Mina, meie ja fotograafia

Recent Posts

Üks päev sain kingiks gladioolid

Üks päev sain kingiks gladioolid

Häbiväärselt pikalt pole siia ühtegi postitust enam ilmunud. Üritan nüüd uuesti blogile elu sisse puhuda ja proovida endale sisse harjutada jälle seda kirjutamise harjumust. Ma ei kujuta ette, kuidas teised blogijad nii stabiilselt ja palju suudavad kirjutada. Nii kui mul jääb paus sisse olen justkui […]

Ma tahan olla armastatud

Ma tahan olla armastatud

15.juuni oli meil neljas pulma aastapäev. Praegu juurdlesin selle üle pikalt, kas oli kolmas või neljas. Võtsin siis sõrmuse ja vaatasin et 15.06.2013. Aga see päev ei tundu nagu 4 aastat tagasi, see tundub hoopis nagu heal juhul 2 aastat tagasi. Ma ei taha sellest […]

Mõõnad on selleks, et õppida

Mõõnad on selleks, et õppida

See on ikka huvitav aeg mu elus. Ma õpiks nagu alles nüüd ennast tundma ja saaks aru, kes ma päriselt olen. Ehk selleks, et enamus oma elust olen surunud ennast kuskile raamidesse ja proovinud sobituda, kuhugi kuhu ei sobi või proovinud pookida endale külge omadusi, mida pole.

Seekordne see Eestis olemine on ühest sündmusest teiseni, ei mingit kiiret tempot või tihedat graafikut. Iga mingi aja tagant on lihtsalt uus sündmus.

Peale pildistamist ootas ees mind meditsiiniline väiksemat tüüpi operatsioon. Millest mul oli ettekujutus, et see saab olema väga kerge ja juba järgmisel päeval kõnnin rõõmsalt ringi. Reaalsuses see nii päris ei läinud. Järgmine päev sain küll haiglast välja aga olemine oli üsna kehva ning psüühiliselt olin veel kehvemas seisus. Ilmselt muidugi mõjutas seda ka asjaolu, et sama päev kui sain koju läks Karli Leetu tööle paariks nädalaks. Mind ootasid keerulised päevad ees ja sellel hetkel polnud aimugi, kuidas ma päriselt need üle elan. Ma tahtsin palju pikali olla, samal ajal käis Iti ja tahtis mängida, mürada, joosta, naerda, teha kõike nagu seda teeme. Ja mul polnud jõudu, kõik oli valus ja õhtuti lihtsalt nutsin oma stressi välja. Avastasin, et ma ei oska abi paluda ega seda ka vastu võtta.

Ma usun, et minu ümber on väga väga mitmeid inimesi, kes oleks mulle kohe appi tulnud, kui vaid oleks palunud. Aga ma ei oska paluda. Ma olen harjunud ise hakkama saama oma lapsega ja endaga. Lisaks tundub, et teistel on kõigil omad elus, probleemid, tegemised, neil pole tegelikult aega minu jaoks.
Ema oli mul puhkuse võtnud sellel ajal, nii oli tema lihtsalt olemas meil. Kuna Iti tahab taga koos palju mängida, siis viibisime tema juures osa aega. See oli mulle jube suureks abiks ja teisiti ma ei kujuta ettegi, kuidas see aeg oleks saanud mööda. Kuid isegi temalt ei palunud ma abi, vaid ta lihtsalt oli olemas.
Ja muidugi oli moraalseks toeks veel Karli ja veel mõned minu inimesed aga ometi, ei osanud kellelegi öelda seda, et tuleks siia ja aitaks mind.

Olen ülimalt tänulik, et meile on tulnud just selline laps nagu Iti. Ma nägin kui kurb ta oli igakord kui sai vastuseks – emme ei saa mängima tulla või emmel valud ning ei saa üht või teist teha. Ta tuli nukralt puges mulle kaissu, tegi mulle pai ja pikutas koos minuga. Oh ma tundsin ennast kehvasti ja nii abitult.

Tänaseks, täpselt kaks nädalat hiljem, on mu olemine okei. Haavad paranenud ja tunnen ennast taas inimesena. Kuu aega kestab küll see taastumise aeg aga ma ise ei saa enam midagi aru. Sain taaskord ennast paremini tundma ja mõtteainet, millises suunas vajan natukene oma peas asjade lahti harutamist.

 

Perega pildistamas

Perega pildistamas

Igal aastal käime perega pildistamas, nii ka see aasta. Karli on alati nõus pildistamistega ja kui ma tahaks 5 pildistamist teha, siis tuleks ta kõigile neile, mingit kaamera ees olemise probleemi tal pole. Küll aga ei viitsi/taha tema tegeleda selle korraldamisega. Niisiis kogu visuaalne ja […]

Puhkus keset puhkust

Puhkus keset puhkust

Peale sünnipäevi järgnes külas käikude jada ja mõned mitte nii toredad emotsionaalsed seigad. Iti uned olid juba jube kaootilised, me ise olime magamata ja väsinud. Ilmselgelt oli vaja puhkust. Nii tekkis mõte minna üheks ööks kuhugi spasse. Me eriti suured spas käiad pole olunud, nii puudusid […]

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iti Krit sai KOLM ja Karli sai ka aasta vanemaks

Iga aasta mai alguses on meie aasta ja elu kõige tähtsam sündmus ehk Iti Kriti sünnipäev. Iti sünnipäev on 5.mai ja otsa kohe Karli 6.mai.

Aasta kõige olulisem sündmus on meie peres kindlasti Iti sünnipäev. Oma sünnipäevad pole meile kummalegi olnud väga olulised, küll aga on 5.mai meie pere aasta sündmus nr 1.
Nii nagu eelmine aasta, tulime ka see aasta spetsiaalselt Eestisse, et seda koos oma pere ja sõpradega tähistada. Umbes nagu pulmad, mida me ei oleks suutnud teha kuskil kahekesi, sest see on nii nii oluline hetk, mida tahame tähistada kõigi oma kallite inimestega:) Niisiis sai meie pisike preili 3 aastaseks ja tähistasime seda õigel päeval oma perega ja järgmisel päeval, mis oli ühtlasi ka Karli sünnipäev, oli siis Iti pidu.

Iti Kriti sünnipäeval käisime Lotte kohvikus. Jällegi – ka eelmine aasta tegime sama. Aasta tagasi olin kuulnud vaid laitvaid kommentaare kui kallis seal on ja enamusele ei meeldivat. Meile jällegi väga meeldis ja minu jaoks olid tookord negatiivsed hinnanguid täiesti arusaamatud. Sellel aastal pettusime ise ja vaevalt enam järgmine aasta uuesti sinna lähme. Söökidest valisime täpselt samad söögid. Eelmine aasta sõime ja kiitsime, see aasta mõtlesin, et nii kohutavat toitu pole enam ammu saanud. Ja ma pole väga pirts sööja. Minu poolt jäi enamus söögist söömata. Sama ütles Karli ka enda toidu kohta.
Koht ise oli mänguasjadest tühi. Ma ei tea, kuhu olid kadunud kõik mänguköögi mänguasjad, mänguasjakastidest mänguasjad ja kärud, millega sai sõita jne. Olid vaid suured puidust kruvid ja meisterdamise asjad. Lisaks olid järgi istumise kummid, millel on kootud katted ning need haisesid lausa kohutavalt.
Tore traditsioon jätkuvalt on, et sünnipäevaline saab kohviku poolt tasuta koogitüki ning Lotte ema Anna tuleb laulab paari lisa tegelasega sünnipäeva laulu. Koos puhutakse ära küünal ning saab pilti teha.
Iti õnneks jäi rahule ja tal tundus tore olevat kokkuvõttes aga kui eelnevalt oleme pidanud lahkuma pika veenmise tulemusel, siis see aasta polnud ära tulekuga probleemi. Ju siis koht ammendas ennast.

Sünnipäeva aitas seekord korraldada minu sõbranna Mailiis, kes siis mõtles alates stiilist kuni kõigi pisi detailideni. Jälgis, et kogu stiil tuleks ühtlane ja mida kõike vaja oleks. Tegi külalistele tänukingitused ja veel küpsetas ise viineripirukad, tegi südame kujulised võileivad ning  Meie koostöö sujus ilusti, osaliselt tegin asju ise aga kogu peo aja oli ta väga abiks. Meie saimegi oma külalistega suhelda ja ei pidanud üldse muretsema, mis ja kus laual on või kas on aeg juba tordiks. Kui keegi tema abi tahab kasutada, siis küsige julgelt 😉

Teemaks olid roosad pojengid. Kutsed tegin algusest lõpuni ise, lisaks kujundasin veel sildid. Igal aastal kui neid kutseid teen, mõtlen kuidas see kogu protsess on nagu maiuspala mu jaoks. Mulle meeldib visuaalselt mõelda enne, milline see kutse peaks olema. Teha Itiga väike fotosessioon selle tarvis, töödelda pildid just selliseseks nagu mul vaja. Otsida kõik elemendid kokku ning lõpuks istuda tundide viisi ja nokkida selle disaini kallal. Ilmselt hakkan tulevikus pakkuma just sellist paketti, mis ongi kutse tegemine. Sisaldab eelnevalt fotosessiooni ning hiljem saab kujundatud digitaalse kutse.


Aga sünnipäevast veel, kujundasin mõned sildid ja siis unustasin need kujundused kõik kuhugi tõsta, kust saaks neile ligi Eestis eemal oma lauaarvutist. Õnneks olin ühe sildikese saatnud Mailiisile ja saimegi seda siis kasutada aga oi ma olin kuri enda peale. Õppetund tulevikku – kasuta välistkõvaketast!
Mulle jubedalt meeldivad need võrdlus pildid lastest. Tegin seekord 12 kuud piltidena ka.

Peo pidasime see aasta Nõmmel Bibi Mängumaal. Kui esimeseks veidi kahtlesin koha valikul, siis tegelikult Itile meeldis seal väga. Ja see ongi kõige olulisem tegelikult:)
Tordi puhul otsustasin see aasta loobuda suhkrumassi kattest ja uhketest korrustest. Soovisin vahukoore-kohupiima torti, mis oleks lihtsalt maitsev. Ja nii oli – tort oli super maitsev! Kuna Karliga me ise seal süüa ei jõudnud, siis saimegi oma tükid koju, ülejäänud sai kõik otsa. Tort oli tellitud ikka minu lemmik torditegija käest – Tordipidu.

Karli kahjuks see aasta ei saanud mingit oma üritust, küll aga nägi ta päris palju oma sõpru ära ja ta ise oli väga rahul just sellise lahendusega. Kõik laulsid sünnipäeva laulu talle ka ja Tordipidu kinkis pisikese tordikese ka talle.

Kogu üritus läks väga korda ja terve pere oli õnnelik! Aitäh kõigile, kes tulid ja olid osa sellest tähtsündmusest!:)

 

Esimesed päevad Eestis

Esimesed päevad Eestis

Oleme nüüd olnud Eestis paar nädalat. See aeg on olnud nii intensiivselt täis erinevaid emotsioone, et meie rahuliku-passiivse elu keskele tundub nagu oleksime astunud keset päikeselist päeva keeristormi sisse. Püüan veidi kirja saada seda sündmuste ahelat tagant järgi. Terve sõit Saksast Eestisse läks üle ootuste […]

Miks siin on nii vaikne?

Miks siin on nii vaikne?

Ma ei tea, mismoodi küll jõuaksid siia blogisse tagasi need tihendamad postitused. Kuidagi astusin maha sellelt kirjutamise rongilt ja nüüd ei saagi tagasi järjele. Algselt hakkasin seda blogi pidama eesmärgiga, et kirjutada meie elust-olust, tegemistest esiteks kõigile, kellele see huvi pakub ja samas ka omale […]

Üks kummaline nädal Eestis

Üks kummaline nädal Eestis

Olime nädala Eestis ja koju saime laupäeva öösel. Praegu jäi Iti magama ja mina sain esimest korda rahulikult maha istuda, proovin midagi siia kirja saada.

Seekordne käimine oli vist kõige kummalisem reis, mis meil olnud on. Või Eestis käimist siiski vist ei saa päris reisiks nimetada?

Ühtepidi oli super tore ja sai väga palju asju tehtud, teistpidi oli mul juba mitu päeva jube koduigatsus peal.

Esiteks käisin juuksuris nagu ikka. Jätkuvalt saadab mind juuksuri needus ning see suurepärane salong, kus ma käisin pandi kinni. Niisiis otsisin uut. Kirjutasin vist 20 kohta läbi ja mitte kellelgi polnud pakkuda aega sellele päevale, mida küsisin. Lõpuks leidsin ühe, piltide järgi tundus okei. Veidi küll kõhklesin aga läksin ikka. Ma ei tahtnud mingit suurt muutust. Lihtsalt juured ikka tumedamad nagu oma värv ja hele osa tuua veidi üles poole. Soeng jäi põhimõtteliselt samaks. Ise arvasin, et selline väga lihtne tegemine. Kokku istusin seal juuksuris 3,5h. Juuksur oli venelanna, kes just eriti palju eesti keelt ei osanud ja nii möödus mu 3,5h täielikus vaikuses. Mis on minu jaoks õudus. Tean, et osadele meeldib seal oma mõtteid mõelda aga mitte mulle, mina tahaks juuksuriga juttu rääkida ning tema poolt kuulda, mis ta parasjagu teeb. Triibutamisel pani ta mulle terve tonni hõbepaberit pähe, mu pea oli tõesti raske selle all lõpuks:D Kokkuvõttes on soeng okei aga tagasi ma sinna küll ei lähe. Ja kellelegi ei soovita ka seda salongi. Ma ei taga isegi siia nime kirjutada:) Kes mu instragrami jälgivad, need ilmselt teavad, mis salongiga tegu on.

 

Hästi tore üritus oli meil sõbrannadega, kelle lapsed kõik hakkavad 3 saama aprillis-mais. Nad korraldasid ühise mängutoa peo ning sättisid kuupäeva nii, et meie Itiga ka osa saaks. Ma polnud osasid näinud alates sellest ajast kui minema läksime, nii et oli väga väga lahe näha. Lastel on nüüdseks vaikselt kujunenud juba välja oma iseloomud ja enam ei olnud nii palju nö titetamist. Ühesõnaga väga väga tore oli näha kõiki:)

Saime ka osa minu õe sünnipäevast, mille pidamise ta lükkas meie Eestis olemise ajale. Jällegi väga mõnus olemine. Iti jooksis õe poistega ringi. Mulle ikka meeldib see, et ta sobib kokku mängima nii poiste kui tüdrukutega. Õe poisid on küll tast pea 10a vanemad aga nad on koos lahedad. Iti jookseb ka kambas ja tahab hirmsasti nende moodi olla. Kuna nad nii suured, siis oskavad samas hästi ilusti arvestada temaga. Mulle muidugi meeldib see mõte, et Itil on tulevikus minu õe lapsed sellised lähedased sõbrad.

Kahjuks peale sünnipäeva oli kohe suund lennujaama ja Karli läks ära. Edasi olime Itiga kahekesi ja sealt maalt vist hakkaski asi veidi allamäge kiskuma.

Käisin ära arstil, mida olin edasi lükanud juba mõnda aega. See tulem sealt oli minu jaoks tegelikult ette teada aga veidi ikkagi tõmbas tuju alla. Lootsin, et asjad on paremad kui nad on. Seega ootab mai kuus ees mind väike op. Kuna see teema on väga isiklik, siis pikemalt ma siin kohal ei peatu. Aga see omakorda tähendab, et mingit väga intensiivset pildistamist ilmselt ma see aasta ei saa teha.

Öösel selgus, et olin saanud toidumürgituse. Kuigi olin pool ööd magamata ja tervis oli kohutav, ootas mind järgmine päev kulmude püsimeik.  Mille aega ma mitte kuidagi ei tahtnud tühistada. Seega vedasin ennast sinna kohale, ise tundes kuidas kohe kohe hakkan surema. Kehva tunne oli ka Itit ema juurde jätta, sest nägin kuidas ta oleks tahtnud, et ma sinna jään. Õnneks olin ära paar tundi ainult. Teel tagasi mõtlesin ainult sellele, et tahaksin oma armsa Iti kaissu võtta ja pikali minna. Ma ei tahtnud enam kedagi näha või midagi teha. Oleksin vist kõik andnud, et see hetk KOHE koju tagasi saada. Iti sain kaissu aga koju tagasi muidugi mitte.

Sain ka külas käia oma sõbrannal, kellega me igapäev suhtleme. Päris tore oli vahelduseks niisama juttu rääkida. Saime laenuks sealt ühed õue püksid ja nii sai Iti ka mänguväljakul rahus mängida ja ringi joosta. Käisime jalutamas, ostsime jäätist ja oligi lihtsalt hea olla. Alati ei peagi tegema midagi erilist, vaid täiesti tavalised tegevused ongi juba super.

Reede õhtul tuli lend tagasi. Päev ise möödus täielikus virr-varr olekus. Juhtus nii palju negatiivset aga samas oli tore. Oh seda on nii raske seletada ja ma ei hakka kogu oma päeva sündmuste ahelat siia kirja panema, selleks oleks omaette postitust vaja pigem.

Ja reede öösel saime koju. Issand milline õnnis tunne! Iti jäi autos magama, tõin ta süles tuppa voodisse. Ta küll ärkas korra, vaatas ringi ja naeris suurest õnnest, kui avastas, et on OMA VOODIS. Ja selle suure naeratusega uinus kohe uuesti.

Ma ei ütle, et igatsesin konkreetselt Saksamaale aga ma tahtsin kohutavalt koju saada. Sellist koduigatsust pole ma veel kunagi enne tundnud. Siin ON hea!:)

 

PS! Tule jälgi mind instagramis, seal olen kõige aktiivsem ja saad kõige rohkem osa meie igapäeva elust.

 

 

Minu vajadused

Minu vajadused

Minu postitused jäävad järjest harvemaks, sest mu mõtetes on täielik virr-varr. Olen absoluutselt iga teema juures hädas nende selgelt kirja panemisel. Proovin kirjutada teemast, mis on mu peas juba tükk aega keerelnud. Mind kõnetas väga kui sattusin lugema Tony Robbinsi teooriat kuuest baasvajadusest. Need on: […]

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Kuidas ma oma toitumise pea peale keerasin

Umbes paar nädalat tagasi otsustasin, et muudan oma toitumist. Kuna ma põen endometrioosi ning selle sümptomid hakkasid mu igapäeva elu segama, siis otsustasin proovida vastavat dieeti, mis peaks selle haiguse kontrolli alla saama. Haiguse enda kohta pikemalt ma ei hakka kirjutama, selle kohta võivad kõik […]

Alina ja Fin

Alina ja Fin

Peale lifestyle pildistamist oli kohe otsa ühe armsa ema pildistamine pojaga. Ilmselt kuna olin juba meelestatud ühele teemale, siis kujunes sellest lühisessioonist ka midagi sarnast välja. Kuigi pisike Fin oli veidi tõbine ja tahtis väga ainult ema süles olla rahulikult, saime mõningad pildid siiski17 tehtud.