Minu/meie 2016 aasta

Ma olen alustanud kolm korda postitust aastast 2016. Igakord jääb millegi taha toppama või tundub mulle, et see sisaldab liiga palju isiklikku infot ning mul tekib vastumeelsus selle avaldamisel.

Proovin vähem analüüsiva teha.

Minu aasta oli ühtepidi väga passiivne, rahulik, stabiilne. Kohati isegi liiga, tüdinesin sellest kohutavalt. Otsisin omale tegevusi ja võimalusi ennast veidi teostada. Kuigi osaliselt isegi tuli uusi tegevusi, siis need said sama kiirelt otsa kui tulid. Ju siis polnud minu jaoks siiski.

See vist tuleb vanusest, et hakatakse rohkem tähelepanu tervisele pöörama, nii ka mina. Oleme suutnud oma menüüs viia miinimumini suhkru ja nisujahu tarbimise. Ma ei ütle, et me neid ei tarbi aga tunduvalt vähem küll. Muidugi sööme siiani pastat, lihtsalt täistera pastat ja mitte nii tihti. Omletti ei tee enam nisujahuga, teeme hoopis ilma jahuta jne jne. Meie kodust võib leida vist kilode viisi komme ja šokolaade, mida mitte keegi ei taha. Isegi Iti mitte. Vahel kui tuleb isu, siis muidugi sööme ikka magusat ka aga Karlil oli varem kombeks kohe väga palju kommi süüa. Mina teda sundinud pole nendest loobuma, minu muutustega on ta oma algatuslikult kaasa tulnud.
Kogu see muutus annab tervises palju tunda. Olemine on selline nagu oleks aega tagasi keeratud, mitte ei tiksu see edasi. Suudaks nüüd kuidagi selle trenni tegemise motivatsiooni kuskilt üles leida oleks kohe päris hästi.

Muidugi aasta üllataja tiitli saab Karli, kes jättis suitsetamise maha. Kõik kes teda teavad, siis enamus neist vist ei kujuta ettegi, et ta ei suitseta enam. Üllatuse tegi ta mulle samamoodi nagu teistele. Lihtsalt Šveitsis olles teatas, et ta pole juba mõnda aega suitsetanud. Muidugi mul oli ja on siiani heameel. See oli üks nendest teemadest, mille kallal ma ikka virisesin iga natukese aja tagant.

Mina alkoholi ma ei tarbi peaaegu üldse enam. Minu poolest võiks see maailmast olemata olla. Kui veel enne jõin alati viisakusest klaasi veini, et mitte sattuda olukorda, kus hakatakse uurima ega ma rase või haige pole, siis enam ei tee seda ka.
Tõeline halb komme jookidest, millest ma ei suuda loobuda on Coca Cola. Seda me ei osta enam kastiga koju, ei joo iga õhtu. Aga vahel tuleb Karlil tuju õlut juua ja nii on minul vahel jube isu coca cola järgi. Ma isegi ei proovi sellest lahti saada. Las ta olla, mingid pahed võivad elus jääda ju ka:)

Vaatan seda juttu ja tundub nagu üks perekond tublidust oleks siin majas. Päris nii pole ikka.

Aasta jooksul oli ka palju negatiivset nagu näiteks käis meie abielu läbi kohutava karusselli. Vahepeal oli tunne, et me vist ei sobigi enam kokku ja ei saanud enam aru, kas sellel on üldse mõtet. Õnneks ühel hetkel hakkas kõik jälle kuidagi paika minema ja hakkasime uuesti ühte jalga astuma.

Lisaks olen ma aasta jooksul olnud kümneid kordi tüdinenud sakslastest, saksa keelest, igatsenud oma inimesi, Eestit, nutnud, stressis olnud ja pole mõistnud, mis see minu koht üldse siin elus on. Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis kõiguvad need tujud üles ja alla. Õnneks tuleb alati peale dramaatilist perioodi jälle parem aeg.

Minu fotograafia pool on teinud hüppeliselt suure arengu. Kui võrdlen oma pilte praegu ja eelmise aasta alguses, siis seal polegi midagi võrrelda. 2016a oli tegelikult esimene aasta kui pildistasin. Olen läbi teinud mitmeid online koolitusi, vaadanud kokku tunde õpetus videosid, saanud tonnide viisi kogemusi ning õnneks ka üsna pehmelt on tulnud negatiivsed kogemused, millest esialgu jäi küll kehva tunne sisse aga vaatamata sellele õppisin neist palju.

2016 aastaks polnud mul väga suuri plaane, ootusi ega lootusi. Ja vist selline see aasta oli ka. Küll aga on mul 2017 aastale väga suured soovid, mida ma loodan, et täituvad. Eks aasta lõpus saan kirjutada neist, kas läksid täide:)

Ma soovin kõigile oma lugejatele, et see aasta tuleks teil selline nagu te sisimas salaja loodate. Kui ei lähe täide kõik soovid, siis läheks täide ikka see kõige suurem.

Mind teeb ülimalt rõõmsaks see, et te leiate tee siia blogisse, vaatamata asjaolule, et mu postitusi ei tule enam nii tihti. Tore on veel näha, et siia on tekkinud palju uusi lugejaid. Püüan uuel aastal ennast parandada ning kirjutada siia rohkem:)

Suurte kallistustega,

Inca

Maris Soobik

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga