Üks päev sain kingiks gladioolid

Häbiväärselt pikalt pole siia ühtegi postitust enam ilmunud. Üritan nüüd uuesti blogile elu sisse puhuda ja proovida endale sisse harjutada jälle seda kirjutamise harjumust. Ma ei kujuta ette, kuidas teised blogijad nii stabiilselt ja palju suudavad kirjutada. Nii kui mul jääb paus sisse olen justkui reelt maas ja äkki enam ei tundu ükski asi piisavalt oluline, et kirja panna. Aga mis seal ikka, tuleb aga iseennast tagant utsitada ja küll saab tagasi kirjutamise soonele.

Karli kinkis mulle üks päev gladioolid. Esimeseks oli muidugi probleem, sest meil pole piisavalt suurt ja rasket vaasi, mis neid püsti hoiaks. Ütlesin naljaga, et teinekord too lilled koos vaasiga palun. Aga teiseks tuli mulle kohe meelde mu vanaema ehk mummo. Mummo kasvatas ise gladioole ja müüs neid. Tegelt ta müüs veel igasugu lilli. Ma olin siis üsna pisike ja need gladioolid olid niiiii suured. Mu meelest olid ühed nartsissid tal kõige ilusamad ja need lõhnasid jube hästi. Veel olid ilusad igat värvi priimulad. Kuna olen elanud pikalt mummo majas ja tema lilled on jäänud kõik sinna kasvama, siis olen proovinud neid ikka elus hoida. Just need lilled on lihtsalt kõigist teistest lilledest mulle kallimad.

Lahe, kuidas ühed lilled, laul, lõhn või teatud olukord toob tagasi mingid mälestused. Mul kahjuks pole mummoga koos ühtegi pilti lisada, sest need kõik on Eestis. Küll aga on Iti piltidel, sest niikui ma võtan kaamera kätte, siis on ta kohe kohal. Nõudes ennast nii kaamera ette kui taha.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga