Mõõnad on selleks, et õppida

See on ikka huvitav aeg mu elus. Ma õpiks nagu alles nüüd ennast tundma ja saaks aru, kes ma päriselt olen. Ehk selleks, et enamus oma elust olen surunud ennast kuskile raamidesse ja proovinud sobituda, kuhugi kuhu ei sobi või proovinud pookida endale külge omadusi, mida pole.

Seekordne see Eestis olemine on ühest sündmusest teiseni, ei mingit kiiret tempot või tihedat graafikut. Iga mingi aja tagant on lihtsalt uus sündmus.

Peale pildistamist ootas ees mind meditsiiniline väiksemat tüüpi operatsioon. Millest mul oli ettekujutus, et see saab olema väga kerge ja juba järgmisel päeval kõnnin rõõmsalt ringi. Reaalsuses see nii päris ei läinud. Järgmine päev sain küll haiglast välja aga olemine oli üsna kehva ning psüühiliselt olin veel kehvemas seisus. Ilmselt muidugi mõjutas seda ka asjaolu, et sama päev kui sain koju läks Karli Leetu tööle paariks nädalaks. Mind ootasid keerulised päevad ees ja sellel hetkel polnud aimugi, kuidas ma päriselt need üle elan. Ma tahtsin palju pikali olla, samal ajal käis Iti ja tahtis mängida, mürada, joosta, naerda, teha kõike nagu seda teeme. Ja mul polnud jõudu, kõik oli valus ja õhtuti lihtsalt nutsin oma stressi välja. Avastasin, et ma ei oska abi paluda ega seda ka vastu võtta.

Ma usun, et minu ümber on väga väga mitmeid inimesi, kes oleks mulle kohe appi tulnud, kui vaid oleks palunud. Aga ma ei oska paluda. Ma olen harjunud ise hakkama saama oma lapsega ja endaga. Lisaks tundub, et teistel on kõigil omad elus, probleemid, tegemised, neil pole tegelikult aega minu jaoks.
Ema oli mul puhkuse võtnud sellel ajal, nii oli tema lihtsalt olemas meil. Kuna Iti tahab taga koos palju mängida, siis viibisime tema juures osa aega. See oli mulle jube suureks abiks ja teisiti ma ei kujuta ettegi, kuidas see aeg oleks saanud mööda. Kuid isegi temalt ei palunud ma abi, vaid ta lihtsalt oli olemas.
Ja muidugi oli moraalseks toeks veel Karli ja veel mõned minu inimesed aga ometi, ei osanud kellelegi öelda seda, et tuleks siia ja aitaks mind.

Olen ülimalt tänulik, et meile on tulnud just selline laps nagu Iti. Ma nägin kui kurb ta oli igakord kui sai vastuseks – emme ei saa mängima tulla või emmel valud ning ei saa üht või teist teha. Ta tuli nukralt puges mulle kaissu, tegi mulle pai ja pikutas koos minuga. Oh ma tundsin ennast kehvasti ja nii abitult.

Tänaseks, täpselt kaks nädalat hiljem, on mu olemine okei. Haavad paranenud ja tunnen ennast taas inimesena. Kuu aega kestab küll see taastumise aeg aga ma ise ei saa enam midagi aru. Sain taaskord ennast paremini tundma ja mõtteainet, millises suunas vajan natukene oma peas asjade lahti harutamist.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga