Mina, meie ja fotograafia

Mõtetel on suur jõud

Ma olen alati teadnud, et kui midagi ei meeldi, siis tuleks  hoopis mõelda sellele, mida sa selle asemel tahaksid, mitte toriseda kui halb kõik on.
Nüüd kui üksi Itiga jäin, siis torisesin ikka pikalt selle üle kui ebaõiglane olukord on. Jätkuvalt arvan, et see nii on aga miks täpsemalt, sellest kirjutan ehk tulevikus kunagi hiljem. Ühel hetkel olin ise oma torisemisest täiesti tüdinenud ning hakkasin mõtlema,mida teha, et parem oleks. Karli ju tuleb jätkuvalt alles novembri lõpus tagasi, meeldib mulle või ei see aga nii on. Sellepärast, et mina ennast kehvasti ja nukralt tunnen, ei jäta ta oma töö asju pooleli ja ei torma tagasi mind lohutama või Itit magama panema. Alguses igatsesin kohutavalt lisaks Karlile, oma pere ja sõpru. Siis tuli mul õde siia. See oli tore nädal ning tundsin, kuidas just seda vajasingi. Kui ta ära läks oli muidugi veel topelt kurb. Tekkis tunne, et kõik lähevad meie juurest minema. No tobe, ma tean, aga nii see too hetk tundus.
Järgmiseks mõtlesin, et tahaks suhelda kellegagi kellel oleks lapsed. Iti Krit saaks mängida teiste lastega ja ma ise igatsen neid beebi emmedega istumisi kohutavalt. Ja jälle, tuli see mis soovisin. Terve nädal oli täis külalisi meil ja käisime ise külas. Iti sai palju teiste lastega mängida ja koos olla. Nädala lõpuks olin täiesti väsinud sellest pöörasest suhtlemisest. Tundsin, et vajan vaikset ja rahulikku olemist mõneks ajaks ning taas tuligi nädal, kus on täielik vaikus. Oleme rahulikult kodu keskselt kahekesi ja väga rahul.

Järgmine nädal saabub mul ema nädalaks siia. See teeb ka muidugi tuju super heaks. Ma ootan teda nii nii väga:)

See aasta on jõulutunne mulle nii sisse pugenud, et ma ei lihtsalt ei suuda. Äkki selleks ka, et just enne advendiaja algust jõuab Karli koju. Mis ongi juba selle kuu lõpus:)

 

DSCF1836

DSCF1840

Head aega



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga