Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Minu vajadused

Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud. Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest. Need on: […]

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Umbes paar nädalat tagasi otsustasin, et muudan oma toitumist. Kuna ma põen endometrioosi ning selle sümptomid hakkasid mu igapäeva elu segama, siis otsustasin proovida vastavat dieeti, mis peaks selle haiguse kontrolli alla saama. Haiguse enda kohta pikemalt ma ei hakka kirjutama, selle kohta võivad kõik […]

Alina ja Fin

Alina ja Fin

Peale lifestyle pildistamist oli kohe otsa ühe armsa ema pildistamine pojaga. Ilmselt kuna olin juba meelestatud ühele teemale, siis kujunes sellest lühisessioonist ka midagi sarnast välja. Kuigi pisike Fin oli veidi tõbine ja tahtis väga ainult ema süles olla rahulikult, saime mõningad pildid siiski17 tehtud.

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Veel eelmise aasta lõpus oli mul väga lahe lifestyle pildistamine. Ma isegi ei tea sellele eesti keelset nime – eluline? Eestis kahjuks seda sorti pildistamised väga popid ei ole aga kindlasti kuulub see valdkond minu lemmikute alla. Olen neid pilte alati vaadanud ja imetlenud, nii et […]

Meie neljas pereliige

Meie neljas pereliige

Meie koer Elisabeth ehk Betti. Selleks, et asi oleks selgem alustan täiesti algusest. Kunagi ammu, umbes aastal 2010 oli mul kindel soov saada prantsuse buldog. Kahjuks aga sellist raha meil polnud, et osta omale üks kutsikas. Nii ma siis kurvalt ikka vaatasin pilte ja käisin […]

Minu/meie 2016 aasta

Minu/meie 2016 aasta

Ma olen alustanud kolm korda postitust aastast 2016. Igakord jääb millegi taha toppama või tundub mulle, et see sisaldab liiga palju isiklikku infot ning mul tekib vastumeelsus selle avaldamisel.

Proovin vähem analüüsiva teha.

Minu aasta oli ühtepidi väga passiivne, rahulik, stabiilne. Kohati isegi liiga, tüdinesin sellest kohutavalt. Otsisin omale tegevusi ja võimalusi ennast veidi teostada. Kuigi osaliselt isegi tuli uusi tegevusi, siis need said sama kiirelt otsa kui tulid. Ju siis polnud minu jaoks siiski.

See vist tuleb vanusest, et hakatakse rohkem tähelepanu tervisele pöörama, nii ka mina. Oleme suutnud oma menüüs viia miinimumini suhkru ja nisujahu tarbimise. Ma ei ütle, et me neid ei tarbi aga tunduvalt vähem küll. Muidugi sööme siiani pastat, lihtsalt täistera pastat ja mitte nii tihti. Omletti ei tee enam nisujahuga, teeme hoopis ilma jahuta jne jne. Meie kodust võib leida vist kilode viisi komme ja šokolaade, mida mitte keegi ei taha. Isegi Iti mitte. Vahel kui tuleb isu, siis muidugi sööme ikka magusat ka aga Karlil oli varem kombeks kohe väga palju kommi süüa. Mina teda sundinud pole nendest loobuma, minu muutustega on ta oma algatuslikult kaasa tulnud.
Kogu see muutus annab tervises palju tunda. Olemine on selline nagu oleks aega tagasi keeratud, mitte ei tiksu see edasi. Suudaks nüüd kuidagi selle trenni tegemise motivatsiooni kuskilt üles leida oleks kohe päris hästi.

Muidugi aasta üllataja tiitli saab Karli, kes jättis suitsetamise maha. Kõik kes teda teavad, siis enamus neist vist ei kujuta ettegi, et ta ei suitseta enam. Üllatuse tegi ta mulle samamoodi nagu teistele. Lihtsalt Šveitsis olles teatas, et ta pole juba mõnda aega suitsetanud. Muidugi mul oli ja on siiani heameel. See oli üks nendest teemadest, mille kallal ma ikka virisesin iga natukese aja tagant.

Mina alkoholi ma ei tarbi peaaegu üldse enam. Minu poolest võiks see maailmast olemata olla. Kui veel enne jõin alati viisakusest klaasi veini, et mitte sattuda olukorda, kus hakatakse uurima ega ma rase või haige pole, siis enam ei tee seda ka.
Tõeline halb komme jookidest, millest ma ei suuda loobuda on Coca Cola. Seda me ei osta enam kastiga koju, ei joo iga õhtu. Aga vahel tuleb Karlil tuju õlut juua ja nii on minul vahel jube isu coca cola järgi. Ma isegi ei proovi sellest lahti saada. Las ta olla, mingid pahed võivad elus jääda ju ka:)

Vaatan seda juttu ja tundub nagu üks perekond tublidust oleks siin majas. Päris nii pole ikka.

Aasta jooksul oli ka palju negatiivset nagu näiteks käis meie abielu läbi kohutava karusselli. Vahepeal oli tunne, et me vist ei sobigi enam kokku ja ei saanud enam aru, kas sellel on üldse mõtet. Õnneks ühel hetkel hakkas kõik jälle kuidagi paika minema ja hakkasime uuesti ühte jalga astuma.

Lisaks olen ma aasta jooksul olnud kümneid kordi tüdinenud sakslastest, saksa keelest, igatsenud oma inimesi, Eestit, nutnud, stressis olnud ja pole mõistnud, mis see minu koht üldse siin elus on. Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis kõiguvad need tujud üles ja alla. Õnneks tuleb alati peale dramaatilist perioodi jälle parem aeg.

Minu fotograafia pool on teinud hüppeliselt suure arengu. Kui võrdlen oma pilte praegu ja eelmise aasta alguses, siis seal polegi midagi võrrelda. 2016a oli tegelikult esimene aasta kui pildistasin. Olen läbi teinud mitmeid online koolitusi, vaadanud kokku tunde õpetus videosid, saanud tonnide viisi kogemusi ning õnneks ka üsna pehmelt on tulnud negatiivsed kogemused, millest esialgu jäi küll kehva tunne sisse aga vaatamata sellele õppisin neist palju.

2016 aastaks polnud mul väga suuri plaane, ootusi ega lootusi. Ja vist selline see aasta oli ka. Küll aga on mul 2017 aastale väga suured soovid, mida ma loodan, et täituvad. Eks aasta lõpus saan kirjutada neist, kas läksid täide:)

Ma soovin kõigile oma lugejatele, et see aasta tuleks teil selline nagu te sisimas salaja loodate. Kui ei lähe täide kõik soovid, siis läheks täide ikka see kõige suurem.

Mind teeb ülimalt rõõmsaks see, et te leiate tee siia blogisse, vaatamata asjaolule, et mu postitusi ei tule enam nii tihti. Tore on veel näha, et siia on tekkinud palju uusi lugejaid. Püüan uuel aastal ennast parandada ning kirjutada siia rohkem:)

Suurte kallistustega,

Inca

Maris Soobik

 

Kingid, kingid, kingid

Kingid, kingid, kingid

Üks armas blogija korraldas see aasta blogijate jõulukinkide tegemise. Otsustasin ka osa võtta. Tutvusin oma saadud nimega ning vaikselt kahetsesin osavõtmist. Mida rohkem süvenesin, seda vähem ideid kingiks oli. Kui tavapäraselt oleksin läinud kommide-küpsiste suunda, siis seekord ei saanud seda ka kasutada, kuna tegu on […]

Jõulu minisessioonide päev

Jõulu minisessioonide päev

Suvel kujutasin ette, kuidas Eestis paksu lumega jõulu pilte teen. Aeg läks ja otsustasime mitte üldse see aasta enam Eestisse minna. Nii võisin ära unustada oma lumega pildistamise. Vaikselt pidasin omaette plaani, milline taust võiks olla, millega Itist see aasta jõulupildid teen ja mõned perepildid. […]

Isadepäeva öösel keerelnud mõtted

Isadepäeva öösel keerelnud mõtted

Eelmine nädal pole olnud üks kergemaid, just emotsionaalselt. Mitmed teemad on juhtunud, mis on viinud elu taaskord tõusujoonelt mõõnale. Eilne isadepäev oli meil vaatamata kõigele tore. Kuigi peame oma kolmandat isadepäeva, siis esimest korda sai Karli kodus olla meiega. Esimene aasta käis ta Võrus koolis ja eelmine aasta oli ta üldse Hispaanias. Eile saime hommikust õhtuni koos olla ja vaatamata sellele, et me midagi väga erilist teha ei saanud, ütles Karli enne magama jäämist, et tal oli tore päev:)

iti-ja-issi

Ja edasi peale muu pere uinumist sattusin mina lugema blogi postitust pisikesest poisist Vancust. Lugesin, vahepeal voolasid pisarad aga lugesin edasi.

Kas olete kunagi mõelnud, mis elu elavad sellised pered, kellel on eriline laps? Või mõelnud kui palju neid tegelikult on? Mis elavad läbi need pisikesed inimesed? Mis elavad läbi nende vanemad? Mis tunne see olla võib?

See postitus tekitas minus nii palju emotsioone, et olen lausa hädas nende siia kirja panemisega.

Kuigi ehk tänasel päeval ei oska keegi seda arvata, oli minu lasteaias käimine täiesti kohutav. Ma polnud sotsiaalne laps, kartsin kõiki ja kõike. Istusin alguses kapis ja hiljem päevade viisi aknalaual, ootasin ema. Ma ei julgenud kõva häälega rääkida isegi kui ema/isa mulle järgi tuli. Imekombel leidsin lasteaiast omale mõned sõbrannad. Nad ise tulid ja hakkasid muga suhtlema. Tõmbasid mu oma kookonist välja. Käisin alates sõimest lasteaiast ja mäletan sellest ajast ainult ühte toredat päeva. Sellest ajast on mul meeles ainult hirm, üksindus ja kurbus.
Kohati kapseldun tänaseni oma kookonisse aga see on veidi teistmoodi. Võib-olla tänasel päeval saadetaks minusugune laps teraapiasse. Jumal seda teab.

Minu õe noorem poeg, Fredi, on autistlik. Olen oma õega väga lähedane, ma ei tea kuidas inimesed saavad hakkama ilma vanema õeta. Mina ei kujutaks oma elu ettegi. Olen näinud tema elu enne Fredi diagnoosi ja kogu elu pärast seda. Ja teate mis, vaatamata sellele, et olen absoluutselt kõigi nende teemade peale mõelnud, mida ülevalpool küsisin ja ometi isegi üsna lähedalt seda ka näinud. Pean siiski tunnistama, et vist päris täpselt pole ma seda siiski mõistnud. Mäletan kõike seda – elu enne diagnoosi, diagnoosi saamine, teraapiad, lasteaia mured, lasteaia vahetust, tugiisikute vahetusi, kooli minekuga erinevad teemad, kodune elu jne jne. Tean, et see kuhu nad on jõudnud täna, ei ole neile kergelt tulnud. Väga paljud meie jaoks tavaelulised olud on nemad pidanud justkui omale välja võitlema.
Mu õde pole kunagi olnud eriline kurtja sellel teemal, ta ise ütleb nii ilusti – selle ajaga mis kulub kurtmisele, saab juba lahendusi välja mõelda. Mis ma ikka raiskan ennast kurtmisele. Minu energia on piiratud. Aga vaatamata sellele, olen ma vahel lihtsalt niii väsinud.

Fredi on olnud omamoodi aga meie jaoks on ta ikka sama kallis ja armas. Vaatamata tema omapäradele on ta alati tore olnud. Päris pisikesena oli Fredi täielik naerupall. Tema naer oli selline, mis pani kõik kõrval seisjad naerma ja ei jätnud kedagi ükskõikseks. Suuremaks saades on tema arutlused alati väga asjalikud. Inglise keel tuleb tal iseenesest. Ausalt öeldes kasutab ta tänaseks väljendeid, mida mina pean kohati tõlkest läbi laskma, sest ma ei tea mis need sõnad tähendavad.

Itil pole kahjuks vanemat õde ega venda aga see on lahe, kuidas õe poisid, Fredi ja Miko, on selle rolli natukene oma peale võtnud. Kui me nende juures külas oleme on Iti oma õnne tipus vist:)

Mind ennast pani omamoodi see kõik veidi halvasti tundma. Miks ma pean lugema võõra inimese pika postituse läbi selleks, et aru saada oma kõrval oleva inimese elu raskustest. Ehk on asi lihtsalt selles nii nagu iga olukorraga – kui ise pole seda kogenud, siis ega ikka päris 100% ei mõista seda. Umbes nii nagu kui sul lapsi pole, siis võid mõelda, mis tunne see on aga ikkagi täielikult ei tea.

Jäin lõpuks magama kui kell oli 3 öösel. Ja olin kindel, et saadame Itiga kindlasti väiksele Vancule sünnipäeva pildi. Vancu üks lemmik on mesilane Maia ja Itile meeldib hirmsasti mesilasi teha.

Anni

Anni

Pole vist väga palju külalisi praegu, kes lahkuks meilt ilma piltideta. Käisime Karli ja Itiga vanalinnas jalutamas ning avastasime, et autodele parkimiseks on avatud üks hoov, mis varasemalt on kinni olnud. Sealne ümbruskond on üsna räämas aga see koht ise on minu meelest ideaalne pildistamiseks. […]

HAAG

HAAG

Sõit Haagi polnud meil kodust õnneks eriti pikk. Kokku sõitsime vist umb 3h. Iti magas pool teed, koer hingeldas oma puuris terve auto õhu ära, meie Karliga rääkisime juttu ja õigepea olimegi kohal Haagis. Holland on mulle alati tundunud selline koht, kus võiks elada järgmiseks. […]

Natukene ühest ja natukene teisest

Natukene ühest ja natukene teisest

Elu on läinud igapäevaseks. Pole enam nii suur sündmus kui käivad külalised või kui ise liigume ringi. Ja nii on ka siin blogis jäänud kuidagi vaiksemaks. Pigem on postitused minu mõtetest kui meie tegemistest. Keegi võiks iga nädal mulle öelda teema, millest kirjutada:)
Lisaks olen kuidagi raamatute lugemise lainel ja nii pühendan päris palju vabast ajast just lugemisele. Varem olin väga aktiivne blogide lugeja, nüüdseks on mõni üksik jäänud, millel ikka poolenisti silma peal hoian. Samas muidugi on minu vaba aega üsna väheseks jäänud, kuna Iti ei maga enam lõuna und iga päev. Mis omakorda tähendab, et päevasel ajal pole enam minu aega.

Mõni päev tagasi läksid meilt külalised ära. Külas oli perekond kahe poisiga. Sellised poisid, kes on super toredad. Iti jooksis nendega kambas ringi. Küll mängiti koos ninjasid ning teine hetk kärutati nukuvankrit ringi. Vist iga lapsevanem kahtleb vahel endas ning mõlgutab mõtteid, kas kasvatustöö kulgeb ikka õiges suunas, siis sellistel hetkedel näen, et kõik on täpselt nii nagu olema peab. Süda on rahul.

Umbes pool meie Saksamaa ajast on läbi ja vaikselt mõtleme tagasi tuleku mõtteid. Mõnikord ootan seda aega, sest siis ju saab minu elu hoo sisse. Ilmselt tagasi olles igatsen seda rahulikku aega taga jälle. Nagu ikka alati tundub see parem, mida pole. Tegelikult nii hull ka asi pole. Me oleme siinse eluga üsna rahul hetkel enamjaolt.

Viimasel ajal olen hästi positiivset tagasisidet saanud oma postituste kohta. Näen küll statitikat palju lugejaid käib aga minu lugejad on nagu ma ise teistes blogides – vaiksed lugejad, mitte eriti suured kommenteerijad. Aga on tõesti tore olnud, et osa teist on mulle isegi personaalselt kirjutanud ja kaasa mõelnud. Esiteks on see toetus mulle olulisem ilmselt kui te ise arvata oskate. Teiseks teeb mind rõõmsaks nähes, et keegi mõtleb kaasa minuga ning mõistab mu vaatenurka. Kolmandaks saavad numbritest päris inimesed. Ma näen, kes mu blogi loevad. Kusjuures enamus on minu jaoks suur üllatus. Ma isegi ei tea, kuidas te siia tee leidsite aga tore, et jääda otsustasite:)

Muide homme sõidame mõneks päevaks Hollandisse terve perega mere äärde, võtame isegi Betti kaasa. Karlil on seal tööasju teha ja meie lähme niisama elu nautima. Usun, et saab tore ja põnev olema. Eks püüan hiljem kirjutada, kas vastas kõigile ootustele.

Lisaks peaks jätkuvalt võtma ette selle lehe uuenduse aga ma ei oska teatud asju teha. Kui keegi minu lugejatest on kodulehti teinud ja oleks valmis mind veidi nõustama, siis palun anna endast teada. Ma oleks ülimalt tänulik.

 

dscf3009