Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Aga miks just autistlikud ja ath lastega pered?

Seda küsimust on mult hästi mitmeid kordi küsitud kui on jutuks olnud minu praktika. Minu jaoks on fotograafia hästi põnev. Mulle meeldib selle töö olemus – saan töötada üksi, samas on suhtlemist teistega, töö on loominguline ja saan arendada seda just selles suunas nagu ise […]

Minu praktika

Minu praktika

Lõpuks siis sai alguse minu praktika. Olen seda oodanud juba päris kaua ja asju ajanud selles suunas ka. Pean tunnistama, et olen nii elevil sellest kõigest ja sellist uut energiat täis. Ma nii väga loodan, et kõik eesmärgid saavad täidetud, mis ma omale seadnud olen. […]

2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle lihtsalt meeldib omal moel aasta kokku võtta ja nö punkt panna sellele.

See postitus on hakanud väga erinevalt näiteks esimeseks mõtlesin, et kirjutan ainult pildistamise poolest, siis jällegi plaanisin teha üliemotsionaalse postituse, et see asi endast välja saada, rahunedes mõtlesin et ehk ei kirjutaks midagi, ühel emotsionaalsemal hetkel plaanisin blogi kinni panna ja ära lõpetada üldse kirjutamise jne jne. Alustan siis otsast ja vaatame mis tuleb:)

Iti pildistas ja ütles, mismoodi poseerima peab

2017 aasta oli kõike muud kui hea või helde meie vastu. Aasta esimest poolt ma ei mäletagi. Ilmselt oli elu rahulik-stabiiline ja kõik oli nii enam-vähem kontrolli all. Minu mälestused hakkavad alates aprillist. Mai ja pool juunit pidime olema Eestis, osa aega Itiga kahekesi ja osa kõik koos. Mul oli plaanitud väike arv pildistamisi juunisse. Mai alguses Iti ja Karli sünnipäevad ning minu väike operatsioon. Kui seda plaani tegime, tundus mõte hea ja kõik super. Aga juba aprilli alguses tundsin, et ma ei taha Eestis olla nii kaua. Tahtsin olla kodus, isegi kui Karli ära on mitu nädalat, ikkagi oleksin eelistanud Saksa kodu. Kuid plaan oli tehtud, kõik piletid broneeritud ja op oli mul vaja ära teha. Mis tegelikult nagu polnudki päris opetaratsioon, vaid laparoskoopia ehk mulle tehti 2 auku, üks naba alla ja teine vasakule poolele. Taastumine võttis umbes paar nädalat, sellest kirjutasin kunagi juba ka.  Aga see selleks.
Ja vaatamata kõigele tulime Eestisse. Ma ei kahetse oma elus palju asju, sest niikuinii muuta ei saa enam neid. Proovin ikka õppida negatiivsest ja ennast tagasi “jalule” ajada ning edasi minna, targemana. Aga seda Eestisse tulemist kahetsen ja mõtlen tihti, et mis siis oleks kui me poleks tulnud. Alates sellest hakkas meie allakäigu trepp peale.

Saksast tagasi tulemine oli meie jaoks kohutavalt raske. Me pole päriselt sellest siiani taastunud, igal ühel meist (Karlil, Itil ja minul) on omad haavad. Ma ei suuda vaadata sealseid pilte ilma, et pisarad voolama hakkaks. Üldiselt ei taha ma sellele kõigele mõeldagi ja proovin elada rohkem tänases. See kõik teeb lihtsalt haiget.

 

Kogu tagasituleku aega ja asjade kulgu teavad, vaid üksikud inimesed. On asju, millest ma ei ole valmis rääkima aga ometi, tunnen praegu, et oleme hästi suure osa oma sõpru ja perekonnast jätnud enda elust kõrvale. Ja me nagu peaks veidi selgitama olukorda või enda käitumist. Ega ma ei tea, kes seda blogi loeb üldse.

Sellel keeristormil, mis meie elu laastas teises aastapooles oli hästi palju erinevaid suundi – Karli töö, Betti magama panemine, minu töö, Iti lasteaed, rahaline olukord, uue elamise korraldus, auto mootori karki minek jpm ning minu “tervis”. Enamus need teemad on sellised, millest me ei räägi. Mitte selleks, et need oleks nii suured saladused, vaid need on kõik hellad teemad, et me ei taha nendest rääkida.

Hästi paljud on uurinud, minu töö kohta. Ja ma olen alati vastanud, et ma ei ole saanud tööle minna, kuna olen pidanud oma tervisega tegelema. Ilma edasi seletamata.  Ma ei oska praegu siiagi seda kirja panna. Olen umbes 10 korda alustanud lauset ja siis selle kustutanud.
2018 a märtsis pidi Itist saama suur õde. Alustasime tagasi sõitu Saksast teadmisega, et ükskõik kui pöörane kõik muu on, siis on ootamas meid vähemalt üks suur suur positiivne elumuutus. See tundus sama aegselt hea aga ka hirmus, kuna kogu edasine elu oli see hetk täielik teadamatus.  Kahjuks aga oli meie esimene sõit Eestis otse sadamast ITK EMOsse, kus saime teada, et meie beebit pole enam. Meie beebi, kes oli see positiivsuse kiir kõige vahel. Teda polnud enam. Minu keha oli jälle meid alt vedanud ja ma ei saanud hakkama. Ma ei hakka seda süüdistuste rida siia kirja panema, mida kõike mõtlesin. Aga kahjuks see ei lõppenud sellega. Järgmiseks avastati mul elus emakaväline rasedus ehk minus olid korraga peetunud emaka sisene rasedus ja elus emaka väline. Sellest oli saanud täielik õudusunenägu. Liikudes edasi tänasesse, siis kõik okei nüüd. Olukorra lahendamine kestis kokku mõned kuud aga füüsiliselt on mu keha korras. Psüühiliselt hakkab ka saama vaikselt.

 

Sai selline natukene isiklikumat laadi postitus aga las ta siis olla nii seekord – veidi emotsionaalsemat laadi jäämäetipp meie elust.

Ma siiralt loodan, et 2018 aasta tuleb parem.

Vaatasime aasta lõpus mingit saadet, ma enam isegi ei tea mis saade see oli. Igatahes oli intervjuu Rasmus Puuriga ja ta ütles nii tabavalt:” Mida kõrgemad on tõusud, seda madalamad on langemised” Ma tahakski loota, et sellest sügavast mõõnast kujuneb välja üks suur tõus.

Aitäh teile, kes toetavad meid kaugemalt ja lähemalt. Aitäh teile, kes te olete meil olemas. Aitäh teile, kes te annate aega.

Minu õepoja, Fredi tehtud pilt

 

 

 

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Iti Krit 1,5 ja 2,5 ja 3,5

Eile tegin instagramis küsitluse, kas peaks uue postituse tegema. Ja 100% vastustest tuli – JAA:) Tegin jälle Iti Kritist roosa-valgega pilte ja kirjutan veidi pildi tagamaadest. Minu meelest on super lahe selliseid pilte teha ja panna kõrvuti. Ma saan niisamagi aru, et ta on kasvanud […]

Elust nii nagu ta on

Elust nii nagu ta on

Elu keerleb sellise pöörase hooga, et puhkamiseks pole aega ja alles nüüd, kui oleme üle 20 päeva Eestis olnud, olen näinud osasid sõpru, kellega ma jätkuvalt pean sidet läbi Facebooki. Ma ikka naersin, et ilmselt näen Saksas elades rohkem oma tuttavaid kui Eestis, sest siin […]

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Meie algus Eestis hakkaski nüüd

Ja olemegi tagasi Eestis! Kogu see kolimise virr-varr on olnud nii kohutavalt kiire ja intensiivne, et vaevalt üksikud korrad olen saanud arvuti taha. Eile pakkisime veel viimased kastid lahti ja nüüd tuleks vaadata, kuhu osa sellest kraamist panna.

Arvasin kogu aeg, et lahistan Saksas nutta kui oleme viimaseid tunde, minuteid oma kodus. Kuigi sellel majal olid suured miinused meie jaoks, siis vaatamata kõigele oli sellest majast saanud meie kodu. Kahe aastaga jõudsime seal elada üle kõike. Õppisime armastama oma kodu ja sättisime asju oma käe järgi. Püüdsin küll endale igal sammul meelde tuletada, et me ei jää sinna igaveseks. Aga eks ikka kujundasime seda kõike nii, et meil oleks hea elada. Nii sündiski kodu, mille pidime raske südamega maha jätma koos selle turvalise eluga, mis seal oli tekkinud. Üllatuseks endale ei lahistanud ma nutta. Olen lihtsalt tänulik elule, et me just sellises mõnusas kodus saime oma Saksamaa aja elada. Panin ukse kinni, jätsin hüvasti ja soovisin, et järgmised elanikud oleks tema vastu sama head.

On olemas inimesed, kes armastavad spontaansust ja on inimesed, kes armastavad plaane. Veel on terve hulk inimesi, kes ei ole üks ega teine äärmus. Aga mina kohe kindlasti olen pigem äärmuslik plaani armastaja. Ja kuna Eestisse tagasi tulek on minul päris suur teadmatus tuleviku ees, siis jõudsin siia “süda saapa sääres” ja hirm, mis saama hakkab oli kohutav. Ühtepidi tundus, et siin on hea ja teistpidi olin täiesti paanikas, mis minust saab. Õnneks on mu ümber inimesi, kes kõik rahustasid, toetasid ja olid lihtsalt olemas igal sammul mu jaoks. Nii olengi tänases päevas, kus on sündimas vaikselt uued vaated tulevikku, pisikesed plaanid, mida hakata teoks tegema ja elu ei tundugi nii hull enam, vaikselt paistab see päiksekiir mulle seal tunneli lõppus (loe: plaan tulevikuks).

 

Mõned pildid veel viimasel päeval enne ära tulekut:

10 viimast pilti minu telefonist

10 viimast pilti minu telefonist

Vahepeal oli erinevates blogides postitusi teemal 10 viimast pilti minu telefonist. Mõte oli siis ausalt panna 10 viimati tehtud pilti, mitte valida ilusamad või viisakamad. Minusugusele uudishimulikule meeldis näha, mida teised inimesed pildistavad. Sellega saab kuidagi rohkemat natukene teada, mis teisele inimesele huvi pakub ja […]

Suuuured uudised!

Suuuured uudised!

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis on valmis minu hinnakiri, mida kõigile soovijatele jagan suurima heameelega. Hinnakirja küsimine ei kohusta millekski, niisama uudishimust võib ka küsida:) Aga hinnakirja ei koostanud ma üldse mitte niisama, vaid alates septembri keskelt oleme tagasi Eestis ja pildistamise broneeringuid […]

Kuidas kujuneb ühe sessiooni hind?

Kuidas kujuneb ühe sessiooni hind?

Kuna ma hetkel olen lõpetamas oma hinnakirja koostamist, siis on see päevakorras teema.

Hind peaks kujunema nii – 1. soovitud tulu aaastas/kuud 2. Pluss maksud

Tundub lihtne eks. Mõtle aga oma palk välja, lisa maksud ja unistuste elu võib alata.

See soovitud tulu peaks aga vastama ju reaalsusele. Pole mõtet unistada näiteks 50tuh eurosest palgast aastas kui olen alles täiesti algaja. Ma pole omale veel mingit nime teinud, inimesed ei tea minust midagi ja samuti ei tasu üle hinnata oma kvaliteeti. Niisiis soovitud tulu võiks katta ära minu kulud – kaamera, arvuti, Adobe igakuine makse, lasteaia maks, söök, auto, kodused kommunaal maksud, kodulehe maksud jne jne. Pole vahet kas need kulud on isiklikud või firma omad, kulud on nad minu jaoks täpselt samamoodi. Raha pean ma mõlema jaoks teenima. Kui nüüd tekkis küsimus, et ega ma üksik inimene pole ja osa neist kuludest ilmselt ju katab mu abikaasa, siis teate mu mehe töö kohta on tore ütlus – naised peavad raha teenima, et mehed saaks oma hobiga tegeleda:) NALI! Muidugi osa katabki tema ja selle võtangi arvesse.

Kulud on teada, nüüd tasuks veidi maad uurida, et mis teised algajad fotograafid ühe sessiooni eest küsivad. Seda uurides olen püüdnud leida neid fotograafe, kes pildistavad minu meelest minuga samas stiilis ehk tõenäoliselt oleks meil samad kliendid.

Kõige keerulisem osa on minu jaoks mitte alahinnata oma tööd. Kuidas hinnata seda, kui head on minu pildid? Võrreldes ennast teistega aga ise pole eriti objektiivne hindaja ju. Samas olen ma nii kehva kriitika taluvusega, et eriti ei julge teistelt ka küsida. Äkki on nii hull, et peale seda tekib tahtmine nö müts nurka visata. Samas fotograafia mulle meeldib, ma naudin seda tööd. Kahju oleks sellest loobuda.

Ühe sessiooni peale ei kulu ainult see tund-kaks, mis sessioon kestab. Ma ei alusta sellest, et esimeseks tuleb see töö teha kõik, et üks klient üldse kirjutaks mulle. See on enne klienti töö. Ühe kliendi peale kulub – 1. Sessiooni eelne suhtlus ja aja kokku leppimine 2. Sessioon 3. Piltide töötlus (mis on kõige pikem tegevus kogu protsessis) 4. Piltide kohale toimetamine. Olen püüdnud kuidagi arvutada, mis see ajakulu võiks olla ühe kliendi kohta aga siiani pole õnnestunud. Ma olen nii unistaja ja udu, et kui näiteks alustan töötlemist, siis ma ei tea mis on kell alguses ega lõpus. Sama on sessiooniga, kui alustan pildistamist, siis üldiselt ma kella ei jälgi. Pildistan seni kuni tundub, et hing on rahul.

Ja kui kõik erinevad nüansid on läbi mõeldud, siis on üks vaikne hääleke, mis sosistab sulle, et ära mõtle üle! Pane alguses üks hind paika ja tee algust sellega, vaata kuidas minema hakkab. Kui hästi, siis saab aja jooksul hinda tõsta ja kui oled ennast üle hinnanud, siis võid sooduskampaaniaid teha:)

No vot ja kogu selle pika mõtlemise peale pani see hääleke mu tunni sessiooni hinna paika;)

 

 

Üks päev sain kingiks gladioolid

Üks päev sain kingiks gladioolid

Häbiväärselt pikalt pole siia ühtegi postitust enam ilmunud. Üritan nüüd uuesti blogile elu sisse puhuda ja proovida endale sisse harjutada jälle seda kirjutamise harjumust. Ma ei kujuta ette, kuidas teised blogijad nii stabiilselt ja palju suudavad kirjutada. Nii kui mul jääb paus sisse olen justkui […]

Ma tahan olla armastatud

Ma tahan olla armastatud

15.juuni oli meil neljas pulma aastapäev. Praegu juurdlesin selle üle pikalt, kas oli kolmas või neljas. Võtsin siis sõrmuse ja vaatasin et 15.06.2013. Aga see päev ei tundu nagu 4 aastat tagasi, see tundub hoopis nagu heal juhul 2 aastat tagasi. Ma ei taha sellest […]

Mõõnad on selleks, et õppida

Mõõnad on selleks, et õppida

See on ikka huvitav aeg mu elus. Ma õpiks nagu alles nüüd ennast tundma ja saaks aru, kes ma päriselt olen. Ehk selleks, et enamus oma elust olen surunud ennast kuskile raamidesse ja proovinud sobituda, kuhugi kuhu ei sobi või proovinud pookida endale külge omadusi, mida pole.

Seekordne see Eestis olemine on ühest sündmusest teiseni, ei mingit kiiret tempot või tihedat graafikut. Iga mingi aja tagant on lihtsalt uus sündmus.

Peale pildistamist ootas ees mind meditsiiniline väiksemat tüüpi operatsioon. Millest mul oli ettekujutus, et see saab olema väga kerge ja juba järgmisel päeval kõnnin rõõmsalt ringi. Reaalsuses see nii päris ei läinud. Järgmine päev sain küll haiglast välja aga olemine oli üsna kehva ning psüühiliselt olin veel kehvemas seisus. Ilmselt muidugi mõjutas seda ka asjaolu, et sama päev kui sain koju läks Karli Leetu tööle paariks nädalaks. Mind ootasid keerulised päevad ees ja sellel hetkel polnud aimugi, kuidas ma päriselt need üle elan. Ma tahtsin palju pikali olla, samal ajal käis Iti ja tahtis mängida, mürada, joosta, naerda, teha kõike nagu seda teeme. Ja mul polnud jõudu, kõik oli valus ja õhtuti lihtsalt nutsin oma stressi välja. Avastasin, et ma ei oska abi paluda ega seda ka vastu võtta.

Ma usun, et minu ümber on väga väga mitmeid inimesi, kes oleks mulle kohe appi tulnud, kui vaid oleks palunud. Aga ma ei oska paluda. Ma olen harjunud ise hakkama saama oma lapsega ja endaga. Lisaks tundub, et teistel on kõigil omad elus, probleemid, tegemised, neil pole tegelikult aega minu jaoks.
Ema oli mul puhkuse võtnud sellel ajal, nii oli tema lihtsalt olemas meil. Kuna Iti tahab taga koos palju mängida, siis viibisime tema juures osa aega. See oli mulle jube suureks abiks ja teisiti ma ei kujuta ettegi, kuidas see aeg oleks saanud mööda. Kuid isegi temalt ei palunud ma abi, vaid ta lihtsalt oli olemas.
Ja muidugi oli moraalseks toeks veel Karli ja veel mõned minu inimesed aga ometi, ei osanud kellelegi öelda seda, et tuleks siia ja aitaks mind.

Olen ülimalt tänulik, et meile on tulnud just selline laps nagu Iti. Ma nägin kui kurb ta oli igakord kui sai vastuseks – emme ei saa mängima tulla või emmel valud ning ei saa üht või teist teha. Ta tuli nukralt puges mulle kaissu, tegi mulle pai ja pikutas koos minuga. Oh ma tundsin ennast kehvasti ja nii abitult.

Tänaseks, täpselt kaks nädalat hiljem, on mu olemine okei. Haavad paranenud ja tunnen ennast taas inimesena. Kuu aega kestab küll see taastumise aeg aga ma ise ei saa enam midagi aru. Sain taaskord ennast paremini tundma ja mõtteainet, millises suunas vajan natukene oma peas asjade lahti harutamist.