Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Isadepäev ilma isata

Isadepäev ilma isata

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ühtegi isadepäeva. Ma ei tea, et me neid tähistanud oleks mingil moel. Kahjuks minu elus ei olnud isa väga pikalt. Ühest vanusest mäletan, kuidas käisin alati surnuaias sel päeval. Kui ma igapäevaselt ei mõtle sellele, et mul pole isa, […]

Iti Krit 1,5 aastane

Iti Krit 1,5 aastane

Paar päeva tagasi sai Iti Krit 1,5 aastakseks. Tähtsaks sündmuseks näitas lõpuks kaal 10,0 kg ning pikkust on 79cm. Räägib palju ja toimetab päevad läbi ringi. Emme-issi väike hiireke:)  

Mõtetel on suur jõud

Mõtetel on suur jõud

Ma olen alati teadnud, et kui midagi ei meeldi, siis tuleks  hoopis mõelda sellele, mida sa selle asemel tahaksid, mitte toriseda kui halb kõik on.
Nüüd kui üksi Itiga jäin, siis torisesin ikka pikalt selle üle kui ebaõiglane olukord on. Jätkuvalt arvan, et see nii on aga miks täpsemalt, sellest kirjutan ehk tulevikus kunagi hiljem. Ühel hetkel olin ise oma torisemisest täiesti tüdinenud ning hakkasin mõtlema,mida teha, et parem oleks. Karli ju tuleb jätkuvalt alles novembri lõpus tagasi, meeldib mulle või ei see aga nii on. Sellepärast, et mina ennast kehvasti ja nukralt tunnen, ei jäta ta oma töö asju pooleli ja ei torma tagasi mind lohutama või Itit magama panema. Alguses igatsesin kohutavalt lisaks Karlile, oma pere ja sõpru. Siis tuli mul õde siia. See oli tore nädal ning tundsin, kuidas just seda vajasingi. Kui ta ära läks oli muidugi veel topelt kurb. Tekkis tunne, et kõik lähevad meie juurest minema. No tobe, ma tean, aga nii see too hetk tundus.
Järgmiseks mõtlesin, et tahaks suhelda kellegagi kellel oleks lapsed. Iti Krit saaks mängida teiste lastega ja ma ise igatsen neid beebi emmedega istumisi kohutavalt. Ja jälle, tuli see mis soovisin. Terve nädal oli täis külalisi meil ja käisime ise külas. Iti sai palju teiste lastega mängida ja koos olla. Nädala lõpuks olin täiesti väsinud sellest pöörasest suhtlemisest. Tundsin, et vajan vaikset ja rahulikku olemist mõneks ajaks ning taas tuligi nädal, kus on täielik vaikus. Oleme rahulikult kodu keskselt kahekesi ja väga rahul.

Järgmine nädal saabub mul ema nädalaks siia. See teeb ka muidugi tuju super heaks. Ma ootan teda nii nii väga:)

See aasta on jõulutunne mulle nii sisse pugenud, et ma ei lihtsalt ei suuda. Äkki selleks ka, et just enne advendiaja algust jõuab Karli koju. Mis ongi juba selle kuu lõpus:)

 

DSCF1836

DSCF1840

Head aega

Väike update

Väike update

Aeg läheb kiiresti ja mitmed minu postituste kirjutamised on pooleli jäänud, kuna midagi tuleb igakord vahele. Hiljem on juba meelest läinud, mis mu jutu mõte oli ja nii salvestan selle mustanditesse lihtsalt. Meil siin läheb ainult tõusu lainel. Kõik on kuidagi paika loksunud, vaikselt harjusime […]

Imepisikese sõbranna sünnipäev

Imepisikese sõbranna sünnipäev

Peale minu on siin veel palju abikaasasid ootamas oma mehi Hispaaniast. Nii on naistel ja lastel õige aeg omavahel veidi rohkem tuttavaks saada ning kokku hoida. Mitte üldse kaugel meist elab üks Eesti perekond, kellel sündis kõigest kuu aega tagasi tillukene beebi Maribel. See nädal käisime väikse […]

Autondus

Autondus

Kunagi nooremana, kui oma esimese auto ostsin, siis teadsin täpselt, millise murega kuhu pöörduda ja üldiselt olin päris teadlik oma auto teemadel.
Kui Karliga kohtusime, siis ühel hetkel otsustasin, et mina enam ei süvene meie pere auto teemadesse. Las see jääda temale. Kohati oli lausa tobe, et vaidlesime kust autole rehvid osta või miks just üks eelistas ühe firma asju ja teine teisi. Niisiis peale mu pisikese Yarise müüki, ei tea mina enam midagi autondusest ning ei tahagi teada. Pean tõdema, et praeguseks hetkeks on see üsna igav teema mu jaoks.
Ilmselt sellest ka minu dramaatilisus kui meie praegune auto otsustas just nüüd oma akuga hüvasti jätma hakata. Kapoti alla vaadates ei saanud ma aru, kus see aku üldse on. Seal kus see peaks olema, seal seda igatahes pole. Selgus, et asub juhi istme all.
Kaalusin juba ise aku vahetust. Vaatasin youtobest abikaasa antud videod ära, kuidas see käib. Ja otsustasin, et EI! Ma ei taha seda teha ega julge ka.

Ja siis avastasin enda jaoks jälle ühe plussi Saksamaa juures. Meist vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel asub Bocshi auto teenindus, kust sai leppida kokku aja, millal viiakse auto parandusse. Täna tuldi parandusest autole koju järgi. Kusjuures tuli kaks meesterahvast, kellest üks rääkis väga hästi inglise keelt. Seletas mulle ilusti kõik ära. Auto viidi minema ning mõne tunni möödudes toodi terve auto tagasi. KÕIK! Probleem lahendatud. Ideaalne lahendus minusuguste jaoks:)

Äkki osutab Eestis ka sellist teenust aga ma pole lihtsalt avastanud seda veel.

Igal juhul on meeleolud meie majas taas positiivsed ning elu on tagasi rõõmsamad toonid võtnud:)

DSCF1657-2

Head aega

 

Bocholter Kirmes

Bocholter Kirmes

Vahepeal tähistas terve meie linn sügisest püha Bocholter Kirmes , mille puhul korraldatakse suur festival oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Keila inimestele ehk meenub vanasti kuidas peeti Keila päevi. See siin oli midagi sarnast, ainult väga väga palju suurem. Aga terve linn oli kokku kogunenud ning pidutses. Esialgu […]

Värviline sügis Bocholtis

Värviline sügis Bocholtis

Alles mõned nädalad tagasi kirjutasin, kuidas meil siin pole üldse värve ja küll ikka Eestis on ilus. Hakkangi juba muutuma Eestit ülistavaks nagu enamus, kes võõrsil elavad:) Tegelikult saabus ka meile see ilus, värviline ja päikseline sügis. Lihtsalt tuli väikese viitega. Ja kui Eestis on […]

Pumpkinland

Pumpkinland

Mõned nädalad tagasi sõitsin Weselisse ja tee peale jäi hiigel suur kõrvitsa püramiid. Mõtlesin kohe, et kui õde siia tuleb, siis lähme sinna tagasi. Näitan neile ka seda ja teeme mõned pildid seal.
Kui me siis sinna läksime, siis avastasime terve suure kõrvitsamaa. Lastel oli nii tore, Iti ukerdas mööda kõrvitsaid ringi ja oli õnnest hullumas.
Lisaks selgus, et see on suur farm, kus kasvatatakse kõike ise, alates kanadest kuni kurkideni. Nad pidasid väikest poodi, kus see kõik oli müügil. Issand see oli kohe meil õega lemmik pood terves maailmas:) Ostsime kõike kokku suure vaimustusega. Ei suutnud otsustada mida võtta ja mida jätta. Muidugi käisime veel korra tagasi seal enne kui õde minema läks. Sest kõik oli nii imemaitsev, et sai otsa väga kiirelt.

Pildid räägivad enda eest, kui palju seal kõrvitsaid oli ja mida kõike nendest tehtud oli.

DSCF1254 DSCF1255 DSCF1260 DSCF1262 DSCF1263 DSCF1265 DSCF1269 DSCF1270 DSCF1275 DSCF1277 DSCF1279 DSCF1280 DSCF1281 DSCF1285 DSCF1297 DSCF1299 DSCF1314 DSCF1292   DSCF1293 DSCF1321

Kodune pildistamine

Kodune pildistamine

Nagu varasemalt kirjutanud olen, siis vahepeal oli mul õde oma vanema pojaga nädala meil külas. Eks sellest ka eilne veidi kurvameelsem postitus, et nad läksid ära. Meil oli tõesti tore nädal! Neile ümbrust näidates avastasin ise uusi kohti, millest said vaieldamatud lemmikud. Püüangi vähe haaval […]

Siis kui raskused kasvavad üle pea

Siis kui raskused kasvavad üle pea

Olen alati uskunud, et ükski olukord ei tule niisama. Igal asjal on oma põhjus ning igast olukorrast peab midagi õppima. Kui üks ja sama olukord tuleb uuesti ja uuesti, siis järelikult ei õppinud oma õppetundi esimene kord ära ning seetõttu saab uuesti selle. Ma olen oma […]

Uus maa, mitte uus inimene

Uus maa, mitte uus inimene

Mulle on alati tundnud väga ahvatlev elu võõral maal. Arvasin alati, et kui kolin, siis hakkan tegema tegusid ja põnevusega maad avastama. Lugesin hoogsalt teiste blogisid ja artikleid, kuidas nad seiklevad maailmas ringi ning kujutasin ette kui põnev see võib olla ja mismoodi mina võiks kõike seda teha.  Tänaseks teeb see mulle veidi nalja, miks ma küll arvasin et kui kolin välismaale siis muutun äkki täiesti teiseks inimeseks. Vahet ju pole, kus riigis elan, mina olen ikka mina. Kui mulle meeldis eestis autoga ringi liigelda mööda endale tuttavaid teid, siis ilmselgelt meeldib mulle seda teha ka mujal maailmas. Ei saa minust ühtäkki seljakoti matkajat, kes läheb seiklusi otsima.

Ma olen hirmus muretseja ja põdeja, pean ennast ikka kõvasti sundima, et tuleksin välja mugavustsoonist ning astuksin vastu oma hirmudele. Esialgu näiteks tekitasin endale kohutavalt suure stressi sellest, et ma saksa keelt ei oska. Mõtlesin tükk aega, kuidas ometi see keel selgeks saada, et saaks minna rahulikult poodi või kuhuiganes. Ilma et kellegi kõnetamise peale jääksin rumala näoga vaatama ning naerataksin kohmetult. Olgu ütlen tavaliselt kiirelt, et ma ei oska saksa keelt ka. Igakord tundsin ennast kohutavalt halvasti selle juures. Peale mõningast põdemist otsustasin selle lõpetada. Isegi kui ei saa kolme aasta jooksul saksa keelt selgeks, missiis sellest. Räägingi siin inglise keeles, kes ostab räägib vastu ja kes ei oska, siis naeratame viisakalt ning lähme oma teed. Peale seda muutus elu siin tunduvalt paremaks.

Samuti muretsesin väga, et Iti Krit ei saa teiste lastega nii palju mängida kui Eestis. Arvasin, et äkki jääb väga memmekaks, kuna mängib ju ainult minuga päevad läbi. Reaalsuses oli see taas täiesti tühjast kohast tekitatud probleem. Praegu kui mul on õde oma pojaga külas, siis näen kuidas ta on väga aktiivne suhtleja nendega. Käib ise kutsub mängima kõiki ja valib, kelle sülle istub. Ei mingit emmetamist või võõrastamist.

Niisiis kui olin Eestis jube ette muretseja ja pabistaja, siis olen siin täpselt samasugune. Kartsin esimest autoga sõitu linnavahel, kardan ise sõita kiirteel, kardan et äkki eksin jalutades ära, tundub hirmutav sõita üksi lennujaama jne jne.
Karli täpselt minu vastand. Ma täpselt polegi aru saanud, mida ta kardab. Ja mured vist keerlevad ka pigem ümber minu ja Iti:) Just tema lüllab mind mugavustsoonist välja ning tänu temale olen juba praegu oma elus teinud jube palju huvitavaid asju, mille ise oleksin pigem ehk oma hirmude pärast tegemata jätnud. Nüüd kui ta on pikalt ära, pean siin võõral maal väga paljuga ise toime tulema. Tegema tegusid, mida veel pool aastat tagasi poleks isegi osanud näha ennast tegemas. Äkki kui oleks teadnud, mis mind ootab, siis oleksin Eestisse jäänud suurest hirmust:)

Head aega