Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Perega pildistamas

Perega pildistamas

Igal aastal käime perega pildistamas, nii ka see aasta. Karli on alati nõus pildistamistega ja kui ma tahaks 5 pildistamist teha, siis tuleks ta kõigile neile, mingit kaamera ees olemise probleemi tal pole. Küll aga ei viitsi/taha tema tegeleda selle korraldamisega. Niisiis kogu visuaalne ja […]

Puhkus keset puhkust

Puhkus keset puhkust

Peale sünnipäevi järgnes külas käikude jada ja mõned mitte nii toredad emotsionaalsed seigad. Iti uned olid juba jube kaootilised, me ise olime magamata ja väsinud. Ilmselgelt oli vaja puhkust. Nii tekkis mõte minna üheks ööks kuhugi spasse. Me eriti suured spas käiad pole olunud, nii puudusid […]

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iga aasta mai alguses on meie aasta ja elu kõige tähtsam sündmus ehk Iti Kriti sünnipäev. Iti sünnipäev on 5.mai ja otsa kohe Karli 6.mai.

Aasta kõige olulisem sündmus on meie peres kindlasti Iti sünnipäev. Oma sünnipäevad pole meile kummalegi olnud väga olulised, küll aga on 5.mai meie pere aasta sündmus nr 1.
Nii nagu eelmine aasta, tulime ka see aasta spetsiaalselt Eestisse, et seda koos oma pere ja sõpradega tähistada. Umbes nagu pulmad, mida me ei oleks suutnud teha kuskil kahekesi, sest see on nii nii oluline hetk, mida tahame tähistada kõigi oma kallite inimestega:) Niisiis sai meie pisike preili 3 aastaseks ja tähistasime seda õigel päeval oma perega ja järgmisel päeval, mis oli ühtlasi ka Karli sünnipäev, oli siis Iti pidu.

Iti Kriti sünnipäeval käisime Lotte kohvikus. Jällegi – ka eelmine aasta tegime sama. Aasta tagasi olin kuulnud vaid laitvaid kommentaare kui kallis seal on ja enamusele ei meeldivat. Meile jällegi väga meeldis ja minu jaoks olid tookord negatiivsed hinnanguid täiesti arusaamatud. Sellel aastal pettusime ise ja vaevalt enam järgmine aasta uuesti sinna lähme. Söökidest valisime täpselt samad söögid. Eelmine aasta sõime ja kiitsime, see aasta mõtlesin, et nii kohutavat toitu pole enam ammu saanud. Ja ma pole väga pirts sööja. Minu poolt jäi enamus söögist söömata. Sama ütles Karli ka enda toidu kohta.
Koht ise oli mänguasjadest tühi. Ma ei tea, kuhu olid kadunud kõik mänguköögi mänguasjad, mänguasjakastidest mänguasjad ja kärud, millega sai sõita jne. Olid vaid suured puidust kruvid ja meisterdamise asjad. Lisaks olid järgi istumise kummid, millel on kootud katted ning need haisesid lausa kohutavalt.
Tore traditsioon jätkuvalt on, et sünnipäevaline saab kohviku poolt tasuta koogitüki ning Lotte ema Anna tuleb laulab paari lisa tegelasega sünnipäeva laulu. Koos puhutakse ära küünal ning saab pilti teha.
Iti õnneks jäi rahule ja tal tundus tore olevat kokkuvõttes aga kui eelnevalt oleme pidanud lahkuma pika veenmise tulemusel, siis see aasta polnud ära tulekuga probleemi. Ju siis koht ammendas ennast.

Sünnipäeva aitas seekord korraldada minu sõbranna Mailiis, kes siis mõtles alates stiilist kuni kõigi pisi detailideni. Jälgis, et kogu stiil tuleks ühtlane ja mida kõike vaja oleks. Tegi külalistele tänukingitused ja veel küpsetas ise viineripirukad, tegi südame kujulised võileivad ning  Meie koostöö sujus ilusti, osaliselt tegin asju ise aga kogu peo aja oli ta väga abiks. Meie saimegi oma külalistega suhelda ja ei pidanud üldse muretsema, mis ja kus laual on või kas on aeg juba tordiks. Kui keegi tema abi tahab kasutada, siis küsige julgelt 😉

Teemaks olid roosad pojengid. Kutsed tegin algusest lõpuni ise, lisaks kujundasin veel sildid. Igal aastal kui neid kutseid teen, mõtlen kuidas see kogu protsess on nagu maiuspala mu jaoks. Mulle meeldib visuaalselt mõelda enne, milline see kutse peaks olema. Teha Itiga väike fotosessioon selle tarvis, töödelda pildid just selliseseks nagu mul vaja. Otsida kõik elemendid kokku ning lõpuks istuda tundide viisi ja nokkida selle disaini kallal. Ilmselt hakkan tulevikus pakkuma just sellist paketti, mis ongi kutse tegemine. Sisaldab eelnevalt fotosessiooni ning hiljem saab kujundatud digitaalse kutse.


Aga sünnipäevast veel, kujundasin mõned sildid ja siis unustasin need kujundused kõik kuhugi tõsta, kust saaks neile ligi Eestis eemal oma lauaarvutist. Õnneks olin ühe sildikese saatnud Mailiisile ja saimegi seda siis kasutada aga oi ma olin kuri enda peale. Õppetund tulevikku – kasuta välistkõvaketast!
Mulle jubedalt meeldivad need võrdlus pildid lastest. Tegin seekord 12 kuud piltidena ka.

Peo pidasime see aasta Nõmmel Bibi Mängumaal. Kui esimeseks veidi kahtlesin koha valikul, siis tegelikult Itile meeldis seal väga. Ja see ongi kõige olulisem tegelikult:)
Tordi puhul otsustasin see aasta loobuda suhkrumassi kattest ja uhketest korrustest. Soovisin vahukoore-kohupiima torti, mis oleks lihtsalt maitsev. Ja nii oli – tort oli super maitsev! Kuna Karliga me ise seal süüa ei jõudnud, siis saimegi oma tükid koju, ülejäänud sai kõik otsa. Tort oli tellitud ikka minu lemmik torditegija käest – Tordipidu.

Karli kahjuks see aasta ei saanud mingit oma üritust, küll aga nägi ta päris palju oma sõpru ära ja ta ise oli väga rahul just sellise lahendusega. Kõik laulsid sünnipäeva laulu talle ka ja Tordipidu kinkis pisikese tordikese ka talle.

Kogu üritus läks väga korda ja terve pere oli õnnelik! Aitäh kõigile, kes tulid ja olid osa sellest tähtsündmusest!:)

 

Esimesed päevad Eestis

Esimesed päevad Eestis

Oleme nüüd olnud Eestis paar nädalat. See aeg on olnud nii intensiivselt täis erinevaid emotsioone, et meie rahuliku-passiivse elu keskele tundub nagu oleksime astunud keset päikeselist päeva keeristormi sisse. Püüan veidi kirja saada seda sündmuste ahelat tagant järgi. Terve sõit Saksast Eestisse läks üle ootuste […]

Miks siin on nii vaikne?

Miks siin on nii vaikne?

Ma ei tea, mismoodi küll jõuaksid siia blogisse tagasi need tihendamad postitused. Kuidagi astusin maha sellelt kirjutamise rongilt ja nüüd ei saagi tagasi järjele. Algselt hakkasin seda blogi pidama eesmärgiga, et kirjutada meie elust-olust, tegemistest esiteks kõigile, kellele see huvi pakub ja samas ka omale […]

Üks kummaline nädal Eestis

Üks kummaline nädal Eestis

Olime nädala Eestis ja koju saime laupäeva öösel. Praegu jäi Iti magama ja mina sain esimest korda rahulikult maha istuda, proovin midagi siia kirja saada.

Seekordne käimine oli vist kõige kummalisem reis, mis meil olnud on. Või Eestis käimist siiski vist ei saa päris reisiks nimetada?

Ühtepidi oli super tore ja sai väga palju asju tehtud, teistpidi oli mul juba mitu päeva jube koduigatsus peal.

Esiteks käisin juuksuris nagu ikka. Jätkuvalt saadab mind juuksuri needus ning see suurepärane salong, kus ma käisin pandi kinni. Niisiis otsisin uut. Kirjutasin vist 20 kohta läbi ja mitte kellelgi polnud pakkuda aega sellele päevale, mida küsisin. Lõpuks leidsin ühe, piltide järgi tundus okei. Veidi küll kõhklesin aga läksin ikka. Ma ei tahtnud mingit suurt muutust. Lihtsalt juured ikka tumedamad nagu oma värv ja hele osa tuua veidi üles poole. Soeng jäi põhimõtteliselt samaks. Ise arvasin, et selline väga lihtne tegemine. Kokku istusin seal juuksuris 3,5h. Juuksur oli venelanna, kes just eriti palju eesti keelt ei osanud ja nii möödus mu 3,5h täielikus vaikuses. Mis on minu jaoks õudus. Tean, et osadele meeldib seal oma mõtteid mõelda aga mitte mulle, mina tahaks juuksuriga juttu rääkida ning tema poolt kuulda, mis ta parasjagu teeb. Triibutamisel pani ta mulle terve tonni hõbepaberit pähe, mu pea oli tõesti raske selle all lõpuks:D Kokkuvõttes on soeng okei aga tagasi ma sinna küll ei lähe. Ja kellelegi ei soovita ka seda salongi. Ma ei taga isegi siia nime kirjutada:) Kes mu instragrami jälgivad, need ilmselt teavad, mis salongiga tegu on.

 

Hästi tore üritus oli meil sõbrannadega, kelle lapsed kõik hakkavad 3 saama aprillis-mais. Nad korraldasid ühise mängutoa peo ning sättisid kuupäeva nii, et meie Itiga ka osa saaks. Ma polnud osasid näinud alates sellest ajast kui minema läksime, nii et oli väga väga lahe näha. Lastel on nüüdseks vaikselt kujunenud juba välja oma iseloomud ja enam ei olnud nii palju nö titetamist. Ühesõnaga väga väga tore oli näha kõiki:)

Saime ka osa minu õe sünnipäevast, mille pidamise ta lükkas meie Eestis olemise ajale. Jällegi väga mõnus olemine. Iti jooksis õe poistega ringi. Mulle ikka meeldib see, et ta sobib kokku mängima nii poiste kui tüdrukutega. Õe poisid on küll tast pea 10a vanemad aga nad on koos lahedad. Iti jookseb ka kambas ja tahab hirmsasti nende moodi olla. Kuna nad nii suured, siis oskavad samas hästi ilusti arvestada temaga. Mulle muidugi meeldib see mõte, et Itil on tulevikus minu õe lapsed sellised lähedased sõbrad.

Kahjuks peale sünnipäeva oli kohe suund lennujaama ja Karli läks ära. Edasi olime Itiga kahekesi ja sealt maalt vist hakkaski asi veidi allamäge kiskuma.

Käisin ära arstil, mida olin edasi lükanud juba mõnda aega. See tulem sealt oli minu jaoks tegelikult ette teada aga veidi ikkagi tõmbas tuju alla. Lootsin, et asjad on paremad kui nad on. Seega ootab mai kuus ees mind väike op. Kuna see teema on väga isiklik, siis pikemalt ma siin kohal ei peatu. Aga see omakorda tähendab, et mingit väga intensiivset pildistamist ilmselt ma see aasta ei saa teha.

Öösel selgus, et olin saanud toidumürgituse. Kuigi olin pool ööd magamata ja tervis oli kohutav, ootas mind järgmine päev kulmude püsimeik.  Mille aega ma mitte kuidagi ei tahtnud tühistada. Seega vedasin ennast sinna kohale, ise tundes kuidas kohe kohe hakkan surema. Kehva tunne oli ka Itit ema juurde jätta, sest nägin kuidas ta oleks tahtnud, et ma sinna jään. Õnneks olin ära paar tundi ainult. Teel tagasi mõtlesin ainult sellele, et tahaksin oma armsa Iti kaissu võtta ja pikali minna. Ma ei tahtnud enam kedagi näha või midagi teha. Oleksin vist kõik andnud, et see hetk KOHE koju tagasi saada. Iti sain kaissu aga koju tagasi muidugi mitte.

Sain ka külas käia oma sõbrannal, kellega me igapäev suhtleme. Päris tore oli vahelduseks niisama juttu rääkida. Saime laenuks sealt ühed õue püksid ja nii sai Iti ka mänguväljakul rahus mängida ja ringi joosta. Käisime jalutamas, ostsime jäätist ja oligi lihtsalt hea olla. Alati ei peagi tegema midagi erilist, vaid täiesti tavalised tegevused ongi juba super.

Reede õhtul tuli lend tagasi. Päev ise möödus täielikus virr-varr olekus. Juhtus nii palju negatiivset aga samas oli tore. Oh seda on nii raske seletada ja ma ei hakka kogu oma päeva sündmuste ahelat siia kirja panema, selleks oleks omaette postitust vaja pigem.

Ja reede öösel saime koju. Issand milline õnnis tunne! Iti jäi autos magama, tõin ta süles tuppa voodisse. Ta küll ärkas korra, vaatas ringi ja naeris suurest õnnest, kui avastas, et on OMA VOODIS. Ja selle suure naeratusega uinus kohe uuesti.

Ma ei ütle, et igatsesin konkreetselt Saksamaale aga ma tahtsin kohutavalt koju saada. Sellist koduigatsust pole ma veel kunagi enne tundnud. Siin ON hea!:)

 

PS! Tule jälgi mind instagramis, seal olen kõige aktiivsem ja saad kõige rohkem osa meie igapäeva elust.

 

 

Minu vajadused

Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud. Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest. Need on: […]

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Umbes paar nädalat tagasi otsustasin, et muudan oma toitumist. Kuna ma põen endometrioosi ning selle sümptomid hakkasid mu igapäeva elu segama, siis otsustasin proovida vastavat dieeti, mis peaks selle haiguse kontrolli alla saama. Haiguse enda kohta pikemalt ma ei hakka kirjutama, selle kohta võivad kõik […]

Alina ja Fin

Alina ja Fin

Peale lifestyle pildistamist oli kohe otsa ühe armsa ema pildistamine pojaga. Ilmselt kuna olin juba meelestatud ühele teemale, siis kujunes sellest lühisessioonist ka midagi sarnast välja. Kuigi pisike Fin oli veidi tõbine ja tahtis väga ainult ema süles olla rahulikult, saime mõningad pildid siiski17 tehtud.

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Lifestyle pildistamine ja pildistamise info Eestis

Veel eelmise aasta lõpus oli mul väga lahe lifestyle pildistamine. Ma isegi ei tea sellele eesti keelset nime – eluline? Eestis kahjuks seda sorti pildistamised väga popid ei ole aga kindlasti kuulub see valdkond minu lemmikute alla. Olen neid pilte alati vaadanud ja imetlenud, nii et […]

Meie neljas pereliige

Meie neljas pereliige

Meie koer Elisabeth ehk Betti. Selleks, et asi oleks selgem alustan täiesti algusest. Kunagi ammu, umbes aastal 2010 oli mul kindel soov saada prantsuse buldog. Kahjuks aga sellist raha meil polnud, et osta omale üks kutsikas. Nii ma siis kurvalt ikka vaatasin pilte ja käisin […]

Minu/meie 2016 aasta

Minu/meie 2016 aasta

Ma olen alustanud kolm korda postitust aastast 2016. Igakord jääb millegi taha toppama või tundub mulle, et see sisaldab liiga palju isiklikku infot ning mul tekib vastumeelsus selle avaldamisel.

Proovin vähem analüüsiva teha.

Minu aasta oli ühtepidi väga passiivne, rahulik, stabiilne. Kohati isegi liiga, tüdinesin sellest kohutavalt. Otsisin omale tegevusi ja võimalusi ennast veidi teostada. Kuigi osaliselt isegi tuli uusi tegevusi, siis need said sama kiirelt otsa kui tulid. Ju siis polnud minu jaoks siiski.

See vist tuleb vanusest, et hakatakse rohkem tähelepanu tervisele pöörama, nii ka mina. Oleme suutnud oma menüüs viia miinimumini suhkru ja nisujahu tarbimise. Ma ei ütle, et me neid ei tarbi aga tunduvalt vähem küll. Muidugi sööme siiani pastat, lihtsalt täistera pastat ja mitte nii tihti. Omletti ei tee enam nisujahuga, teeme hoopis ilma jahuta jne jne. Meie kodust võib leida vist kilode viisi komme ja šokolaade, mida mitte keegi ei taha. Isegi Iti mitte. Vahel kui tuleb isu, siis muidugi sööme ikka magusat ka aga Karlil oli varem kombeks kohe väga palju kommi süüa. Mina teda sundinud pole nendest loobuma, minu muutustega on ta oma algatuslikult kaasa tulnud.
Kogu see muutus annab tervises palju tunda. Olemine on selline nagu oleks aega tagasi keeratud, mitte ei tiksu see edasi. Suudaks nüüd kuidagi selle trenni tegemise motivatsiooni kuskilt üles leida oleks kohe päris hästi.

Muidugi aasta üllataja tiitli saab Karli, kes jättis suitsetamise maha. Kõik kes teda teavad, siis enamus neist vist ei kujuta ettegi, et ta ei suitseta enam. Üllatuse tegi ta mulle samamoodi nagu teistele. Lihtsalt Šveitsis olles teatas, et ta pole juba mõnda aega suitsetanud. Muidugi mul oli ja on siiani heameel. See oli üks nendest teemadest, mille kallal ma ikka virisesin iga natukese aja tagant.

Mina alkoholi ma ei tarbi peaaegu üldse enam. Minu poolest võiks see maailmast olemata olla. Kui veel enne jõin alati viisakusest klaasi veini, et mitte sattuda olukorda, kus hakatakse uurima ega ma rase või haige pole, siis enam ei tee seda ka.
Tõeline halb komme jookidest, millest ma ei suuda loobuda on Coca Cola. Seda me ei osta enam kastiga koju, ei joo iga õhtu. Aga vahel tuleb Karlil tuju õlut juua ja nii on minul vahel jube isu coca cola järgi. Ma isegi ei proovi sellest lahti saada. Las ta olla, mingid pahed võivad elus jääda ju ka:)

Vaatan seda juttu ja tundub nagu üks perekond tublidust oleks siin majas. Päris nii pole ikka.

Aasta jooksul oli ka palju negatiivset nagu näiteks käis meie abielu läbi kohutava karusselli. Vahepeal oli tunne, et me vist ei sobigi enam kokku ja ei saanud enam aru, kas sellel on üldse mõtet. Õnneks ühel hetkel hakkas kõik jälle kuidagi paika minema ja hakkasime uuesti ühte jalga astuma.

Lisaks olen ma aasta jooksul olnud kümneid kordi tüdinenud sakslastest, saksa keelest, igatsenud oma inimesi, Eestit, nutnud, stressis olnud ja pole mõistnud, mis see minu koht üldse siin elus on. Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis kõiguvad need tujud üles ja alla. Õnneks tuleb alati peale dramaatilist perioodi jälle parem aeg.

Minu fotograafia pool on teinud hüppeliselt suure arengu. Kui võrdlen oma pilte praegu ja eelmise aasta alguses, siis seal polegi midagi võrrelda. 2016a oli tegelikult esimene aasta kui pildistasin. Olen läbi teinud mitmeid online koolitusi, vaadanud kokku tunde õpetus videosid, saanud tonnide viisi kogemusi ning õnneks ka üsna pehmelt on tulnud negatiivsed kogemused, millest esialgu jäi küll kehva tunne sisse aga vaatamata sellele õppisin neist palju.

2016 aastaks polnud mul väga suuri plaane, ootusi ega lootusi. Ja vist selline see aasta oli ka. Küll aga on mul 2017 aastale väga suured soovid, mida ma loodan, et täituvad. Eks aasta lõpus saan kirjutada neist, kas läksid täide:)

Ma soovin kõigile oma lugejatele, et see aasta tuleks teil selline nagu te sisimas salaja loodate. Kui ei lähe täide kõik soovid, siis läheks täide ikka see kõige suurem.

Mind teeb ülimalt rõõmsaks see, et te leiate tee siia blogisse, vaatamata asjaolule, et mu postitusi ei tule enam nii tihti. Tore on veel näha, et siia on tekkinud palju uusi lugejaid. Püüan uuel aastal ennast parandada ning kirjutada siia rohkem:)

Suurte kallistustega,

Inca

Maris Soobik