Mina, meie ja fotograafia

Püüan tubliks hakata

Juba Eestis otsustasin, et siin olles pean võtma ette oma kehakaalu ja vormiga. Kaalus vist polegi nii väga asi aga ma hirmsasti tahaks tagasi oma endist kõhtu. Kuna igalt poolt saab lugeda, kuidas kõik algab söögist, siis päris pikalt kaalusin toitumiskava tellimist. Aga üks päev vaatasin reaalsusele otsa ja sain aru, ma olen liiga laisk selleks. Ma ei viitsi kaaluda sööke ja arvestada, mida suhu pistan või kui palju ma midagi söögi sisse panen. Teiseks mõtlesin treeningkava peale. Oleks mugav kui keegi teeks mulle kava, mida saan kodus igapäevaselt järgida. Taaskord mõtlesin hoolega järgi ja sain aru, et pole ka sellist järjepüsivust mul. Samas olen ju ise nii kindlalt otsustanud, et selliseks ma ei jää. Mismoodi see siis peaks toimuma?
Muidugi võimlen iga hommik õues, sadagu vihma või mitte. Meil on mõnus katusealune vaibaga ja seal võin võimelda kasvõi lumega. Kuid see on pigem hingele kui lihastreening. Okei teen mõned kõhulihased ja kükid ka aga see üksi küll ei muuda midagi. Niisiis eile pühkisin sõnaotseses mõttes oma jooksutossudelt tolmu ning läksin jooksma. Enne muidugi googeldasin, milliseid lihaseid jooksmine treenib. Noh et ma tühja ei jookseks:)
Tegelikult oli jooksmisel ka teine varjatud mõte. Tahan kodust välja saada üksi, ilma lapse ja meheta. Pean veidi siit väljas käima, et saaks omi mõtteid mõelda ja keegi ei ripuks mu küljes karjudes – opa opa opa. Samuti on vaja Karlil Itiga olla, nemad ju tahavad ka natukene omaette olla, nii et mina ei oleks kogu aeg kõrval.

Niisiis esimesed 3,51km said joostud. Ma väga väga loodan, et mul on järjepidevust seda jätkata, esialgu vähemalt 2 korda nädalas ja edaspidi tiheminigi ehk.

Head aega



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga