Üks kummaline nädal Eestis

Olime nädala Eestis ja koju saime laupäeva öösel. Praegu jäi Iti magama ja mina sain esimest korda rahulikult maha istuda, proovin midagi siia kirja saada.

Seekordne käimine oli vist kõige kummalisem reis, mis meil olnud on. Või Eestis käimist siiski vist ei saa päris reisiks nimetada?

Ühtepidi oli super tore ja sai väga palju asju tehtud, teistpidi oli mul juba mitu päeva jube koduigatsus peal.

Esiteks käisin juuksuris nagu ikka. Jätkuvalt saadab mind juuksuri needus ning see suurepärane salong, kus ma käisin pandi kinni. Niisiis otsisin uut. Kirjutasin vist 20 kohta läbi ja mitte kellelgi polnud pakkuda aega sellele päevale, mida küsisin. Lõpuks leidsin ühe, piltide järgi tundus okei. Veidi küll kõhklesin aga läksin ikka. Ma ei tahtnud mingit suurt muutust. Lihtsalt juured ikka tumedamad nagu oma värv ja hele osa tuua veidi üles poole. Soeng jäi põhimõtteliselt samaks. Ise arvasin, et selline väga lihtne tegemine. Kokku istusin seal juuksuris 3,5h. Juuksur oli venelanna, kes just eriti palju eesti keelt ei osanud ja nii möödus mu 3,5h täielikus vaikuses. Mis on minu jaoks õudus. Tean, et osadele meeldib seal oma mõtteid mõelda aga mitte mulle, mina tahaks juuksuriga juttu rääkida ning tema poolt kuulda, mis ta parasjagu teeb. Triibutamisel pani ta mulle terve tonni hõbepaberit pähe, mu pea oli tõesti raske selle all lõpuks:D Kokkuvõttes on soeng okei aga tagasi ma sinna küll ei lähe. Ja kellelegi ei soovita ka seda salongi. Ma ei taga isegi siia nime kirjutada:) Kes mu instragrami jälgivad, need ilmselt teavad, mis salongiga tegu on.

 

Hästi tore üritus oli meil sõbrannadega, kelle lapsed kõik hakkavad 3 saama aprillis-mais. Nad korraldasid ühise mängutoa peo ning sättisid kuupäeva nii, et meie Itiga ka osa saaks. Ma polnud osasid näinud alates sellest ajast kui minema läksime, nii et oli väga väga lahe näha. Lastel on nüüdseks vaikselt kujunenud juba välja oma iseloomud ja enam ei olnud nii palju nö titetamist. Ühesõnaga väga väga tore oli näha kõiki:)

Saime ka osa minu õe sünnipäevast, mille pidamise ta lükkas meie Eestis olemise ajale. Jällegi väga mõnus olemine. Iti jooksis õe poistega ringi. Mulle ikka meeldib see, et ta sobib kokku mängima nii poiste kui tüdrukutega. Õe poisid on küll tast pea 10a vanemad aga nad on koos lahedad. Iti jookseb ka kambas ja tahab hirmsasti nende moodi olla. Kuna nad nii suured, siis oskavad samas hästi ilusti arvestada temaga. Mulle muidugi meeldib see mõte, et Itil on tulevikus minu õe lapsed sellised lähedased sõbrad.

Kahjuks peale sünnipäeva oli kohe suund lennujaama ja Karli läks ära. Edasi olime Itiga kahekesi ja sealt maalt vist hakkaski asi veidi allamäge kiskuma.

Käisin ära arstil, mida olin edasi lükanud juba mõnda aega. See tulem sealt oli minu jaoks tegelikult ette teada aga veidi ikkagi tõmbas tuju alla. Lootsin, et asjad on paremad kui nad on. Seega ootab mai kuus ees mind väike op. Kuna see teema on väga isiklik, siis pikemalt ma siin kohal ei peatu. Aga see omakorda tähendab, et mingit väga intensiivset pildistamist ilmselt ma see aasta ei saa teha.

Öösel selgus, et olin saanud toidumürgituse. Kuigi olin pool ööd magamata ja tervis oli kohutav, ootas mind järgmine päev kulmude püsimeik.  Mille aega ma mitte kuidagi ei tahtnud tühistada. Seega vedasin ennast sinna kohale, ise tundes kuidas kohe kohe hakkan surema. Kehva tunne oli ka Itit ema juurde jätta, sest nägin kuidas ta oleks tahtnud, et ma sinna jään. Õnneks olin ära paar tundi ainult. Teel tagasi mõtlesin ainult sellele, et tahaksin oma armsa Iti kaissu võtta ja pikali minna. Ma ei tahtnud enam kedagi näha või midagi teha. Oleksin vist kõik andnud, et see hetk KOHE koju tagasi saada. Iti sain kaissu aga koju tagasi muidugi mitte.

Sain ka külas käia oma sõbrannal, kellega me igapäev suhtleme. Päris tore oli vahelduseks niisama juttu rääkida. Saime laenuks sealt ühed õue püksid ja nii sai Iti ka mänguväljakul rahus mängida ja ringi joosta. Käisime jalutamas, ostsime jäätist ja oligi lihtsalt hea olla. Alati ei peagi tegema midagi erilist, vaid täiesti tavalised tegevused ongi juba super.

Reede õhtul tuli lend tagasi. Päev ise möödus täielikus virr-varr olekus. Juhtus nii palju negatiivset aga samas oli tore. Oh seda on nii raske seletada ja ma ei hakka kogu oma päeva sündmuste ahelat siia kirja panema, selleks oleks omaette postitust vaja pigem.

Ja reede öösel saime koju. Issand milline õnnis tunne! Iti jäi autos magama, tõin ta süles tuppa voodisse. Ta küll ärkas korra, vaatas ringi ja naeris suurest õnnest, kui avastas, et on OMA VOODIS. Ja selle suure naeratusega uinus kohe uuesti.

Ma ei ütle, et igatsesin konkreetselt Saksamaale aga ma tahtsin kohutavalt koju saada. Sellist koduigatsust pole ma veel kunagi enne tundnud. Siin ON hea!:)

 

PS! Tule jälgi mind instagramis, seal olen kõige aktiivsem ja saad kõige rohkem osa meie igapäeva elust.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga