Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Esimesed päevad Eestis

Esimesed päevad Eestis

Oleme nüüd olnud Eestis paar nädalat. See aeg on olnud nii intensiivselt täis erinevaid emotsioone, et meie rahuliku-passiivse elu keskele tundub nagu oleksime astunud keset päikeselist päeva keeristormi sisse. Püüan veidi kirja saada seda sündmuste ahelat tagant järgi. Terve sõit Saksast Eestisse läks üle ootuste […]

Miks siin on nii vaikne?

Miks siin on nii vaikne?

Ma ei tea, mismoodi küll jõuaksid siia blogisse tagasi need tihendamad postitused. Kuidagi astusin maha sellelt kirjutamise rongilt ja nüüd ei saagi tagasi järjele. Algselt hakkasin seda blogi pidama eesmärgiga, et kirjutada meie elust-olust, tegemistest esiteks kõigile, kellele see huvi pakub ja samas ka omale […]

Üks kummaline nädal Eestis

Üks kummaline nädal Eestis

Olime nädala Eestis ja koju saime laupäeva öösel. Praegu jäi Iti magama ja mina sain esimest korda rahulikult maha istuda, proovin midagi siia kirja saada.

Seekordne käimine oli vist kõige kummalisem reis, mis meil olnud on. Või Eestis käimist siiski vist ei saa päris reisiks nimetada?

Ühtepidi oli super tore ja sai väga palju asju tehtud, teistpidi oli mul juba mitu päeva jube koduigatsus peal.

Esiteks käisin juuksuris nagu ikka. Jätkuvalt saadab mind juuksuri needus ning see suurepärane salong, kus ma käisin pandi kinni. Niisiis otsisin uut. Kirjutasin vist 20 kohta läbi ja mitte kellelgi polnud pakkuda aega sellele päevale, mida küsisin. Lõpuks leidsin ühe, piltide järgi tundus okei. Veidi küll kõhklesin aga läksin ikka. Ma ei tahtnud mingit suurt muutust. Lihtsalt juured ikka tumedamad nagu oma värv ja hele osa tuua veidi üles poole. Soeng jäi põhimõtteliselt samaks. Ise arvasin, et selline väga lihtne tegemine. Kokku istusin seal juuksuris 3,5h. Juuksur oli venelanna, kes just eriti palju eesti keelt ei osanud ja nii möödus mu 3,5h täielikus vaikuses. Mis on minu jaoks õudus. Tean, et osadele meeldib seal oma mõtteid mõelda aga mitte mulle, mina tahaks juuksuriga juttu rääkida ning tema poolt kuulda, mis ta parasjagu teeb. Triibutamisel pani ta mulle terve tonni hõbepaberit pähe, mu pea oli tõesti raske selle all lõpuks:D Kokkuvõttes on soeng okei aga tagasi ma sinna küll ei lähe. Ja kellelegi ei soovita ka seda salongi. Ma ei taga isegi siia nime kirjutada:) Kes mu instragrami jälgivad, need ilmselt teavad, mis salongiga tegu on.

 

Hästi tore üritus oli meil sõbrannadega, kelle lapsed kõik hakkavad 3 saama aprillis-mais. Nad korraldasid ühise mängutoa peo ning sättisid kuupäeva nii, et meie Itiga ka osa saaks. Ma polnud osasid näinud alates sellest ajast kui minema läksime, nii et oli väga väga lahe näha. Lastel on nüüdseks vaikselt kujunenud juba välja oma iseloomud ja enam ei olnud nii palju nö titetamist. Ühesõnaga väga väga tore oli näha kõiki:)

Saime ka osa minu õe sünnipäevast, mille pidamise ta lükkas meie Eestis olemise ajale. Jällegi väga mõnus olemine. Iti jooksis õe poistega ringi. Mulle ikka meeldib see, et ta sobib kokku mängima nii poiste kui tüdrukutega. Õe poisid on küll tast pea 10a vanemad aga nad on koos lahedad. Iti jookseb ka kambas ja tahab hirmsasti nende moodi olla. Kuna nad nii suured, siis oskavad samas hästi ilusti arvestada temaga. Mulle muidugi meeldib see mõte, et Itil on tulevikus minu õe lapsed sellised lähedased sõbrad.

Kahjuks peale sünnipäeva oli kohe suund lennujaama ja Karli läks ära. Edasi olime Itiga kahekesi ja sealt maalt vist hakkaski asi veidi allamäge kiskuma.

Käisin ära arstil, mida olin edasi lükanud juba mõnda aega. See tulem sealt oli minu jaoks tegelikult ette teada aga veidi ikkagi tõmbas tuju alla. Lootsin, et asjad on paremad kui nad on. Seega ootab mai kuus ees mind väike op. Kuna see teema on väga isiklik, siis pikemalt ma siin kohal ei peatu. Aga see omakorda tähendab, et mingit väga intensiivset pildistamist ilmselt ma see aasta ei saa teha.

Öösel selgus, et olin saanud toidumürgituse. Kuigi olin pool ööd magamata ja tervis oli kohutav, ootas mind järgmine päev kulmude püsimeik.  Mille aega ma mitte kuidagi ei tahtnud tühistada. Seega vedasin ennast sinna kohale, ise tundes kuidas kohe kohe hakkan surema. Kehva tunne oli ka Itit ema juurde jätta, sest nägin kuidas ta oleks tahtnud, et ma sinna jään. Õnneks olin ära paar tundi ainult. Teel tagasi mõtlesin ainult sellele, et tahaksin oma armsa Iti kaissu võtta ja pikali minna. Ma ei tahtnud enam kedagi näha või midagi teha. Oleksin vist kõik andnud, et see hetk KOHE koju tagasi saada. Iti sain kaissu aga koju tagasi muidugi mitte.

Sain ka külas käia oma sõbrannal, kellega me igapäev suhtleme. Päris tore oli vahelduseks niisama juttu rääkida. Saime laenuks sealt ühed õue püksid ja nii sai Iti ka mänguväljakul rahus mängida ja ringi joosta. Käisime jalutamas, ostsime jäätist ja oligi lihtsalt hea olla. Alati ei peagi tegema midagi erilist, vaid täiesti tavalised tegevused ongi juba super.

Reede õhtul tuli lend tagasi. Päev ise möödus täielikus virr-varr olekus. Juhtus nii palju negatiivset aga samas oli tore. Oh seda on nii raske seletada ja ma ei hakka kogu oma päeva sündmuste ahelat siia kirja panema, selleks oleks omaette postitust vaja pigem.

Ja reede öösel saime koju. Issand milline õnnis tunne! Iti jäi autos magama, tõin ta süles tuppa voodisse. Ta küll ärkas korra, vaatas ringi ja naeris suurest õnnest, kui avastas, et on OMA VOODIS. Ja selle suure naeratusega uinus kohe uuesti.

Ma ei ütle, et igatsesin konkreetselt Saksamaale aga ma tahtsin kohutavalt koju saada. Sellist koduigatsust pole ma veel kunagi enne tundnud. Siin ON hea!:)

 

PS! Tule jälgi mind instagramis, seal olen kõige aktiivsem ja saad kõige rohkem osa meie igapäeva elust.

 

 

Minu vajadused

Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud. Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest. Need on: […]

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Umbes paar nädalat tagasi otsustasin, et muudan oma toitumist. Kuna ma põen endometrioosi ning selle sümptomid hakkasid mu igapäeva elu segama, siis otsustasin proovida vastavat dieeti, mis peaks selle haiguse kontrolli alla saama. Haiguse enda kohta pikemalt ma ei hakka kirjutama, selle kohta võivad kõik […]

Alina ja Fin

Alina ja Fin

Peale lifestyle pildistamist oli kohe otsa ühe armsa ema pildistamine pojaga. Ilmselt kuna olin juba meelestatud ühele teemale, siis kujunes sellest lühisessioonist ka midagi sarnast välja. Kuigi pisike Fin oli veidi tõbine ja tahtis väga ainult ema süles olla rahulikult, saime mõningad pildid siiski17 tehtud.

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Veel eelmise aasta lõpus oli mul väga lahe lifestyle pildistamine. Ma isegi ei tea sellele eesti keelset nime – eluline? Eestis kahjuks seda sorti pildistamised väga popid ei ole aga kindlasti kuulub see valdkond minu lemmikute alla. Olen neid pilte alati vaadanud ja imetlenud, nii et […]

Meie neljas pereliige

Meie neljas pereliige

Meie koer Elisabeth ehk Betti. Selleks, et asi oleks selgem alustan täiesti algusest. Kunagi ammu, umbes aastal 2010 oli mul kindel soov saada prantsuse buldog. Kahjuks aga sellist raha meil polnud, et osta omale üks kutsikas. Nii ma siis kurvalt ikka vaatasin pilte ja käisin […]

Minu/meie 2016 aasta

Minu/meie 2016 aasta

Ma olen alustanud kolm korda postitust aastast 2016. Igakord jääb millegi taha toppama või tundub mulle, et see sisaldab liiga palju isiklikku infot ning mul tekib vastumeelsus selle avaldamisel.

Proovin vähem analüüsiva teha.

Minu aasta oli ühtepidi väga passiivne, rahulik, stabiilne. Kohati isegi liiga, tüdinesin sellest kohutavalt. Otsisin omale tegevusi ja võimalusi ennast veidi teostada. Kuigi osaliselt isegi tuli uusi tegevusi, siis need said sama kiirelt otsa kui tulid. Ju siis polnud minu jaoks siiski.

See vist tuleb vanusest, et hakatakse rohkem tähelepanu tervisele pöörama, nii ka mina. Oleme suutnud oma menüüs viia miinimumini suhkru ja nisujahu tarbimise. Ma ei ütle, et me neid ei tarbi aga tunduvalt vähem küll. Muidugi sööme siiani pastat, lihtsalt täistera pastat ja mitte nii tihti. Omletti ei tee enam nisujahuga, teeme hoopis ilma jahuta jne jne. Meie kodust võib leida vist kilode viisi komme ja šokolaade, mida mitte keegi ei taha. Isegi Iti mitte. Vahel kui tuleb isu, siis muidugi sööme ikka magusat ka aga Karlil oli varem kombeks kohe väga palju kommi süüa. Mina teda sundinud pole nendest loobuma, minu muutustega on ta oma algatuslikult kaasa tulnud.
Kogu see muutus annab tervises palju tunda. Olemine on selline nagu oleks aega tagasi keeratud, mitte ei tiksu see edasi. Suudaks nüüd kuidagi selle trenni tegemise motivatsiooni kuskilt üles leida oleks kohe päris hästi.

Muidugi aasta üllataja tiitli saab Karli, kes jättis suitsetamise maha. Kõik kes teda teavad, siis enamus neist vist ei kujuta ettegi, et ta ei suitseta enam. Üllatuse tegi ta mulle samamoodi nagu teistele. Lihtsalt Šveitsis olles teatas, et ta pole juba mõnda aega suitsetanud. Muidugi mul oli ja on siiani heameel. See oli üks nendest teemadest, mille kallal ma ikka virisesin iga natukese aja tagant.

Mina alkoholi ma ei tarbi peaaegu üldse enam. Minu poolest võiks see maailmast olemata olla. Kui veel enne jõin alati viisakusest klaasi veini, et mitte sattuda olukorda, kus hakatakse uurima ega ma rase või haige pole, siis enam ei tee seda ka.
Tõeline halb komme jookidest, millest ma ei suuda loobuda on Coca Cola. Seda me ei osta enam kastiga koju, ei joo iga õhtu. Aga vahel tuleb Karlil tuju õlut juua ja nii on minul vahel jube isu coca cola järgi. Ma isegi ei proovi sellest lahti saada. Las ta olla, mingid pahed võivad elus jääda ju ka:)

Vaatan seda juttu ja tundub nagu üks perekond tublidust oleks siin majas. Päris nii pole ikka.

Aasta jooksul oli ka palju negatiivset nagu näiteks käis meie abielu läbi kohutava karusselli. Vahepeal oli tunne, et me vist ei sobigi enam kokku ja ei saanud enam aru, kas sellel on üldse mõtet. Õnneks ühel hetkel hakkas kõik jälle kuidagi paika minema ja hakkasime uuesti ühte jalga astuma.

Lisaks olen ma aasta jooksul olnud kümneid kordi tüdinenud sakslastest, saksa keelest, igatsenud oma inimesi, Eestit, nutnud, stressis olnud ja pole mõistnud, mis see minu koht üldse siin elus on. Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis kõiguvad need tujud üles ja alla. Õnneks tuleb alati peale dramaatilist perioodi jälle parem aeg.

Minu fotograafia pool on teinud hüppeliselt suure arengu. Kui võrdlen oma pilte praegu ja eelmise aasta alguses, siis seal polegi midagi võrrelda. 2016a oli tegelikult esimene aasta kui pildistasin. Olen läbi teinud mitmeid online koolitusi, vaadanud kokku tunde õpetus videosid, saanud tonnide viisi kogemusi ning õnneks ka üsna pehmelt on tulnud negatiivsed kogemused, millest esialgu jäi küll kehva tunne sisse aga vaatamata sellele õppisin neist palju.

2016 aastaks polnud mul väga suuri plaane, ootusi ega lootusi. Ja vist selline see aasta oli ka. Küll aga on mul 2017 aastale väga suured soovid, mida ma loodan, et täituvad. Eks aasta lõpus saan kirjutada neist, kas läksid täide:)

Ma soovin kõigile oma lugejatele, et see aasta tuleks teil selline nagu te sisimas salaja loodate. Kui ei lähe täide kõik soovid, siis läheks täide ikka see kõige suurem.

Mind teeb ülimalt rõõmsaks see, et te leiate tee siia blogisse, vaatamata asjaolule, et mu postitusi ei tule enam nii tihti. Tore on veel näha, et siia on tekkinud palju uusi lugejaid. Püüan uuel aastal ennast parandada ning kirjutada siia rohkem:)

Suurte kallistustega,

Inca

Maris Soobik

 

Kingid, kingid, kingid

Kingid, kingid, kingid

Üks armas blogija korraldas see aasta blogijate jõulukinkide tegemise. Otsustasin ka osa võtta. Tutvusin oma saadud nimega ning vaikselt kahetsesin osavõtmist. Mida rohkem süvenesin, seda vähem ideid kingiks oli. Kui tavapäraselt oleksin läinud kommide-küpsiste suunda, siis seekord ei saanud seda ka kasutada, kuna tegu on […]

Jõulu minisessioonide päev

Jõulu minisessioonide päev

Suvel kujutasin ette, kuidas Eestis paksu lumega jõulu pilte teen. Aeg läks ja otsustasime mitte üldse see aasta enam Eestisse minna. Nii võisin ära unustada oma lumega pildistamise. Vaikselt pidasin omaette plaani, milline taust võiks olla, millega Itist see aasta jõulupildid teen ja mõned perepildid. […]

Isadepäeva öösel keerelnud mõtted

Isadepäeva öösel keerelnud mõtted

Eelmine nädal pole olnud üks kergemaid, just emotsionaalselt. Mitmed teemad on juhtunud, mis on viinud elu taaskord tõusujoonelt mõõnale. Eilne isadepäev oli meil vaatamata kõigele tore. Kuigi peame oma kolmandat isadepäeva, siis esimest korda sai Karli kodus olla meiega. Esimene aasta käis ta Võrus koolis ja eelmine aasta oli ta üldse Hispaanias. Eile saime hommikust õhtuni koos olla ja vaatamata sellele, et me midagi väga erilist teha ei saanud, ütles Karli enne magama jäämist, et tal oli tore päev:)

iti-ja-issi

Ja edasi peale muu pere uinumist sattusin mina lugema blogi postitust pisikesest poisist Vancust. Lugesin, vahepeal voolasid pisarad aga lugesin edasi.

Kas olete kunagi mõelnud, mis elu elavad sellised pered, kellel on eriline laps? Või mõelnud kui palju neid tegelikult on? Mis elavad läbi need pisikesed inimesed? Mis elavad läbi nende vanemad? Mis tunne see olla võib?

