmeid kordi läinud. Mis ühelt poolt rahuldab mu andmise tunde aga teistpidi ei motiveeri seda uuesti tegema.

Niisiis selle teooria põhiselt pole enamus minu baasvajadusi rahuldatud. Olen endalt korduvalt küsinud – kuidas saan olukorda muuta? Olen kinni mõtte küljes, et nii kaua kuni siin elame ei saa suurt midagi muuta. Tuleb leida üles hetke elu positiivsed pooled ning nendele keskenduda. Samuti pigem tuleviku eesmärkide suunas liikuda, mitte mõelda liiga palju oma siin ja praegu elule.
Teiseks olen mõelnud, et võiks teha väikse facebooki grupi, umbes 10-15 inimest, kus saakski oma igapäeva jutte rääkida, küsida nõu, jagada muljeid ja muidugi Eestis olevad inimesed saaksid ju koos ühiselt, midagi teha ka. Kui ma ise olen käimas, siis saan ju ka ühineda. Selles grupis võikski olla kõik aktiivsed liikmed, mitte passiivseid lugejad. Tegudeni pole jõudnud aga kui keegi tunneb oma elus puudust sellisest grupist, siis kirjutage mulle siia kommentaaridesse või otse. Äkki siis jõuab tegudeni:)

 

 

2 thoughts on “Minu vajadused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga