Mina, meie ja fotograafia

Paar päeva Belgias

Vahel on lihtsalt nii, et mõni plaan hakkab algusest peale viltu vedama – nii oli ka meie Belgias käimisega.

Esiteks tahtsime sõitma hakata reedel kell 13-14 paiku ehk Iti lõuna une ajal. Kokku oli umbes 3h sõitu, nii et ilusti enamus teest Iti magaks. Neljapäeva hilisõhtul saime sõnumi, et saabub kaua oodatud voodi. Muidugi olime õnnelikud, et pääseme lõpuks sellest pisikesest külalistetoa voodist aga samas oli ajastus väga kehva.
Niisiis saabuski voodi reedel kell 13, mis oli ühtlasi Iti une aeg ja ka aeg, mil tahtsime sõitma hakata. Korra isegi kaalusime lükata minekut laupäevale. Aga kuna olime külla oodatud reedel ning teised olid ettevalmistused juba teinud, pidime siiski jääma reede juurde kindlaks. Mängisime siis Itiga aktiivselt ja tegime sada trikki ära, et ta magama ei jääks. Sõitu saime alustada alles veidi peale 16.00i.
Tee peal hakkas millegipärast Sygic mingeid imelikke trikke tegema, saatis meid jumala valesti ning seetõttu pidime sõitma ringiga. Kohale jõudsimegi alles õhtuks. Muidugi oli tore sõpru näha ja Iti Krit sai teiste lastega mängida. Õhtul oli juttu kauemaks ja nii istusime poole ööni üleval. Kuna ma ei suuda võõrastes kohtades magada, siis oli hommikul ärgates täitsa zombie tunne. Tõesti oli tunne nagu polekski üldse maganud.
Hommikusöök söödud, lapsed said veidi mängida ning suundusime jalutama, kohalikku elu uudistama. Ise mõtlesin, et saangi käe harjutamiseks natuke pilte teha. Korra vaatasin pilte fotokast ja tundus nagu midagi oleks valesti aga kuna olin nii uimane, siis unustasin selle sekundi pärast juba.
Ja juba kell 15 algaski sõit kodupoole.

See on ikka kummaline kui ruttu on tekkinud siin Saksamaal kodutunne. Niikui ületasime piiri siia, tundus kohe kõik omane. Liiklus oli hea, inimesed naeratasid teistest autodest ja kodu tundus käega katsutavas kauguses (vaatamata sellele, et tegelt oli 130km sõita).

Koduksest sisse astudes oli tunne veel õndsam, arvasime et ei lahku enam kunagi siit. Koer tundus toredam ja maja ilusam:)

Mingi hetk tõmbasin pildid arvutisse ja ÜLLATUS! Kõik pildid udused. Seaded olid kuidagi veidi paigast ära läinud ning enamus pildid pole need, mis need olema peaks. Oi ma olin kuri enda peale! Muidugi oli süüdi minu magamata öö aga ikkagi! Eks kunagi lähme uuesti, siis olen targem:)

DSCF0439_väike DSCF0446_väike

 

Head aega

 



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga