Mina, meie ja fotograafia

Siis kui raskused kasvavad üle pea

Olen alati uskunud, et ükski olukord ei tule niisama. Igal asjal on oma põhjus ning igast olukorrast peab midagi õppima. Kui üks ja sama olukord tuleb uuesti ja uuesti, siis järelikult ei õppinud oma õppetundi esimene kord ära ning seetõttu saab uuesti selle.

Ma olen oma elus olnud päris palju üksinda. Kui mõelda Karliga meie kooselu peale, siis juba selle aja jooksul on Karli olnud missioonil, sadadel töö lähetustel, õppustel või ma ei tea, millist muud kohustust täitmas. Ise selle juures oleme me alati kohutavalt õnnetud.

Praegune olukord erineb kõigist eelnevatest muidugi täielikult. Ma olen võõral maal lapsega. Nii üksikut ja kohati abitut tunnet olen elus tundnud ainult loetud korrad. Aga miks see siis tuleb mulle tagasi? Ja igal korral juskui hullemalt kui eelmisel? Mida ma ei oska õppida oma õppetunnist?

Muidugi lisaks niisama üksi olemisele ning kõigega hakkama saamisele, hakkavad siis juhtuma igasugused asjad, mis võiks pigem mitte juhtuda. Näiteks seekord hakkab autol aku vaikselt üles ütlema. Olen juba 2 korda istunud poe parklas nii, et auto käima ei lähe. Teisel korral kui tegin kapoti lahti, otsisin krokodillid välja ja hakkasin ringi vaatama,kes aitaks. Mööda kõndisid vanemad, nooremad nii mehed kui naised. Kõik nägid, et olen seal hädas aga kui otsa vaatasin, keerati kiirelt pea ära. Mõni veel kiirendas sammu, et jumala eest appi ei peaks tulema. Õnneks olin koos õega nendel kordadel. Sellises olukorras tunnen, kuidas olen nii abitu. Ilmselgelt ei oska ma ise seda korda teha ning mitte kellelegi pole helistada ja abi paluda. Olen üksi ja pean ise toime tulema! Auto asjad on minu jaoks täiesti võõras teema, ma ei tea nendest mitte midagi. Tean, et meie autol asub aku juhi istme all ja sellega mu teadmised piirduvadki. Aga ometi pean ma hetkel selle probleemiga hakkama tegelema. Aga miks? Miks see tuli minuni? Miks ma pean sellega tegelema? Kui Karli kodus on, siis ta ju teeb kõik sellised asjad ise ära.

Või näiteks prügigraafiku järgi oli bio prügi viimise päev. See prügikast on suhteliselt raske. Lohistasin selle siiski tänavale. Aga prügi ei viidud ära. Miks? Muidu on alati viidud. See pole mingi eriline probleem aga kuna prügisorteerimine on siin kohustuslik ning bio jäätmete oma on täis, siis ikkagi pean mingi lahenduse leidma, mis saab nüüd.

Internett ei taha kuidagi levida meie magamistuppa. Kui Itit magama panen, siis tihti peale ta uinumist oleksin ise veel telefonist internetis aga ei saa, kuna mul pole intenetti. Pean ostma õige kaabli ja selle ruuteri tõstma teise kohta. Jällegi, miks ma pean sellega tegelema? Muidugi see pole mingi tuumateadus ning ma saan sellega suurepäraselt hakkama aga üldiselt tegeleb kõigi selliste teemadega Karli.

Tekibki küsimus – miks ma pean üksi olema ja miks tulevad need probleemid mulle just siis kui olen üksi?

Kogu elu kasvab üle pea.

Head aega

 



4 thoughts on “Siis kui raskused kasvavad üle pea”

  • Tere, Inca!
    Täiesti võhivõõral on küll hea targutada, aga enne seda, kui me Saksamaale tulime, lugesin ma ühe tüdruku blogi, kes ka mõnda aega siin elas. Kuigi ta seda otse ei kirjutanud, tundus mulle, et talle ei meeldinud siin üldse. Sest igas pisiasjas leidis ta midagi negatiivset (pangakaardi tellimiseks lepiti Termin kokku jne). Ise siia jõudes ja kõigi nendes sarnastes olukordades õlle jõudsin enda jaoks uue elutarkuseni – elu on enamasti täpselt nii ilus või kole, kui me seda ise enda jaoks mõtestame. Noh, et what goes around, comes around. Sellele tüdrukule ei meeldinud siin ja sellepärast nägi ta kõiges probleeme. Näiteks mina tundsin just, et meid peetakse oluliseks ja hinnatakse kliendina, kui pangakaardi tegemiseks lepiti kokku kohtumine kliendihalduriga, kes meid eraldi pehmete toolidega kabinetti viis ja kuldklientidena kohtles. Ma tahtsin talle öelda, et pole mõttetu pingutada, me ei hakka ju miljoneid teile siia tooma. 😀
    Ma saan aru, et kui palju asju korraga pahasti läheb ja lisaks kõigele oled üksi ja lapsega, siis on raske. Aga tegelikult ei ole need mured ilmselt ju nii hullud. Näiteks olen ma täiesti kindel, et autoga oleks sind aidatud, kui sa küsinud oleks, usun, et eriti väikelinnas on inimesed eriti abivalmis. Vähemalt Düsseldorfis on mulle jäänud mulje, et suvalised inimesed tänaval on palju toredamad kui Eestis. See prügivärk ei tundu mulle üldse nii kohustuslik, mustadesse tünnidesse läheb meil kõik prügi segamini põhimotteliselt. Meie eelmises korteris oli meil ainult pakend eraldi. Praeguses ka, lisaks viime ise paberi ja klaasi eraldi. Ja lõppude lõpuks ei vaata ju keegi, mis sul mingis prügikastis on. Aga eramajades (te vist elate siis majas?) ja teises piirkonnas võib muidugi teisiti olla.. No ja meil ei levi nett isegi elutoast kõrvaltuppa. Panime sellepärast wifi-ruuteri koridori. Rõdule ikka ei levi. 😀 korter on ainult kahetoaline, uksed vahelt lahti, ebanormaalne.. Ma ei teagi, kas asi on meie kuulikindlates seintes, kust mittte miski läbi ei lähe või Vodafone’i imelistes teenustes, aga no elu on selline ja ma olen mõnikord päris õnnelik, et mul sellised mured on. Maailmas on nii palju inimesi, kes unistavad, et neil sellised mured oleks. 🙂
    Ühesõnaga ma olen täiesti kindel, et kõik läheb paremaks. 🙂 Sul on (oli?) ju õde külas, õues on imeilus sügis ja sul on suurepärane kodu, imearmas laps ja su mees tuleb varsti tagasi. Mina mõtlen rasketel hetkedel, et kui paljudel pole selliseid võimalusi, selliseid inimesi, kes minust hoolivad ja kõige elementaarsemaid asju elus.
    Soovin sulle jaksu ja positiivset meelt, küll siis kõik paremini läheb!

    • Oi nõustun suga 100%. Kui juba asjad hakkavad halvad tunduma, siis muutubki iga pisiasi maailma kõige suurimaks mureks. Ühesõnaga kõik tundub ainult halb ja paha.
      Eks muidugi see möödub mul, elu läheb edasi ja tuju ka paremaks. Varsti juba kirjutan uue positiivsema postituse ka kui tore meil oli kui õde siin oli:)

      Prügiga on meil näiteks nii, et kui prügiviija avab prügikasti ja näeb, et seal on vale prügi sees siis seda minema ei viida ja tehakse trahvi. Nii vähemalt teised siit on meile rääkinud. Ma veel ei oska kommenteerida, kas see ka tõesti nii on.

      Aitäh sulle kommentaari eest:)

  • Inca, saadan Eestimaalt kuhjaga positiivsust Sinu suunas. Selliseid hetki tuleb ilmselt meil kõigil ette. Tihtipeale aitab minu puhul isegi see, kui võtan tunnikese paar ning jalutan ja mõtlen muudele asjadele, kui pidevalt ettetulevad jamad.
    Edu Saksamaal 🙂

    • Oi ma tänan armsate sõnade eest:) Tõsi on, et ei tohi jääda koju oma mõtete keskele, siis võib täitsa hulluks minna. Jumal tänatud on tänaseks juba paljud probleemid lahenduse leinud ja mõõn on seekord möödas:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga