Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Suuuured uudised!

Suuuured uudised!

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis on valmis minu hinnakiri, mida kõigile soovijatele jagan suurima heameelega. Hinnakirja küsimine ei kohusta millekski, niisama uudishimust võib ka küsida:) Aga hinnakirja ei koostanud ma üldse mitte niisama, vaid alates septembri keskelt oleme tagasi Eestis ja pildistamise broneeringuid […]

Kuidas kujuneb ühe sessiooni hind?

Kuidas kujuneb ühe sessiooni hind?

Kuna ma hetkel olen lõpetamas oma hinnakirja koostamist, siis on see päevakorras teema. Hind peaks kujunema nii – 1. soovitud tulu aaastas/kuud 2. Pluss maksud Tundub lihtne eks. Mõtle aga oma palk välja, lisa maksud ja unistuste elu võib alata. See soovitud tulu peaks aga […]

Üks päev sain kingiks gladioolid

Üks päev sain kingiks gladioolid

Häbiväärselt pikalt pole siia ühtegi postitust enam ilmunud. Üritan nüüd uuesti blogile elu sisse puhuda ja proovida endale sisse harjutada jälle seda kirjutamise harjumust. Ma ei kujuta ette, kuidas teised blogijad nii stabiilselt ja palju suudavad kirjutada. Nii kui mul jääb paus sisse olen justkui reelt maas ja äkki enam ei tundu ükski asi piisavalt oluline, et kirja panna. Aga mis seal ikka, tuleb aga iseennast tagant utsitada ja küll saab tagasi kirjutamise soonele.

Karli kinkis mulle üks päev gladioolid. Esimeseks oli muidugi probleem, sest meil pole piisavalt suurt ja rasket vaasi, mis neid püsti hoiaks. Ütlesin naljaga, et teinekord too lilled koos vaasiga palun. Aga teiseks tuli mulle kohe meelde mu vanaema ehk mummo. Mummo kasvatas ise gladioole ja müüs neid. Tegelt ta müüs veel igasugu lilli. Ma olin siis üsna pisike ja need gladioolid olid niiiii suured. Mu meelest olid ühed nartsissid tal kõige ilusamad ja need lõhnasid jube hästi. Veel olid ilusad igat värvi priimulad. Kuna olen elanud pikalt mummo majas ja tema lilled on jäänud kõik sinna kasvama, siis olen proovinud neid ikka elus hoida. Just need lilled on lihtsalt kõigist teistest lilledest mulle kallimad.

Lahe, kuidas ühed lilled, laul, lõhn või teatud olukord toob tagasi mingid mälestused. Mul kahjuks pole mummoga koos ühtegi pilti lisada, sest need kõik on Eestis. Küll aga on Iti piltidel, sest niikui ma võtan kaamera kätte, siis on ta kohe kohal. Nõudes ennast nii kaamera ette kui taha.

 

 

Ma tahan olla armastatud

Ma tahan olla armastatud

15.juuni oli meil neljas pulma aastapäev. Praegu juurdlesin selle üle pikalt, kas oli kolmas või neljas. Võtsin siis sõrmuse ja vaatasin et 15.06.2013. Aga see päev ei tundu nagu 4 aastat tagasi, see tundub hoopis nagu heal juhul 2 aastat tagasi. Ma ei taha sellest […]

Mõõnad on selleks, et õppida

Mõõnad on selleks, et õppida

See on ikka huvitav aeg mu elus. Ma õpiks nagu alles nüüd ennast tundma ja saaks aru, kes ma päriselt olen. Ehk selleks, et enamus oma elust olen surunud ennast kuskile raamidesse ja proovinud sobituda, kuhugi kuhu ei sobi või proovinud pookida endale külge omadusi, […]

Perega pildistamas

Perega pildistamas

Igal aastal käime perega pildistamas, nii ka see aasta. Karli on alati nõus pildistamistega ja kui ma tahaks 5 pildistamist teha, siis tuleks ta kõigile neile, mingit kaamera ees olemise probleemi tal pole. Küll aga ei viitsi/taha tema tegeleda selle korraldamisega. Niisiis kogu visuaalne ja korralduslik pool on minu teha. Minule selline süsteem sobib.

Juba ammu ammu jälgin Kätlini blogi ja lõpuks hakkas ta pildistama fotograafina teisi. Tema stiil meeldib mulle ja minu jaoks ei oma mitte mingit tähtsust, kui kaua keegi pildistanud on või kas tal on aastakümneid kogemusi seljataga. Muidugi on paljud osad fotograafiast õpitavad aga osadele lihtsalt on antud rohkem annet selleks kui teistele. Umbes nagu autosõit, kõik võivad omale minna load teha aga kõigist meist ei saa rallisõitjat. Igal juhul on Kätlinile antud seda annet kohe kuhjaga.

Niisiis oli minu kindel fotograafi valik see aasta Kätlin. Küll aga olin täiesti nõutu, millised need pildid olla võiks. Loodusesse minek tundus igav valik, sest seda oleme juba korduvalt teinud. Õigemini on vist meil peale kõhupiltide, kõik sessioonid olnud looduses – Vabaõhumuuseumis oleme olnud korduvalt, Keila-Joal oleme käinud, Stroomi rannas oleme käinud, Türisalu panga all oleme käinud jne jne…kõik on tore aga see tundus ikka suhteliselt sama. Eelmine aasta tahtsin kübaratega mere ääre pilte aga see aasta? Huuh…tõesti olin nõutu.
Leppisin pildistamise aja kokku ning kõik muu jäigi lahtiseks. Kätlin pakkus ise mõned kohad välja, millest ei osanud esialgu samuti midagi valida ega eelistada.

Pakkimisel ei osanud ühtegi riietust just pildistamisele mõeldes kaasa võtta. Itile panin lihtsalt mõned kleidid ekstra aga omale ei osanud midagi võtta.

Ühel hetkel aga jäi mul pähe keerlema mõte linna piltidest ning Kätlini pakutud Rotermann. Toonideks tundus hea valik valge värv lisa toonidega. Päev enne käisin veel omale kleiti otsimas. Suureks imeks sain ideaalse kleidi. Ei mingit pikka ja kaalutletult tehtud otsust, kõik tuli järjest spontaanselt. Seekord tegin ise omale meigi ja sirgendasin lihtsalt juuksed ära, ei mingit meikarit ega juuksurit. Välja kasvanud osa lasin Loreali Magic retouch-iga üle.

Rotermannis koha peal selgus, et rahvast oli jube palju ning tuul nii külm, et Iti keeldus absoluutselt igasugusest koostööst. Lisaks jäi ta sõites autos magama ning oli just ärganud ning sellises olekus pole vist pea ükski laps eriti varmas kohe pildistamiseks kaamera ette minema. Aga kuna meie fotograaf oli ülipaidlik, siis liikusime edasi hoopis Kadriorgu ja veel lisaks Lauluväljakule. Muide kõik tema enda pakutud kohad, mina olin jätkuvalt otsustusvõimetu.

Kogu sessioon oli nii tore! Kõige selle Eestis olnud sündmuste ahelda järel oli meil kuidagi kaduma läinud see hea positiivne oma pere sisene õhkkond. Vaatamata külmale tuul ja sellele, et mu kleit tahtis pidevalt lendu tõusta või sellele, et Iti teatas alguses, et tahab koju minna ja väljendas seda väga selgelt või sellele, et Karlil olid püksid kitsad, siis see ei häirinud meid sugugi. Meil oli super aeg ja kõik see kajastub ka piltidel. Olen nendega ülivõrdes rahul:)

Kui keegi nüüd vaatab mu pilte ja tekib soov minna ka Kätliniga pildistama, siis teadke lihtsalt, et ta ei asu igapäevaselt Tallinnas vaid hoopiski Jõgeval. Nii, et sealt poolt inimesed on õnnega koos, meie siin pool peame lihtsalt kannatust varuma ja pikemalt aja ette broneerima:)

 

Fotograaf Kätlin Käresk

 

Puhkus keset puhkust

Puhkus keset puhkust

Peale sünnipäevi järgnes külas käikude jada ja mõned mitte nii toredad emotsionaalsed seigad. Iti uned olid juba jube kaootilised, me ise olime magamata ja väsinud. Ilmselgelt oli vaja puhkust. Nii tekkis mõte minna üheks ööks kuhugi spasse. Me eriti suured spas käiad pole olunud, nii puudusid […]

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iga aasta mai alguses on meie aasta ja elu kõige tähtsam sündmus ehk Iti Kriti sünnipäev. Iti sünnipäev on 5.mai ja otsa kohe Karli 6.mai. Aasta kõige olulisem sündmus on meie peres kindlasti Iti sünnipäev. Oma sünnipäevad pole meile kummalegi olnud väga olulised, küll aga […]

Esimesed päevad Eestis

Esimesed päevad Eestis

Oleme nüüd olnud Eestis paar nädalat. See aeg on olnud nii intensiivselt täis erinevaid emotsioone, et meie rahuliku-passiivse elu keskele tundub nagu oleksime astunud keset päikeselist päeva keeristormi sisse. Püüan veidi kirja saada seda sündmuste ahelat tagant järgi.

Terve sõit Saksast Eestisse läks üle ootuste hästi. Muidugi on see tüütu istuda autos ja lõputult sõita, kõik on ju sama – kiirtee kiirtee otsa, vahele jääb mõni linn ja uuesti kiirtee, siis on Taani sild ja veel kiirteid.
Rootsis tegime kiire külas käigu mu sõbranna juurde ja edasi oli sama igav sõit jälle edasi.

Esimesel päeval kui saabusime oli õnneks ilm jõudnud ilusaks siin minna, sama mis Saksas oli ära tulles. Mingit lund ja tormi me ei näinud. Küll aga oli seda tunda saanud meie Keila maja, mis oli jube külm seest. Nii, et kui saabudes tahtsime tule kaminasse teha (nii üles kui alla korrusele), siis selgus, et korsten on märg ning suits tuli kõik tuppa, mitte ei läinud välja. Saime terve oma päeva veeta õues, tuulutasime maja 6h ja ka peale seda haises alumine korrus nii nagu oleks keegi just lõket teinud keset tuba.
Jõudsime selle olukorra peale vihastada ja lõpuks ka juba naerda. Esimese reaktsioonina oli meil Karliga mõlemal tunne, et istuks autosse ja hakkaks tagasi sõitma. Muidugi me seda ei teinud ja see polnud mingi valiku variant. Lihtsalt tunne oli selline.

Järgmine päev ärkasin mina kohutava mao valuga. Mul pole kunagi veel enne sellist maovalu olnud. Aga mis teha. Jõin vaikselt kummeli teed ja proovisin rahulikult olla. Lõuna paiku andis valu järgi ja sain esimest korda süüa lõpuks.
Siis helises Karlil telefon, võõra Saksa numbriga. Vastamisel selgus, et meie naabrinaine helistab. Oleme ülimalt õnnelikud, et meil on nii super toredad naabrid seal. Jätsime neile oma maja võtme ja palusime tasuta posti tuppa tõsta, et see ei kuhjuks ukse taha. Ja lihtsalt igaks juhuks ka, kui midagi on, siis on neil võti. Aga tagasi kõne juurde – niisiis helistas naabrinaine, et oli posti tuppa läinud panema ning vaadanud, et oleme hoovipoolt aken-ukse lahti jätnud, astus tuppa et seda kinni panna ning avastas, et kõik kapid-sahtlid on avatud – meil olid vargad käinud! Ilmselt oli üle aia tuldud ning kangiga uks lahti murtud. Taheti varastada kõike, mis mahub taskusse või kotti. Jumal tänatud, et olid alles kõik suuremad asjad. Kokkuvõttes polnud nad mingit saaki meilt saanud, kuna meil lihtsalt pole midagi võtta. Tühjaks oli tehtud Iti rahakassa, kuhu kogume talle punaseid sente.
Kohal käis ka politsei ja selgus, et samal ajal oli veel käidud sees neljas majas. Eks siis jälgiti, keda kodus pole.

Kolmanda päeva hommikul ärkasime ja ei teadnudki mida oodata, kas on oodata uut sõnumit kuskilt või ehk sai ühele poole nende negatiivsete sündmustega.
Ma enam ei mäletagi, vist oli kolmandal päeval kui oli sain kahtlase e-kirja ja mul oli identiteedi varguse kahtlus. Õnneks sain sellele kinnitust, et siiski on kõik korras. Aga ehmatus oli suur esimeseks.

Veel järgnes sellele, kus Iti nägi minu ema majas ühe naise vaimu. Meie maja alumine korrus on täiesti pooleli olev ehitus, seal oli kunagi vannituba, köök ja elutuba. Praegu siis pole meil ühtegi neist. Ema maja on meil kohe kõrval ja nii otsustasime tema juures sauna teha. Karli küttis sauna, Iti vaatas seal multikaid ja mina otsustasin pesuruumi seinu pesta. Ema ennast kodus polnud. Üks hetk saabus väga väga hirmunud ja kohkunud Iti, ütles et talle ei meeldi see tädi, kes mamma toas on. Hakkasime uurima, kes seal on ja mis ta tegi. Selgus, et üks tädi oli elutoas ja siis läks magamistuppa, viipas Itile käega, et ta ka tuleks. See tädi ei kõndinud vaid lendas.
Selle peale jäigi kõik pooleli, sest Iti palus, et me minema läheks. Tulimegi koju tagasi, ilma saunas käimata.

Sellised olid meie kõige esimesed päevad Eestis. Edasi pidasime Iti Kriti ja Karli sünnipäevasid, mis olid tunduvalt toredamad sündmused. Aga neist kirjutan järgmine kord.

 

Miks siin on nii vaikne?

Miks siin on nii vaikne?

Ma ei tea, mismoodi küll jõuaksid siia blogisse tagasi need tihendamad postitused. Kuidagi astusin maha sellelt kirjutamise rongilt ja nüüd ei saagi tagasi järjele. Algselt hakkasin seda blogi pidama eesmärgiga, et kirjutada meie elust-olust, tegemistest esiteks kõigile, kellele see huvi pakub ja samas ka omale […]

Üks kummaline nädal Eestis

Üks kummaline nädal Eestis

Olime nädala Eestis ja koju saime laupäeva öösel. Praegu jäi Iti magama ja mina sain esimest korda rahulikult maha istuda, proovin midagi siia kirja saada. Seekordne käimine oli vist kõige kummalisem reis, mis meil olnud on. Või Eestis käimist siiski vist ei saa päris reisiks […]

Minu vajadused

Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud.

Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest.

Need on:
1. Turvatunne
2. Ebakindlus
3. Tähendusrikkus
4. Kuuluvustunne
5. Kasvamine
6. Andmine

Tõesti, minu puhul (ja ilmselt ma pole ainukene) oleks ideaalne, et kõik need vajadused oleksid rahuldatud ning seejärel valitseks minu hinges tõeline rahu.

Praegune elu on ühteaegu rahulik aga ka ülimalt stressi rohke. Olen õppinud stressi analüüsima. Kui tunnen, et langen mõõna perioodi, siis teen üsna põhjaliku eneseanalüüsi, et millest see tuleb. Pean tunnistama, et isegi kui jõuan põhjusteni, siis tihti on need sellised, mida hetkel muuta ei saa.

Näiteks puudub mul pea igasugune turvatunne, mis minu tulevikust saab. Muidugi loodan kogu hingest, et saan ennast kutsuda fotograafiks aga kas see ka nii läheb, seda ei tea mina ega keegi teine, enne kui antud olukord käes on. Õnneks on mul siiski mõned tuleviku väljavaated tekkinud, täiesti üllatavast valdkonnast ja veel üllatavamast kohast. Kindlasti on teinud see minu hinge rahulikumaks. Just turvatunde puudumine on minu kõige suurem stressi allikas ning tänu mingitele tuleviku väljavaadetele on saabunud teatud mõtted rahu.
Just tänu sellele rahule olen saanud tegeleda veidi väiksemate stressi allikatega aga mitte vähem olulistega.

Ma ei kuulu mitte kuhugi. See tunne tekkis mul kohe kui siia kolisime. Juba väiksest peale kuulume kuhugi – lasteaeda, kooli, perekonda, paari suhtesse, sõbrannade gruppi, mõnda huvi ringi jne jne. Teatud mõttes kuulun ikka oma perekonda aga samas toimuvad igasugu sünnipäevad, üritused, tegemised ilma minuta. Mis tekitab tunde, et ma ei kuulu enam nende hulka.
Sama on sõpradega. Olen alati olnud üsna sotsiaalne ja ümbritsetud sõbrannadest. Nad on tekitanud minus kuuluvustunde kuhugi. Siin on nad mul muidugi olemas ikka läbi interneti aga koha peal ei kuulu ma kuhugi. Enne Itit käisin tööl ning kuulusin kollektiivi. Rasedaks jäädes kuulusin ühte facebooki beebigruppi jne jne.
Mu jutt tuleb vist üsna segane, loodan et saate aru mis ma mõtlen:)

Kasvamise puudumist tunneb vast pea iga kodune väikselapse ema. Kuna elu keerleb ümber ühe teise pisikese inimese ning tema kasvamise, siis jääb hetkel minu oma kasvamine ning eneseteostus tahaplaanile. Kui suures pildis vaatan seda, siis olen õnnelik sellise elu üle aga tagasi igapäeva ellu suundudes tunnen puudust enda arengust. Mitte küll kogu aeg, sest tänu fotograafiale olen saanud ikka tohutu arengu läbi teha. Ning tänu Itile olen kasvanud ka hingeliselt. Aga kärsitu inimesena tundub seda vähe, tahaks rohkem.

Andmise rõõm on tõesti suur, kuid kui seda hakatakse ära kasutama, siis see pole enam see. Ja just nii ongi mul mitmeid kordi läinud. Mis ühelt poolt rahuldab mu andmise tunde aga teistpidi ei motiveeri seda uuesti tegema.

Niisiis selle teooria põhiselt pole enamus minu baasvajadusi rahuldatud. Olen endalt korduvalt küsinud – kuidas saan olukorda muuta? Olen kinni mõtte küljes, et nii kaua kuni siin elame ei saa suurt midagi muuta. Tuleb leida üles hetke elu positiivsed pooled ning nendele keskenduda. Samuti pigem tuleviku eesmärkide suunas liikuda, mitte mõelda liiga palju oma siin ja praegu elule.
Teiseks olen mõelnud, et võiks teha väikse facebooki grupi, umbes 10-15 inimest, kus saakski oma igapäeva jutte rääkida, küsida nõu, jagada muljeid ja muidugi Eestis olevad inimesed saaksid ju koos ühiselt, midagi teha ka. Kui ma ise olen käimas, siis saan ju ka ühineda. Selles grupis võikski olla kõik aktiivsed liikmed, mitte passiivseid lugejad. Tegudeni pole jõudnud aga kui keegi tunneb oma elus puudust sellisest grupist, siis kirjutage mulle siia kommentaaridesse või otse. Äkki siis jõuab tegudeni:)