See postitus tekitas minus nii palju emotsioone, et olen lausa hädas nende siia kirja panemisega.

Kuigi ehk tänasel päeval ei oska keegi seda arvata, oli minu lasteaias käimine täiesti kohutav. Ma polnud sotsiaalne laps, kartsin kõiki ja kõike. Istusin alguses kapis ja hiljem päevade viisi aknalaual, ootasin ema. Ma ei julgenud kõva häälega rääkida isegi kui ema/isa mulle järgi tuli. Imekombel leidsin lasteaiast omale mõned sõbrannad. Nad ise tulid ja hakkasid muga suhtlema. Tõmbasid mu oma kookonist välja. Käisin alates sõimest lasteaiast ja mäletan sellest ajast ainult ühte toredat päeva. Sellest ajast on mul meeles ainult hirm, üksindus ja kurbus.
Kohati kapseldun tänaseni oma kookonisse aga see on veidi teistmoodi. Võib-olla tänasel päeval saadetaks minusugune laps teraapiasse. Jumal seda teab.

Minu õe noorem poeg, Fredi, on autistlik. Olen oma õega väga lähedane, ma ei tea kuidas inimesed saavad hakkama ilma vanema õeta. Mina ei kujutaks oma elu ettegi. Olen näinud tema elu enne Fredi diagnoosi ja kogu elu pärast seda. Ja teate mis, vaatamata sellele, et olen absoluutselt kõigi nende teemade peale mõelnud, mida ülevalpool küsisin ja ometi isegi üsna lähedalt seda ka näinud. Pean siiski tunnistama, et vist päris täpselt pole ma seda siiski mõistnud. Mäletan kõike seda – elu enne diagnoosi, diagnoosi saamine, teraapiad, lasteaia mured, lasteaia vahetust, tugiisikute vahetusi, kooli minekuga erinevad teemad, kodune elu jne jne. Tean, et see kuhu nad on jõudnud täna, ei ole neile kergelt tulnud. Väga paljud meie jaoks tavaelulised olud on nemad pidanud justkui omale välja võitlema.
Mu õde pole kunagi olnud eriline kurtja sellel teemal, ta ise ütleb nii ilusti – selle ajaga mis kulub kurtmisele, saab juba lahendusi välja mõelda. Mis ma ikka raiskan ennast kurtmisele. Minu energia on piiratud. Aga vaatamata sellele, olen ma vahel lihtsalt niii väsinud.

Fredi on olnud omamoodi aga meie jaoks on ta ikka sama kallis ja armas. Vaatamata tema omapäradele on ta alati tore olnud. Päris pisikesena oli Fredi täielik naerupall. Tema naer oli selline, mis pani kõik kõrval seisjad naerma ja ei jätnud kedagi ükskõikseks. Suuremaks saades on tema arutlused alati väga asjalikud. Inglise keel tuleb tal iseenesest. Ausalt öeldes kasutab ta tänaseks väljendeid, mida mina pean kohati tõlkest läbi laskma, sest ma ei tea mis need sõnad tähendavad.

Itil pole kahjuks vanemat õde ega venda aga see on lahe, kuidas õe poisid, Fredi ja Miko, on selle rolli natukene oma peale võtnud. Kui me nende juures külas oleme on Iti oma õnne tipus vist:)

Mind ennast pani omamoodi see kõik veidi halvasti tundma. Miks ma pean lugema võõra inimese pika postituse läbi selleks, et aru saada oma kõrval oleva inimese elu raskustest. Ehk on asi lihtsalt selles nii nagu iga olukorraga – kui ise pole seda kogenud, siis ega ikka päris 100% ei mõista seda. Umbes nii nagu kui sul lapsi pole, siis võid mõelda, mis tunne see on aga ikkagi täielikult ei tea.

Jäin lõpuks magama kui kell oli 3 öösel. Ja olin kindel, et saadame Itiga kindlasti väiksele Vancule sünnipäeva pildi. Vancu üks lemmik on mesilane Maia ja Itile meeldib hirmsasti mesilasi teha.