Perega pildistamas

Igal aastal käime perega pildistamas, nii ka see aasta. Karli on alati nõus pildistamistega ja kui ma tahaks 5 pildistamist teha, siis tuleks ta kõigile neile, mingit kaamera ees olemise probleemi tal pole. Küll aga ei viitsi/taha tema tegeleda selle korraldamisega. Niisiis kogu visuaalne ja korralduslik pool on minu teha. Minule selline süsteem sobib.

Juba ammu ammu jälgin Kätlini blogi ja lõpuks hakkas ta pildistama fotograafina teisi. Tema stiil meeldib mulle ja minu jaoks ei oma mitte mingit tähtsust, kui kaua keegi pildistanud on või kas tal on aastakümneid kogemusi seljataga. Muidugi on paljud osad fotograafiast õpitavad aga osadele lihtsalt on antud rohkem annet selleks kui teistele. Umbes nagu autosõit, kõik võivad omale minna load teha aga kõigist meist ei saa rallisõitjat. Igal juhul on Kätlinile antud seda annet kohe kuhjaga.

Niisiis oli minu kindel fotograafi valik see aasta Kätlin. Küll aga olin täiesti nõutu, millised need pildid olla võiks. Loodusesse minek tundus igav valik, sest seda oleme juba korduvalt teinud. Õigemini on vist meil peale kõhupiltide, kõik sessioonid olnud looduses – Vabaõhumuuseumis oleme olnud korduvalt, Keila-Joal oleme käinud, Stroomi rannas oleme käinud, Türisalu panga all oleme käinud jne jne…kõik on tore aga see tundus ikka suhteliselt sama. Eelmine aasta tahtsin kübaratega mere ääre pilte aga see aasta? Huuh…tõesti olin nõutu.
Leppisin pildistamise aja kokku ning kõik muu jäigi lahtiseks. Kätlin pakkus ise mõned kohad välja, millest ei osanud esialgu samuti midagi valida ega eelistada.

Pakkimisel ei osanud ühtegi riietust just pildistamisele mõeldes kaasa võtta. Itile panin lihtsalt mõned kleidid ekstra aga omale ei osanud midagi võtta.

Ühel hetkel aga jäi mul pähe keerlema mõte linna piltidest ning Kätlini pakutud Rotermann. Toonideks tundus hea valik valge värv lisa toonidega. Päev enne käisin veel omale kleiti otsimas. Suureks imeks sain ideaalse kleidi. Ei mingit pikka ja kaalutletult tehtud otsust, kõik tuli järjest spontaanselt. Seekord tegin ise omale meigi ja sirgendasin lihtsalt juuksed ära, ei mingit meikarit ega juuksurit. Välja kasvanud osa lasin Loreali Magic retouch-iga üle.

Rotermannis koha peal selgus, et rahvast oli jube palju ning tuul nii külm, et Iti keeldus absoluutselt igasugusest koostööst. Lisaks jäi ta sõites autos magama ning oli just ärganud ning sellises olekus pole vist pea ükski laps eriti varmas kohe pildistamiseks kaamera ette minema. Aga kuna meie fotograaf oli ülipaidlik, siis liikusime edasi hoopis Kadriorgu ja veel lisaks Lauluväljakule. Muide kõik tema enda pakutud kohad, mina olin jätkuvalt otsustusvõimetu.

Kogu sessioon oli nii tore! Kõige selle Eestis olnud sündmuste ahelda järel oli meil kuidagi kaduma läinud see hea positiivne oma pere sisene õhkkond. Vaatamata külmale tuul ja sellele, et mu kleit tahtis pidevalt lendu tõusta või sellele, et Iti teatas alguses, et tahab koju minna ja väljendas seda väga selgelt või sellele, et Karlil olid püksid kitsad, siis see ei häirinud meid sugugi. Meil oli super aeg ja kõik see kajastub ka piltidel. Olen nendega ülivõrdes rahul:)

Kui keegi nüüd vaatab mu pilte ja tekib soov minna ka Kätliniga pildistama, siis teadke lihtsalt, et ta ei asu igapäevaselt Tallinnas vaid hoopiski Jõgeval. Nii, et sealt poolt inimesed on õnnega koos, meie siin pool peame lihtsalt kannatust varuma ja pikemalt aja ette broneerima:)

 

Fotograaf Kätlin Käresk

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga