Mina, meie ja fotograafia

Uus maa, mitte uus inimene

Mulle on alati tundnud väga ahvatlev elu võõral maal. Arvasin alati, et kui kolin, siis hakkan tegema tegusid ja põnevusega maad avastama. Lugesin hoogsalt teiste blogisid ja artikleid, kuidas nad seiklevad maailmas ringi ning kujutasin ette kui põnev see võib olla ja mismoodi mina võiks kõike seda teha.  Tänaseks teeb see mulle veidi nalja, miks ma küll arvasin et kui kolin välismaale siis muutun äkki täiesti teiseks inimeseks. Vahet ju pole, kus riigis elan, mina olen ikka mina. Kui mulle meeldis eestis autoga ringi liigelda mööda endale tuttavaid teid, siis ilmselgelt meeldib mulle seda teha ka mujal maailmas. Ei saa minust ühtäkki seljakoti matkajat, kes läheb seiklusi otsima.

Ma olen hirmus muretseja ja põdeja, pean ennast ikka kõvasti sundima, et tuleksin välja mugavustsoonist ning astuksin vastu oma hirmudele. Esialgu näiteks tekitasin endale kohutavalt suure stressi sellest, et ma saksa keelt ei oska. Mõtlesin tükk aega, kuidas ometi see keel selgeks saada, et saaks minna rahulikult poodi või kuhuiganes. Ilma et kellegi kõnetamise peale jääksin rumala näoga vaatama ning naerataksin kohmetult. Olgu ütlen tavaliselt kiirelt, et ma ei oska saksa keelt ka. Igakord tundsin ennast kohutavalt halvasti selle juures. Peale mõningast põdemist otsustasin selle lõpetada. Isegi kui ei saa kolme aasta jooksul saksa keelt selgeks, missiis sellest. Räägingi siin inglise keeles, kes ostab räägib vastu ja kes ei oska, siis naeratame viisakalt ning lähme oma teed. Peale seda muutus elu siin tunduvalt paremaks.

Samuti muretsesin väga, et Iti Krit ei saa teiste lastega nii palju mängida kui Eestis. Arvasin, et äkki jääb väga memmekaks, kuna mängib ju ainult minuga päevad läbi. Reaalsuses oli see taas täiesti tühjast kohast tekitatud probleem. Praegu kui mul on õde oma pojaga külas, siis näen kuidas ta on väga aktiivne suhtleja nendega. Käib ise kutsub mängima kõiki ja valib, kelle sülle istub. Ei mingit emmetamist või võõrastamist.

Niisiis kui olin Eestis jube ette muretseja ja pabistaja, siis olen siin täpselt samasugune. Kartsin esimest autoga sõitu linnavahel, kardan ise sõita kiirteel, kardan et äkki eksin jalutades ära, tundub hirmutav sõita üksi lennujaama jne jne.
Karli täpselt minu vastand. Ma täpselt polegi aru saanud, mida ta kardab. Ja mured vist keerlevad ka pigem ümber minu ja Iti:) Just tema lüllab mind mugavustsoonist välja ning tänu temale olen juba praegu oma elus teinud jube palju huvitavaid asju, mille ise oleksin pigem ehk oma hirmude pärast tegemata jätnud. Nüüd kui ta on pikalt ära, pean siin võõral maal väga paljuga ise toime tulema. Tegema tegusid, mida veel pool aastat tagasi poleks isegi osanud näha ennast tegemas. Äkki kui oleks teadnud, mis mind ootab, siis oleksin Eestisse jäänud suurest hirmust:)

Head aega



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga