Mina, meie ja fotograafia

On see ikka mulle?

Just enne Saksa kolimist käisime Maiduga pildistamas, kes oli selleks hetkeks juba meile sõbraks saanud. Arutasime sessiooni ajal igasugu asju ja tuli jutuks, et mis mina Saksas tegema hakkan, lisaks Itiga kodus olemisele. Ma rääkisin, siis et tahaks hirmsasti proovida pildistamist. Et mulle tundub fotograafia nii põnev ja ehk õnnestuks mul sellest endale tekitada töö. Kui mitte täiskohaga, siis osaliseltki. Ta kindlasti rääkis palju muudki aga lisaks ütles – ole siis valmis, et kõik need ajad, mis teised puhkavad, teed sina tööd. Suvel teised puhkavad, sinul on kõige tihedam tööaeg. Nädalavahetusel on teised vabad, suure tõenäosusega sina mitte.
Ma siis mõtlesin selle peale, et üsna loogiline ta tundub. Aga ma ei jätnud oma mõtet proovida selle peale pooleli.

Tänaseks olen paar aastat seda tööna teinud, mitte küll terve aeg täiskohaga. Ja olin selle jutu täiesti unustanud. Muidugi on mul pildistamisi nädalavahetuseti ja õhtuti. Aga need kestavad umbes tunnike. Ja see pole olnud eriti probleem. Oleme sättinud pigem oma käimised-tegemised, nii et saaksime siiski kõike koos teha. Olen ise mõelnud, et see on ideaalne töö mulle. Ma saan oma pildistamised panna sellele ajale kui Karli kodus on ja nii ei pea Iti kuskil hoida olema. Ta pole peaaegu kunagi kuskil hoida, me mitte kunagi ei eelista seda. Või on ta lasteaias.

Nädalavahetuseks tuli mul broneering ühele väga lahedale sessioonile, kus oli ema oma kolme täiskasvanud tütre peredega ja lisaks ka koerad. Ootasin seda sessiooni väga, sest see tundus mulle paras väljakutse. Aga samas nii nii lahe mõte!

Laupäeval oli super ilus ilm. Ja ma ise pakkusin välja idee minna Pärnusse. Leppisime juba kokku, et ka mehe vanemad tulevad. Iti hüppas vaimustusest. Ja siis mulle meenus, et mul on ju pildistamine ja ma mitte mingit pidi ei jõua. Muidugi ütlesin, et mingu teised ikka ja nii nad läksidki. Jäingi õnnetult üksi koju, valasin suuri krokodilli pisaraid. Ja see hetk tuli mul meelde, mis Mait oli kunagi rääkis. Esimest korda hakkasin mõtlema, kas see on ikka see töö mida ma teha tahan. Seekord oli lihtsalt üks väike puhkuse päev, millest ma jäin ilma. Aga ma ei taha jääda ilma kõigest. Niimoodi dramatiseerisin olukorda üle veidi aega, olin õnnetu omaette.

Aga kell läks edasi ja mul tuligi pildistamine peale. Mis oligi super lõbus ja lahe. Sõitsin sealt tagasi ja mõtlesin, et tegelikult ikkagi mulle meeldib, mis ma teen. Mul on ju muid väljundeid ka, fotograafia pole mu ainukene töö. Mul on juba tekkinud ka uus valdkond, mida tahan õppida kui aega tekib. See, et ma ühe korra mööda plaanisin oma asjad valesti, ei tähenda kohe, et mu karjääri valik olekski halb ja vale. Ja reaalsuses on siiski mu enda määrata, millal ma pildistan või mis aegasid ma pakun pildistamisteks.

 

 

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga